Sami Lotila: vihatud piiritagune prohvet ja kibeda tõe kuulutaja?
22.02.2010 Maarja-Liis Arujärv
«Ma pakun eestlastele teraapiat, mitte ei õhuta vaenu,» räägib Eesti riiki seni kõige teravamalt kritiseerinud välismaalane, kelle sulest ilmub peagi raamat tööpealkirjaga «Lolluse entsüklopeedia». Loomulikult räägib see taas Eestist.
Soomlasest ajakirjanikku Sami Lotilat tunneb tänu tema teravatele arvamuslugudele vaata et iga eestlane. Kuigi me ise teame oma riigi vigu hästi, oleme ikka kuidagi häiritud, kui neid paljastab keegi väljastpoolt. Samas on iga eestlane väga varmas arvustama soomlasi, venelasi, lätlasi. Ühed arvavad, et Lotila teeb nalja ja püüab tekitada tormi veeklaasis. Teised leiavad, et ta on lihtsalt kasvatamatu. Üsna surmtõsise Sami Lotilaga kohtudes saan ma aga järjest enam aru, et paraku on asi naljast kaugel. See mees mõtleb seda, mida ta kirjutab, täiesti tõsiselt. Ja ta on olnud enda sõnul isegi liiga, liiga leebe.
Sa oled Hymy lehe peatoimetaja, on see on nalja- või meelelahutusleht ?
Seda müüakse ka Tallinnas, muide. Ent ei, me käsitleme väga tõsiseid teemasid. Soomes teab igaüks, mis on Hymy – sensatsiooni- ja skandaalileht, mis aga käsitleb poliitika ja majanduse, samuti seltskonnateemasid. Eestis sellist väljaannet pole. Kroonika on puhtalt seltskonnaajakiri.
Sa hakkasid kirjutama Õhtulehte lugusid, mis on Eesti suhtes väga kriitilised. Võib koguni öelda, et eestlaste kohta pole keegi kunagi varem nii kirjutanud.
Eestis on arvamuslugude traditsioon väga nõrk ja lühike. Ka nõukogude ajal ei lubatud midagi otse öelda, seda eriti ajalehtedes.
Kui hakkan mõtlema, kas keegi kirjutab Eestis häid arvamuslugusid, mis ütlevad otse ja ausalt, kuidas asjad on, mis on väga subjektiivsed ja provokatiivsed, siis vähemalt mulle ei tule küll ühtegi meelde. Neid Eestis ei ole. Selles mõttes olen ma tõesti ainus ja esimene, mis on naljakas, sest ma olen ju välismaalane.
Igale Soome väljaandele on selliste kirjutajate omamine aga auasi, ja mitte vaid lehtedele, vaid ka tele- ja raadiojaamadele. Selliseid kirjutajaid otsitakse, see on hästi tasustatud töö.
Su kriitika on samas suhteliselt groteskne ja karikatuurne. Paljud asjad, mida sa ütled, on ehk tõsi, aga sa ei taha ju vaid provotseerida, vaid ka seda, et midagi muutuks?
Sa ütled, et minu stiil on groteskne. Ma ei vaidle vastu, seda see on. Aga see stiil peegeldab minu meelest väga hästi Eesti poliitikute endi ütlemisi. Eriti Ansipit ja tema seltskonda, kes väidab näiteks, et eluheidikud peavad saama hakkama ilma igasuguse abita, või et kui sul ei lähe hästi, siis sa oled ise süüdi, ja kui oled töötuks jäänud, oled ka ise süüdi..
Kui Soomes või mujal Põhjamaades ütleks mõni poliitik midagi sellist, oleks ta kohe ENDINE poliitik. Ent eestlased on tagasihoidlikud, nad ei julge midagi öelda näost näkku, virisevad vaid internetis. Näiteks eile vaatasin uudiseid ja teie poliitik Jürgen Ligi saatis uudistetoimetusele kirja, kus ta ähvardas vähendada eelarvet ja teatas, et ei ehita uut maja. (Ligi pahandas ETV-ga ühe uudislõigu kajastamise pärast, mis oli tema meelest ebaprofessionaalne – toim.) Kui Soomes ütleks poliitik midagi sellist, oleks ta kohe endine poliitik.
Sinu jutust koorub välja, et sa ei toeta siis seda mõttelaadi, mida esindavad Ansip ja Ligi. Sa sooviksid siia enam vasakpoolset mõttelaadi, sest heidad ju ka lugudes Eestile ette nõrka sotsiaalkaitset?
