KALATURG
Vanameister Peeter Sauli käis juubeli puhul õnnitlemas hulk avaliku elu tegelasi. Juubilariga löövad klaase kokku dirigent Eri Klas, Eesti Eurovisiooni «isa» Juhan Paadam ja linnapea Edgar Savisaar.

Peeter Saul: Sügavalt tundelisi ja kauneid laule enam ei looda!

06.02.2012  Sirje Rattus

Hiljuti 80. sünnipäeva tähistanud dirigent Peeter Saul ajas oma võrratu klaverimänguandega kunagi ähmi täis isegi džässmuusika suurkuju Benny Goodmani. Tänase muusikaelu kohta leiab aga Saul, et sügavalt tundelisi ja kauneid laule kahjuks enam ei looda. «Võib-olla on kõik meloodiad ära loodud,» lausub ta. «Kuid mulle näib, et häid heliloojaid enam ei ole. Jäänud on produtsendid, ja pille asendab arvuti.»

Eesti muusikaelus legendiks kujunenud vanameister Peeter Saul, kes 26. jaanuaril tähistas 80. sünnipäeva, meenutas Pealinnale oma eredamaid loomingulisi hetki. Kuigi juubilari nimi seondub paljudele estraadimuusikaga, ei ole termin «estraad» talle eriti meeltmööda.

«Mis asi on estraad? Estraad on lava. Nii võib öelda iga muusikažanri kohta, et see on estraadimuusika,» selgitab juubilar tuliselt. «Estraad on nõukogude aja kultuurivaenulik termin, mis asendas sõna džäss. Nõukogude kultuuris pidi ju kõik olema teistmoodi, et mitte mingil juhul ei kopeeriks imperialistliku Ameerika eeskuju. Samas, kui palju oli seal tegelikult eeskujusid võtta – Glen Miller, Duke Ellington, Benny Goodman...»

Elu kirkaim kohtumine

Viimase nimega seonduvalt kangastub Saulile tema loomingulise elu üks kirkamaid hetki. «Olime Emil Laansoo orkestriga, kus mina mängisin klaverit, turneel vennasvabariikides. Esinesime parasjagu Gruusias, Armeenias aga juhtus samal ajal olema Benny Goodmani orkestri kontsert,» meenutab Saul. «Otsustasin, et ei saa jätta võimalust kasutama, ja läksin kohale. Ei teagi, mis kärbes mind hammustas, aga kontserdi vaheajal läksin lava taha ja juhtusin kokku orkestri klaverimängijaga. Jäime juttu puhuma – mu Gustav Adolfi gümnaasiumist saadud inglise keel oli väga hea. Üks Benny Goodmani orkestri hittlugusid oli «The world is waiting for the sunrise» – vir- tuoosselt väga keeruline pala, mis algab klaverisoologa.» Saul laulab paar takti ette.

«Lava taga oli klaver. Ma ei ole paha klaverimängija – sõrmed jooksevad hästi. Istusin pilli taha ja hakkasin lugu ette mängima. Selle peale ilmus kohale orkestrijuht Benny Goodman isiklikult, kes oli vasikavaimustuses. «That’s impossible – how can you do this?!» (eesti k: see on võimatu, kuidas te oskate seda teha?) Goodmanile näis uskumatuna, et keegi suudab niivõrd keerukat pala n-ö nipsust mängida. Noote mul ju ees ei olnud. Kuid Emil Laansoo, kes oli geniaalne muusik ja suutis kuulmise järgi üles kirjutada kõige keerulisemad partituurid, oli plaadi pealt ka selle pala noodid üles kirjutanud ja me olime oma esinemistel seda lugu mänginud.»

Juubilar tõdeb, et kohtumine Goodmaniga oli tema loomingulise elu suursündmus: «Vestelda tõelise muusikalegendiga ja talle ette mängida – see on olnud mu elu üks kirkamaid hetki.»

