PROBLEEM: kas kodutud tuleb linnast välja ajada?
21.06.2010 Sirje Rattus
«Meis peaks olema enam inimlikkust,» lausub abilinnapea Merike Martinson, kes on mures eesootava talve pärast, sest kodutute arv üha kasvab.
«Paljudele ei meeldi kodutute nägemine oma ümbruses, kuid inimestele kuluks ära rohkem humaansust,» leiab abilinnapea Merike Martinson. «Paraku ei soovi ükski linnaosa kodutuid endale. Ükskõik kuhu me ka ei pöördu, ikka seisame silmitsi protestivate elanikega, kes ei suuda leppida kodutute või siis ka näiteks lastekodulaste ja erivajadustega inimestega enda ümber.»
Martinsoni arvates tuleks kodutusest rääkides aga arvestada majandussurutist, töökohtade-sissetulekute vähenemist ning seoses sellega ka raskustesse sattuvate inimeste, sealhulgas kodutute arvu tõusu. «Kusagil peavad ju ka need inimesed olema,» nendib abilinnapea.
Suur osa kodututest on tulnud Tallinna mujalt Eestist, ja vaid Tallinn ehitab kodututele varjupaiku.
Kui aastal 2007 oli Tallinnas kodutute majutuskohtade probleem sama hästi kui kaotatud, siis tänasest majanduslangusest tingitud vaesumine on kodutute arvu märgatavalt suurendanud. «Ma ei imestaks, kui järgmisel talvel oleks meil vaja lisaks sadakond öömajakohta,» märgib Martinson.
Ümberkaudsed ärevuses
Kopli 79 asuv kodutute varjupaik on tekitanud ümberkaudsete elanike hulgas nurinat eeskätt sellepärast, et samas lähedal on kool ja lasteaiad. Seda silmas pidades on mitu linnavolikogu liiget teinud abilinnapeale pöördumise viia kodutute varjupaik kooliaasta alguseks üle mõnda teise kohta.
Eelmisel nädalal kutsus Martinson probleemi arutamiseks kokku töörühma. «Püüdsime arutada kõiki asjaolusid, kahjuks pole protestijatel teostatavaid ettepanekuid,» tõdeb abilinnapea ja lisab, et kõik linnale kuuluvad tühjad hooned on läbi vaagitud, paraku ei sobi ükski neist kodutute varjupaigaks.
Mustamäel tühjaks jäävasse koolihoonesse sotsiaalmajutusüksuse rajamise vastu olid samuti ümberkaudsed elanikud. «Lasnamäel on üks endine lasteaed, mis võiks varjupaigaks sobida, kuid see asub samuti elurajooni keskel ega tule seepärast kõne alla,» nendib Martinson. Varjupaik-öömaja peab vastama mitmetele tervisekaitsenõuetele, muu hulgas peab seal olema teatud arv tualett- ja duširuume.
Kodutud kolitakse peagi ümber
Kopli 79 kodutute varjupaiga vastu protestimine on siiski kui lahtisest uksest sissemurdmine, sest tegemist on ajutise kodutute ulualusega. Järgmise aasta alguses valmib sotsiaalmajutusüksus Männiku tee 92 ja edaspidi varjupaigaga sotsiaalkeskus Lasnamäel Pae 19 – neisse plaanitaksegi praegused Kopli varjupaiga elanikud ümber asustada. «Siis ei lange ühele linnaosale nende teenindamisel liiga suur koormus,» kinnitab Martinson. Koplis tegutseb edasi Alasi 8 öömaja.
Kopli 79 asuva kodutute keskuse vastase protesti eestvedaja Katja Ljubobratets (Reformierakond) avaldas töörühma koosolekul arvamust, et kui Tallinna enda hoonete hulgast varjupaigaks paslikku ei leita, on riik valmis linna sobiva maatüki leidmisel aitama. «Samas pole riik leidnud raha enamikule Tallinnaga seotud projektidele alates kultuuripealinnast,» mainib Martinson, kelle sõnul vajas sel talvel öömaja 50-60 kodutut rohkem kui mullu.
«Juba sel talvel oli kodutute majutamisega raskusi, hädast päästis Männiku tee 92 ajutine öömaja ja osaliselt ka kainestusmaja,» räägib Martinson. «Olen juba mures ees ootava talve pärast, sest kodutute arv kasvab, öömajakohti pole aga piisavalt.»
Ekspert: Kodutud ei ohusta kedagi
«Sellega on nagu suure kiirteega – kõik saavad aru, et seda on vaja, aga kui tagahoovis ehituseks läheb, ollakse otse loomulikult vastu,» lausub Tallinna ülikooli sotsiaalpoliitika lektor Margo Kikas. «Pirita ja Merivälja protesteerisid isegi Maxima poe avamise vastu, selge see, et kodutute varjupaiga puhul tuleks lärmi rohkemgi. Linnal on aga õigus selles küsimuses linnaosade soovidest üle vaadata.»
Kikase sõnul oleks inimestel aeg oma suhtumist kodututesse muuta. «Julgen kinnitada, et kodutud ei ohusta ühiskonda ega ka üksikinimest. Nad võivad küll mõne mahajäetud maja kogemata põlema panna, kuid kellelegi kallale nad ei lähe,» mainib ta ja lisab, et majanduslikult raskel ajal kodutute arv paraku tõuseb.
«Kodutuks jäämiseks on palju teid, enamasti on ahela alguspunktiks tööta jäämine,» selgitab Kikas. «Eriti raske on üksi elaval inimesel, kellel puudub perekonna tugi.»
Kikase sõnul oleks kahtlemata parem, kui kodutud oleks laiali üle linna, see aitaks kaasa ka nende sotsialiseerumisele. Liiga suurte varjupaikade rajamist tuleks aga vältida. «Kodutute koondumine pealinna ei peaks olema vaid Tallinna linna probleem, vaid riigi mure,» mainib õppejõud.