Ma pole otseselt huvitatud parteipoliitikast ei Eestis ega ka Soomes. Aga Põhjamaade mõistes olen kindlasti sotsiaaldemokraat – kui siin oleks keskjoon ja küsitaks, et kas ma kaldun paremale või vasakule, siis Eestis kalduks ma kindlasti natuke vasakule.
Eestis pole aga Soome mõistes ühtegi sotsiaaldemokraati. Ma isegi ei ütleks, et Eestis oleks Põhjamaade mõistes erakondi, siin on vaid huvigrupid või seltskonnad. Siin polegi ühelgi erakonnal kindlaid väärtushinnanguid ega järjekindlat ideoloogiat. Ühel päeval öeldakse, et on kasulik niimoodi, ja kahe päeva pärast on kasulik teisiti.
Need susserdajad, kes teevad Eestis tegevpoliitikat, on 1990. aastate tegelased. Kus on need noored idealistlikud, tublid laia maailmavaatega noored – neid ei ole !
Riigijuhtimise ebapädevus on Eestis tõesti ilmselge, ent eestlased leiavad, et sa justkui solvad neid kui rahvust…
Arvamuslugudes on mitu tasandit, oleneb sellest, kes loeb. Minu eesmärk pole kedagi solvata. Näiteks elasin 15 aastat Eestis, kuigi mul oli kodu ka Soomes. Ka praegu käin iga nädal Tallinnas. Mulle on öeldud joodik või põder – või kuidas eestlased nimetavad neid soomlasi, kes käivad Tallinnas? Kuidas mina ei solvu? Kui eestlased nimetavad soomlasi põtradeks või joodikuteks, siis mul on täitsa ükskõik. Mul on piisavalt kõrge enesehinnang, et kui keegi ütleb, siis ma tean, et ma pole joodik. Ma tean, mis ma olen ja mis ma ei ole.
Enamik eestlasi aga ei tea, mis nad on või ei ole. Eestlastel on väga sügav identiteedikriis ja seda ma kasutan tõesti oma lugudes ära. Eestlane võtab väga isiklikult kõike, mida talle öeldakse, eriti kui ütleja on välismaalane.
Kui su kriitika on liiga ründav, siis äkki tekib inimesel pigem kaitsereaktsioon ja kriitikat ei võeta omaks?
Iga mu lugu saab 500 või isegi üle 800 kommentaari. Mida see näitab sinu arvates?
Ma olin väga positiivselt üllatunud, et need lood ilmselgelt meeldivad inimestele. Ent ma pole jumal või Jeesus, nende lugude tegemine pole mu põhiülesanne. Minu põhitöö on Soomes ja mul on palju teisi huvisid. Eesti on mulle hobi.
Ma olen enda arvates oma kirjutistes liigagi leebe, sest Õhtuleht on siiski meinstriim ajaleht – sellel on igasugused lugejad. Ma ise tahaksin olla veelgi provokatiivsem ja otsekohesem.
Selle aasta kevadel antakse välja ka raamat, kus on sees minu vanu lugusid ja uusi lugusid ja igasuguseid teisi lugusid. Raamat on omamoodi «Lolluse entsüklopeedia» – see on töönimi, mitte päris pealkiri.
Aga kui sa peaksid ütlema Soome ja soomlaste kohta midagi krõbedat...
See raamat näiteks räägib ühe loo ka soomlaste kohta ja just nende kohta, kes käivad Tallinnas – kes nad on, kus käivad, mida joovad, mida siit otsivad. Eestis käivad sellised soomlased, kes tavaliselt ei käi välismaal. Tallinn pole soomlaste jaoks välismaa, vaid koht, kus käiakse pidutsemas, ja see on ju koht, kus räägitakse soome keelt.
Kui soomlased on meist niivõrd kõlbelisemad, miks nad siis tulevad siia prostituutide juurde või viina ostma?
Ma olen teinud magistritöö teemal «Prostitutsioon Eestis» ja tean, et ka teie naisuurimuskeskus on avaldanud palju uuringuid. Prostituutide põhiklient on siiski eestlane. Mina isiklikult ei tea ühtegi soomlast, kes oleks kasutanud prostituudi teenuseid, kuigi kindlasti neid on. Prostituudi juures käib eesti mees, kes ei saa kodus seksi või saab halba seksi.