Teine elu suurkohtumine, mida Saul samuti muheldes meenutab, oli Herbert von Karajaniga, kes oli Viini Filharmoonikutega Leningradis kontserti andmas. «Nad peatusid Euroopa hotellis,» räägib Saul. «Kui kontsert lõppes, ootasime meie Eri Klasiga hotelli fuajees, kuni ta tuli, ja trügisime samasse lifti. Liftis oli palju rahvast ja väga kitsas, nii me seisime Karajaniga käsi käe vastas.»

Üks teravamaid kõrvu Eestis

Sarnaselt Emil Laansooga on muusikapalasid kuulmise järgi ümber kirjutanud ka Peeter Saul ise. Legendiks on kujunemas lugu sellest, kuidas 1971. aasta Eurovisiooni võidulaul «Tänav, pink ja puu» jõudis eestikeelsena raadioeetrisse vähem kui ööpäevaga.

«Eurovisiooni ülekanne lõppes kusagil pärast keskööd. Võtsin laulu televiisorist makilindi peale ja kirjutasin öö otsa, valmis sain kella viie paiku. Raadioorkester alustas tööd päeval kell kaks ja nad mängisid meloodia sisse. Heldur Karmo kirjutas sõnad, Heli Lääts laulis, ja juba samal õhtul oli laul raadios.»

Juubilari jutu järgi hoiab ta Eurovisiooni lauluvõistlusel kogu aeg jõudumööda kõrva-silma peal, ja kiidab meie 11 aasta tagust võidulugu «Everybody». «Väga kaasakiskuva meloodiaga ere lugu, ning seda esitas põnev paar – Padar ja Benton.»

Samas jätkub vanameistril kõrva hoopis teisest laulust tuttava muusikakäigu äratundmisel meie armastatud võiduloos. «Aadamal oli seitse poega... Ta-tara-ta-ta-taa-taa-taa,» laulab ta ette, ja sinna kõrvale euroloo alguse. Tõepoolest sarnane! «Ma pole pidanud vajalikuks seda ära märkida,» mainib Saul.

Juubilar meenutab, et omal ajal oli juba olemasolevate motiivide kopeerimine häbiasi, isegi kui seda tehti alateadlikult. «Arne Oit helistas mulle tihtipeale, kui oli ühe või teise uue meloodiaga ühele poole saanud, ja küsis, kas on mõne laulu moodi. Ükskord mul ei olnud südant öelda, et jah Arne, see motiiv on juba olnud – «Suveöö» puhul ei öelnud ma, et üks jupp oli «Love Story’st».»

Vanameister nendib, et taolisi sügavalt tundelisi ja kauneid laule enam ei looda. «Võib-olla on kõik meloodiad ära loodud, ei oska öelda. Kuid mulle näib, et enam ei ole häid heliloojaid. Jäänud on produtsendid. Ja pille asendab arvuti.»

Geenidega kaasa antud anne

«Hea dirigendi essents on muusikaline anne – võime mõista, mida muusika kõneleb,» märgib Peeter Saul. «Olulised on ka füüsilised eeldused, käte tehnika, miimika väljendusrikkus – orkester peab aru saama, mida dirigent tahab öelda.»

Kolleeg Eri Klasi sõnul on Sauli muusikaanne geenidega kaasa saadud. «Eks see ole mõistetav – ta on pärit väga musikaal-sest perekonnast, ema Linda Saul oli lauljatar ja laulupedagoog, isa Voldemar Saul viiuliõpetaja. Peetri vend Jaan aga oli fantastiline näitleja, muuseas Panso kooli esimesest lennust.»

«Võib tõepoolest öelda, et minu anne on päritud,» nõustub Saul. «Kuid geenid ei ole eelduseks – näiteks Neeme Järvi vanemad ei tegelnud kumbki muusikaga, ometi on Järvi nüüd maailma parimaid dirigente.»

Klasi sõnul on Saulil üks väga eriline omadus, mida annab tikutulega otsida: «Ta on suurepärane orkestreerija, orkestreerinud vist küll tuhandeid lugusid.»
 


Eelmisele lehele

Jaga|