Arhitekti andest sai loominguline puue, mis segas kiiresti ehitamist

Nõukogude Tallinn pidi tähendama mugavustega kodu kõigile peredele, ja et töökoht ja kõik muu vajalik asuks ainult jalutuskäigu kaugusel. Tegelikkuses aga kerkisid täiesti ühetaolised majad sel viisil, et kraanajuhil oleks mugav tööd teha.

Pilt: Uno Oksbusch, Eesti Ajaloomuuseum
Ajalugu

Arhitekti andest sai loominguline puue, mis segas kiiresti ehitamist (3)

Ivo Karlep

Nõukogude Tallinn pidi tähendama mugavustega kodu kõigile peredele, ja et töökoht ja kõik muu vajalik asuks ainult jalutuskäigu kaugusel. Tegelikkuses aga kerkisid täiesti ühetaolised majad sel viisil, et kraanajuhil oleks mugav tööd teha.

Kunstiakadeemia vanemteadur Epp Lankots kirjeldas oma loengus linnamuuseumis, kuidas nõukaaja linnastumisvaimustus eestlaste elu pea peale pööras.


Tegelikult sai linnastumine Eestis alguse juba 19. sajandi teisel poolel, kui tööstuse areng ning talupoegade priikslaskmine tõi Tallinnasse kokku aina uusi ja uusi inimesi. Ühest osast maarahvast, kes oli harjunud elama ühes rütmis loodusega, kujunes üksteisega külg külje kõrval elav linnarahvas.


Kui veel 19. sajandi alguses elas maal ligi 96% meie rahvast, siis 1897. aastal oli linnarahva osakaal kerkinud juba ligi viiendikuni. Ja enne Teist maailmasõda elas Eesti linnades juba pea kolmandik rahvast. Sellega ei olnud me Euroopas sugugi veel esirinnas,  Hollandis näiteks oli linnarahva osakaal juba siis 80%. Massilise sisserännu ja koloniaalse iseloomuga tööstuse arendamine viisid meil taasiseseisvumise alguseks selle protsendi samasse suurusjärku, kuid see polnud loomuliku arengu tulemus, vaid totalitaarse riigi poliitika.


Juba enne Teist maailmasõda sündinud modernism taotles, et inimestel peab olema korralik, puhtust pakkuv kodu. Päris suure hoo sai see asi sisse aga pärast sõda, mil hea elu pidi olema kõigile kättesaadav. Valitses üleüldine meeleolu kõik vana ümber kujundada. Nii sündisid ka nn sotsialismileeris sõjas purustatud Dresdeni ja Narva asemel täiesti uued linnad. Oma võimu ja tugevust püüti kinnistada ka ehitusprojektide kaudu. Käis kapitalistliku ja sotsialistliku süsteemi võitlus kõikidel rinnetel, ka inimeste igapäevase olme korralduses.


Teaduslikud põhjendused


Linnaehituses tekkis seoses sellega täiesti uus, mikrorajoonide mõiste. Sellega tähistati omaette kompaktset asumit, kus pidi inimese jaoks asuma kõik – töö, kodu ja linnakeskus – kompaktselt koos ja lähedal. Tekkis uus linnautoopia, vaba planeeringuga linnapiirkonnad. Ka NSV Liidu arhitektid nuusutasid hoolega maailmas puhuvaid  tuuli. Juba 1957. aastal hakkas Tallinnas Teaduste Akadeemia raamatukogus käima välismaiseid arhitektuuriajakirju. Stalinistliku arhitektuuri lõpp tähendas omalaadse modernismi kõverpeegli teket Nõukogude Liidus.


NSV Liidus oli palju igasuguseid teadusasutusi. Nii uuriti ka seda, kuidas lahendada korterikriisi, ning püüti välja töötada teaduslikud normatiivid kahe-, kolme-, nelja- ja enamaliikmeliste perede jaoks. Püstitati loosung: kõik välja ühiskorteritest! Projekteerimisorganisatsioonid töötasid välja teaduslikke normatiive eri korteritüüpide jaoks.


Soovitati ühetoalisi kortereid kaheliikmelistele, kahetoalisi kolmeliikmelistele ning kolmetoalisi nelja- ja enamaliikmelistele peredele. Sündisid sellised mõisted nagu läbikäidav elutuba, miniköök, arvutati isegi välja, kui palju ruumi peaks olema trepikojas, et sealt saaks surnukirstu välja transportida. Eesti NSV eripära oli aga see, et meil püüti kõik see teaduslikkus siduda ka esteetikaga. Nii räägiti siin isegi maitsekasvatuse programmist, mida esitles ajakiri "Kunst ja Kodu", mis juhendas, kuidas "mugavalt ja kaasaegselt" sisustada väikekorterit tüüpelamus.