Riiki on juhitud ehk tõesti väga halvasti, ent samas ei saa eeldada, et Eesti oleks praegu ka ükskõik kui hea juhtimise juures Soomega ühel pulgal.
Täiesti nõus, aga miks paljud siiski täna ütlevad, et Soome ja Eesti on võrdväärsed? Nad ei ole seda. Ja minu eluajal see veel ei muutu. Majanduslikus mõttes on Eesti kordades vähem arenenud, see on fakt. Päris paljud poliitikud mitte – kuigi ka äritegelased on juba aru saanud, et nii see on. Aga küsimus on selles, et kuhu poole Eesti üldse liigub.
Ma olen töötanud Eestis 15 aastat majandusajakirjanikuna. Eestil puudub praktiliselt eksporditööstus. On teatud väikesed ettevõtted, mis tegelevad ekspordiga, aga mastaapne, suuremahuline eksporditööstus puudub. Kas on näha valitsuse poliitikat, mis kuidagi toetaks seda, et tekiks neid ettevõtteid? Ei – tegelikult liigutakse täiesti teises suunas. Eesti riik areneb sedavõrd, kuidas majandus areneb. Hetkel ei tegele ükski tõsiseltvõetav institutsioon Eestis sellega, et arendada majandust.
Näiteks justiitsminister Rein Lang – iseenesest täitsa mõnus tüüp, olen teinud temaga mitmeid intervjuusid – ei saa ettevõtlusest mitte midagi aru. Polevat vaja mingeid kindlaid ettevõtteid – majandus on projektipõhine, tehakse üks väikeettevõtte või projekt ära ja siis liigutakse edasi. Kahju küll, aga nii see asi ei käi. Majanduses on vaja jätkusuutlikkust.
Kas Helsingin Sanomates võiks olla ka keegi Eesti kolumnist, kes räägiks soomlaste kohta üht-teist?
Ei võiks. Või palun väga, ent asi pole selles. Ja küsimus pole selles, et soomlastel oleks justkui suure venna kompleks, vaid et eestlastel on väikese venna kompleks. Ka eestlane Iivi Masso kritiseerib aeg-ajalt Soome meedias Soomet. Ma olen ise ka selle peale mõelnud, et võtaks mõne eestlase tööle. Mul on üks vaba töökoht, aga ma ei leia inimest, kes oskaks nii hästi soome keelt.
Aga Helsingin Sanomates – mulle tundub, et vähemalt praegu on see võimatu. See oleks võimalik, kui Eesti oleks võrdväärne Soomega või oleks liikunud isegi Soomest ette. Eestlaste enesehinnang on väga madal ja see on seotud tõsiasjaga, et Eesti majandusel läheb väga sitasti.
Kas selline kriitika on õhku puhastav või õhutab see ka Eesti ja Soome vahelist vaenu?
Kas ma tekitan probleeme Soome ja Eesti vahel või annan võimaluse välja elada frustratsiooni, mis eestlaste sees ilmselgelt on? Ma ise arvan, et pakun eestlastele teraapiat.
Kui vaadata Soome ja Rootsi suhteid, siis aastakümneid oli Soome samas positsioonis Rootsi suhtes kui Eesti täna Soome suhtes. Kas nüüd on olukord täielikult muutunud?
Kindlasti tundsid ka soomlased kaua alaväärsuskompleksi. Et soomlased enam ei tunne end väikese vennana, see on otseselt seotud majanduse arenemisega. See juhtus umbes kümme aastat tagasi, kui Soomel tekkis palju globaal-seid ettevõtteid nagu Nokia jne. Kõik see tugevdab soomlaste enesehinnangut. Samas mina isiklikult pole kunagi nii tundnud, mulle väga sümpatiseerib Rootsi, olen seal palju reisinud.
Rootsi mehed on stiilsemad ja Rootsi naised ilusamad, aga mis siis. Soome pole kindlasti mingi maailma naba.
Kui sa peaksid eestlasi lohutama? Või ütlema midagi positiivset eestlaste kohta – jättes kõrvale kriisi ja riigijuhtimise?
Ei lohuta ma midagi, elu on karm. Eestis pole ka mingit majanduskriisi, see on reaalsus.
