Kust saab Tallinna kõrgelt kaeda?
21.06.2010 Tiina Salumäe
«Mina olen nad kõik läbi käinud ja soovitan teile ka,» vastab kultuuriväärtuste ameti juht Boriss Dubovik küsimusele, millisest linna tornist avaneb parim vaade. «Oma silm on ju kuningas.»
Pealegi annab iga torn linnast oma pildi. «Ma ei saa soovitada, millisesse torni minna, igaüks neist on oma näoga,» lausub Dubovik. Näiteks Nunne tornist on näha kõik linnamüüri tornid, Hellemani tornist avaneb ilus vaade Paksu Margareta poole. Raekoja torni vaadetest rääkimata.
Kes tahab kaeda Tallinna kirikutornist, peab hoidma Oleviste poole, ütleb linna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitseosakonna juhtivspetsialist Henry Kuningas. Oleviste kiriku torn on oma 60 meetriga vanalinna kõrgeim ning säilinud tänaseni sellisena, nagu ta juba 15. sajandil ehitati. Seda torni soovitab Dubovik kindlasti külastada: «Meedias polegi räägitud, et seal vaateplatvormil on käinud üle 50 000 inimese.»
Oleviste kiriku torniserva vaateplatvormilt näeb 60 meetri kõrguselt kogu linna, täispilet sinna maksab 30 ja õpilase pilet 15 krooni. «Üldiselt on turiste ikka rohkem, aga ka eestlasi käib palju,» selgitab Oleviste koguduse sekretär Kaia Klement ja lisab, et külastajate arv sõltub päevast. «Mõni päev on vaikne, aga mõni päev käivad kirikutornis linna ilu nautimas terved kruiisilaevatäied turiste,» mainib ta.
Oleviste torn jääb avatuks oktoobri lõpuni.
«Hea vaade avaneb ka Toomkirikust, seal on kõik lähedal,» ütleb Dubovik. Selle kiriku torni ei saa pidevalt külastada, aga vanalinnapäevade ajal oli see võimalus olemas. «Kui külastajad hakkaksid seal iga päev käima, tuleks täita päästeameti asjakohaseid nõuded,» selgitab Kuningas, «see aga nõuab raha.»
Niguliste vajaks rahasüsti
Niguliste kiriku 17. sajandil ümberehitatud torni külastajaid ei lasta, kuid Duboviku sõnul võib see võimalus kunagi siiski tekkida. Kuninga sõnul on kunstimuuseum seda mõtet heietanud, kuid enne vajab torn samuti rahasüsti.
Pühavaimu kiriku torni pääseb kokkuleppel kirikuõpetaja või kantseleiga.
Vana ja väärikat Pika Hermanni torni, kus lehvib sinimustvalge lipp, saab külastada vaid kindlatel päevadel.
Kes aga otsib kõige avarama vaatega kõrget kohta, sellel soovitab Dubovik suunduda mõne uue kõrge hotellihoone ülakorrustele.
Soomusrüüd proovima
Kõige huvitavamad ja keskaegse linna õhkkonnaga enim klappivad on linnamüüri tornid. Ettevõtlusameti turismispetsialist Kirsti Eerik soovitab külastada näiteks 15. sajandist pärinevat Eppingi torni: «Seal näeb siinsete kindlustuste arengut ja keskajast pärit relvi ning raudrüüsid.» Tornis on võimalik soomusrüüd ka selga proovida ja relvamakette käsitsedes keskaegse sõdalase tunnet kogeda. Pääs torni maksab 60 krooni.
Kiek in de Kök, legendide järgi köögiakendesse vaatamisega kuulsust kogunud torn, pakkus linnale keskajal kaitset. Nüüd tegutseb siin muuseum, mis tutvustab linna tekkelugu ja tähtsamaid sõjasündmusi keskajal.
«Suur Rannavärav ja Paks Margareta ehitati linna kaitsmiseks mere poolt, aga ka külalistele mulje avaldamiseks,» räägib Eerik. 16. sajandi algul ehitati värava rekonstrueerimise käigus selle lähedusse suurtükitorn Paks Margareta, milles võis kokku lugeda 155 laskeava. Torni läbimõõt on 25 meetrit ja kõrgus 20 meetrit. Praegu paikneb linnamüüri kõige paksemas tornis meremuuseum, kus saab tutvuda Eesti merenduse ja kalanduse ajalugu käsitleva esindusliku näitusega. Kes tahab nautida suurepärast vaadet linnale ja lahele, võib seda teha torni katusel paiknevalt vaateplatvormilt. Muuseumipileti saab 50 krooniga ja vaade linnale käib selle hinna sisse.
Kes aga soovib meie vana hansalinna vaadata müüri kõrguselt, võib seda teha Kodulinna maja naabruses linnamüüril. Keskajal ehitatud ja tänapäevani säilinud 21 torniga linnamüür on ainus omalaadne kogu Euroopas, kinnitab Eerik. 20 krooni eest eest jalutada tükikesel meie kivisest kultuuripärandist, mis ühendab Sauna ja Kuldjala torni.
Kõige värskem vaatetorn
«Megabinoklid mõjuvad magneedina,» ütleb lauluväljaku turundusjuht Liis Pajupuu. Juuni algusest alates saab taas treppe mööda tippida lauluväljaku põhjalikult renoveeritud tuletorni, kus on ülevaatenäitus laulupidude ajaloost ja emotsionaalsete fotokompositsioonide väljapanek. Mõnedki pildid on samad, mida võib näha 15. juunil Brüsselis europarlamendi hoones avatud näitusel «Laul ja tants kui rõõmuläte».
Nädalavahetustel ja ürituste ajal saab tornipileti torni esimeselt korruselt, argipäeviti 35 krooni eest laululava ruumides asuvast kontorist. «Praegu käib tuletornis argipäeviti üksikuid huvilisi, sest reklaami on vähe tehtud, aga näiteks Rod Stewarti kontserdi eel käis paari tunniga tornis vaadet imetlemas mitusada inimest,» ütleb Pajupuu ja lisab, et reklaamikampaania algab peagi.
1960. aastal 15. üldlaulupeoks ehitatud laululava tornis on tegelikult kogu aeg käia saanud, aga varem nägi see koht oluliselt kehvem välja. «Mäletan, et tuletorni uks oli vaata et kogu aeg lahti, aga meeldiv vaade linnale ja merele avanes alles päris tipus. Nüüd on ka tuletorni sisemuses kõik ilus, värske ja värviline, rõdude klaasuksed hoiavad õhustiku õdusa ka tuulisema ilmaga,» räägib Pajupuu.