Vaatamata kogu teaduslikkusele ja märkimisväärsetele summadele, mis niisuguste uurimisasutuste ülalpidamiseks kulusid, tegi elu oma korrektiive. Kui tööstuslik elamuehituskonveier käivitus, ei pakkunud see enam mingit paindlikkust. Ning kogu teaduslik töö tuli taandada sellele, mida tööstuslikud võimalused lubasid.


Paljud rõõmustasid, kui said selleks ajaks juba vett läbi laskva katuse ja hõredate seintega agulimajast kolida Mustamäele. Mis sest, et see oli projekteeritud anonüümse linnaruumina, kus majad ei erinenud üksteisest eriti millegi poolest ja köök oli nii väike, et ei saanud tooligi korralikult söögilaua alt välja tõmmata. Aga kraanist jooksis soe vesi ning võis ka vanni minna! Köökide väiksust selgitati ametlikult nii, et nõukogude pere saab söönuks kodulähedases sööklas, ta ei peagi ise toitu valmistama.


Reaalsus hävitas ideed


Algus oli tõesti paljulubav. Mustamäe oli arhitektide kujutluses mitmekülgne modernne vabaplaneeringuga elurajoon, mis pidi rahuldama eri suurusega perede vajadused. Sinna pidid tulema kõrgete majade kõrvale madalamad ja paljulapseliste perede vajadusi arvestavad elamud. Kuid kui elamuehituskombinaat täie tuuriga tööle pandi, siis selgus, et seda pole enam võimalik teistsuguste majade tootmiseks ümber häälestada. Ja terve Mustamäe laoti täis viiekordseid paneelmaju, millele hiljem lisandusid ka mõned üheksakordsed. Ja see oligi kõik. Odavus ja kiire ehitus kaalusid üles kõik suuresõnalised poliitilised lubadused "elanikkonna järjest kasvavate vajaduste üha täielikumast rahuldamisest". Arhitekte, kes üritasid elu ka uutes paneelmajades inimväärsemaks muuta, eriti enam ei kuulatud – neist said loomingulise puudega insenerid, kes ainult segasid kiiresti ja palju ehitamast.


Töö hõlbustamiseks hakkasid majad olema üksteisest just nii kaugel, et kraanajuhil oleks hea kraananokka keerata. Hajutatud majade vahel keerutas tuul üles liivatorme, sest haljastust ei peetud algul vajalikuks koos majade valmimisega teha. See tekkis elamute vahelisele kõledale tühermaale alles palju hiljem.

 

 

 

Oht oma linnas vähemusse jääda sundis laulma "Peatage Lasnamäe"

 

Lasnamäe paneelmajade rajoonis said eelisjärjekorras elamise just Venemaalt sisse toodud töölised ning 1980ndatel olid eestlased nende tööliste tõttu jäämas Tallinnas vähemusse.


Mustamäe oli nagu Rootsi mikrorajoonidest koosnevate uuselamuarenduste kõverpeegel. Soome turistid, keda vastvalminud majade vahel uhkelt ringi veeti, küsisid hämmeldunult, et kas see ehitusfirma tõestiveel tellimusi sai. Soomes poleks see kõne alla tulnud, aga meil küll.


Veel suurema hooga jätkus elamukombinaadi toodangu mahapanek Lasnamäe magalarajoonis. Isegi nõukogude parteilises ajakirjanduses kutsus selline ühekülgne ehitamisviis esile kriitikat ja pahameelt, mis siiski kõrgete parteiasjameeste poolt lõpuks lämmatati, sest ikka veel oli vaja tuua juurde töökäsi järjest paisuvale, ent väga ebatõhusale tööstusele.


Läänes nii populaarseks saanud modernism, mis nägi ette kõigile moodsa ja mugava elamispinna ehitamise, oli läbi kukkumas ka Nõukogude Eestis. "Peatage Lasnamäe" laulis Ivo Linna selle ajastu lõpul.


Rootsi pealinna satelliitrajoon Vällingby, millest võeti eeskuju ka meie mägede väljaehitamisel, kukkus läbi selles mõttes, et töökohti ja õiget linnakeskust uusrajooni ei tekkinud. Tohutu majade massiiv jäi peamiselt magalaks ja suured inimhulgad kulgesid hommikuti kesklinna poole ning õhtuti tagasi. See koormas transporti, ummistas teid ja tänavaid. Nüüd on nii Stockholmis kui ka Malmös paljudest modernismiaja sünnitistest saanud immigrantide linnaosad, mille asukatel pole lihtne tööd leida ja kus aeg-ajalt rahutused toimuvad. Mis aga saab meie modernismiajastu kõverpeegli karpmajadest Tallinnas, see küsimus hakkab üha valjemalt üles kerkima.

3 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...