Eestlase suurim probleem on see, et ta häbeneb oma vaesust. Ma toon groteskse näite – eile vaatasin Kanal 2 uudiseid, kus küsiti Tallinnas, et kui nad pidutsevad, mis see eelarve võiks olla. Ma olen päris palju Tallinnas pidutsenud ja igas kõrtsis käinud, 5000 korda vähemalt. 20–30-aastased ütlesid, et kulutavad 5000 krooni ja isegi 10 000 õhtu jooksul. Kui ma ise käin väljas, suudan 300 krooni maha laristada. Nad liialdavad, ent asi pole selles. Igal pool Eestis liialdatakse.
Täna kuulasin Kalev Spas, mis juttu mehed ajavad. Kompleks on liialdada. Kui soomlaselt küsida, kuidas tal läheb, siis ta pigem ütleb, et natuke kehvasti on lood. Ja siis selgub hiljem, et järgmine nädal läheb ta Filipiinidele puhkama…
Ma ei saa aru, miks eestlased ja eriti noored nii teevad. Eestlaste väärtushinnangud on niivõrd erinevad soomlaste omast. Selline liialdamine on naeruväärne. Ma ei salli valetamist – kuidas keegi suudab iseendaga elada, kui ta kogu aeg valetab. See pole tegelikkus.
Mis probleem sul on eesti meeste munadega…
Need on liiga väikesed…
...ja sellega, et nad ujumispükstes avalikus saunas käivad? Oled sa ehk mõnelt eesti naiselt korvi saanud, et meessoole niiviisi tagasi teed?
Soomlaste vahel on seksist rääkimine OK. Ma pole aga märganud, et Eestis mehed räägiks omavahel seksist, nad on väga häbelikud. Nad istuvad Kalev Spas, püksid jalas, ja see on väga ebahügieeniline. Ma korra puudutasin seda ujumispükste teemat ja see läks hästi peale, sest väga paljud solvusid. Ma sain kohe aru, et on olemas mingi kompleks – asja taga on midagi, et nad nii tugevalt reageerivad.
Kui keegi ütleks mulle, et soome meestel on väike till, siis oleks see väga naljakas, ma ütleks, et OK, palun väga. Ma tean ise ju väga hästi, et mul pole eriti väike. Miks eesti mehed solvuvad selle teema peale?
Mu kolleeg ütles, et Kalev Spas olid küll kõigil soomlastel ka püksid jalas…
Võimalik, mina pole sel ajal küll sinna sattunud. Aga küsimus on pigem selles, et seks on eestlase jaoks tabuteema. Kui lugeda Eesti ajakirjandust, siis seal on seksiteemasid väga vähe, vaid naisteajakirjad kirjutavad sellest. Või kui eesti mees üldse puudutab seda teemat, siis mingi 50-aastane paksmaost ärimees taas uhkustab, et ta on võtnud noore naise.
See on küll väike detail, aga miks Eestis müüakse kondoome kümme korda vähem kui Soomes? Eestis on palju koole, kuhu ei lubata siiani kedagi seksuaalharidust andma, kedagi sellistel teemadel üldse kooli rääkima. Miks Eestis on seks tabu?
Eestis elati teatav seksuaalne vabanemine ju 1990. aastate alguses läbi.
Sellist seksuaalset revolutsiooni, mis oli mujal maailmas 60ndatel, pole Eestis kindlasti olnud. Kui me vaatame Soomet, siis iga täiesti tavaline 18-25-aastane noor, kes õpib ülikoolis, tal on väga palju partnereid – seks on loomulik osa tema elust. See on kindlasti ka seotud majandusega, et paljud eestlased elavad koos, sest see on odavam, kuigi tundeid enam pole.
Olen päris paljudelt eesti naistelt küsinud, et kas sul üheöösuhteid on. Enamasti on vastus ei. Aga miks ei? Kui oleks, siis homme igaüks teaks, naabrid, sugulased jne, vastavad nad. Eestis on sotsiaalne kontroll väga range, kuigi tundute liberaalsed. Kunagi ütles üks minu etnoloogist kolleeg, et eestlased pole mingi linnarahvas. Eestlased on külarahvas, ka Tallinn on küla, siin ei sallita erinevusi.
Ma olen käinud ka väga paljudes Eesti koolides, kõik peavad seal olema ühesugused. Kui oled veidi loovam või heas mõttes agressiivsem, visatakse sind koolist välja.
Ütle ikka midagi negatiivset soomlaste või Soome riigi kohta ka.
Soome on ideaalne riik (naerab). Ma loen Eesti ajalehtedest sageli, kuidas Soome on finlandiseerunud ja muidu meie suhetest Venemaaga. Ma pole sellega nõus, Soomes on õhkkond puhtam ja vabam ja soomlased on tegelikult ka väga sallivad. Küsi Soome kohta kriitikat, kui oleme Soomes.
Miks Eestis ei ole koolitulistamisi, aga Soomes ja USA-s on? Näitab see mingit teie ühiskonna sisemist probleemi?
Aga miks sa räägid tulistamisest, tegelikult me räägime ju koolivägivallast. Ja koolivägivalda on Soomes kindlasti väga palju vähem kui Eestis. Soomes on kahjuks tulirelvad kergelt kättesaadavad. Näiteks kui me küsime, miks on Eestis nii palju HIV-i, siis ka vastus sellele on seotud mingi laiema teemaga.
Soome jõudis samuti 80ndatel paremideoloogia laine, kuidas see mõjutas teie elu?
Soomes on riik siiski loonud igale inimesele tingimused elada inimväärset elu. Soomes keegi ei nälgi. Alati on igas ühiskonnas väike kontingent inimesi, kes on kodutud, kes on alati kodutud.
Kas Eestis elamine on sind muutnud ehk eestlaslikumaks?
Eestis elamine on mind kindlasti mõjutanud. Kui Soome kolisin, märkasin iga nädal enda juures, et käitun teistmoodi kui mu kolleegid. Ma pole nii hooliv kui tavaline soomlane. Nõuan tulemusi kohe, kuigi Põhjamaades arutatakse ja arutatakse veel, kaasatakse psühholooge ja usaldusisikuid jne. E-meili teel suheldes on osa olnud pahased, et ma olen kuidagi ebaviisakas. Eesti tegi minust natuke ebaviisaka.
Eesti töökollektiiv pole demokraatlik, vaid on boss, kes ütleb, kuidas asjad käivad. Ja isegi töötajad ise nõuavad, et ülemus oleks diktaator, mitte et asju võiks koos arutada. Ma läksin Hymysse tööle ja käitusin ka nii, et mina otsustan kõike. Sain siiski ruttu aru, et Soomes see ei toimi, et Soomes käivad asjad demokraatlikult.
Nüüd olen jälle viisakamaks muutunud. Kui Soomes tööle tullakse, siis hommikul küsitakse üksteiselt, et tere, kuidas läheb, mida tegid nädalavahetusel jne. Olen taas aru saanud, et otsetee pole kõige otsem tee.
Tallinna kuninga mõtteid Eestist ja eestlastest
Sami Lotila nimetab end tagasihoidlikult Tallinna kuningaks. Ta on kirjutanud ka samanimelise raamatu, mille peategelane meenutab Lotilat. Need on mõned Lotila mõtted ajalehes The Baltic Guide ilmunud intervjuust.
• Selle maa üks põhiprobleem on, et naised ei saa piisavalt. Kodul on paha olla, kui seal elab rahuldamata naine. Süüdi on eesti mehed. Eesti mehed haisevad. Nad võiksid vahetada aluspükse vähemalt paar korda nädalas.
• Naeruvääristamine ja stereotüübid kuuluvad tabloidide kolumnide juurde.
• Mul on kaks lemmmikteemat, esimene on ebaõiglus ja teine Mina ise. Ebaõiglust pole Eestis vaja kaugelt otsida. Üks hea näide on kolhooside tükeldamise ja muude erastamisasjadega seotud segadused. Neid asju ei olegi korralikult avalikult arutatud.
• Eesti probleemid on tingitud rohkem oma majandusest kui rahvusvahelisest majanduskriisist. Kriisi juured on peidus sügaval 90ndatest peale kiiva kiskunud majanduse struktuuris. Ettevõtted tahavad pigem kiirelt kasumit teenida kui pikemalt ette planeerida. Napib ka müügi- ja turundusoskusi.
• Üheks ravimiks võiks olla Venemaaga kaubavahetuse arendamine. Venemaa oleks Eesti jaoks loomulik ja lähedane kaubanduspartner ning sealt võiks leida eesti toodetele ka tohutu turu.
• Praegu tundub Eesti hämmastavalt mittetoimiv ja halvas mõttes slaavilik ühiskond. Võimudel on naiivne arusaam, et kõik probleemid on pärit nõukogude ajast.
• Eesti vajab intellektuaalset revolutsiooni. Demokraatia ei toimi ja kellelgi nagu pole aimugi, kuidas see peaks toimima. Diktatuuril on Eestis pikad traditsiooni ja mitte üksnes nõukogude ajast.
