Dirigent Lydia Rahula: laulule puhuvad elu sisse muusikud, see on omamoodi armastuse mäng

"Dirigendi töö on ränkraske ja teda peaks palju rohkem väärtustama," ütleb Tallinna poistekoori dirigent Lydia Rahula, kelle sõnul saavad väga paljud dirigendid töö eest tasu nii, et lauljad teevad nende heaks korjanduse. "Kes on ainult koorijuht, see on mõistetud näljapajukile," lisab Rahula, kelle meeles peaks koolides taastama kohustusliku koorilaulu.

Pilt: Svetlana Aleksejeva

Dirigent Lydia Rahula: laulule puhuvad elu sisse muusikud, see on omamoodi armastuse mäng

Ivo Karlep

"Dirigendi töö on ränkraske ja teda peaks palju rohkem väärtustama," ütleb Tallinna poistekoori dirigent Lydia Rahula, kelle sõnul saavad väga paljud dirigendid töö eest tasu nii, et lauljad teevad nende heaks korjanduse. "Kes on ainult koorijuht, see on mõistetud näljapajukile," lisab Rahula, kelle meeles peaks koolides taastama kohustusliku koorilaulu.

Aasta alguses oma 70 aasta juubelit tähistanud Rahula sai Tallinna päeval linnalt teeneka kultuuritegelase preemia. Pealinn tegi temaga intervjuu.


Kust pärineb armastus muusika vastu?


Minu lapsepõlvekodus lauldi ja tehti muusikat väga palju. Vend, õde ja neli tädi mängisid kõik mõnd pilli. Akordionimängu ja laulu keskel olen ma väiksest peale elanud. Mäletan, et lapsena kutsusin oma klassi tüdrukud-poisid külla ja siis me lobisesime ja laulsime. Tänapäeval toimuvad laste sünnipäevad kusagil mängutoas või kohvikus ja omavahel suheldakse nutitelefonis. Oh seda tänapäeva, noorus on hukka minemas! Kurb, et Eesti kodudes ei olda koos, enamasti ei laulda ega naudita ühist olemist. Loodame, et pered leiavad rohkem üksteist.


Olete loonud Põhjamaade ja võib-olla Euroopa parima poistekoori. Sellest kõnelevad Tallinna poistekoori võidud rahvusvahelistel konkurssidel. Miks on teie juhatatav poistekoor üsna erandlik nähtus meie kultuuris – on näha, et meeste read laulukaare all jäävad kogu aeg hõredamaks?


Kes seda teab, mis on see õige mõõdupuu? Muusika hindamisel on eelduseks, et lauldakse õigesti, samuti sõltub palju maitsest, kellele mis meeldib. Võistulaulmistel on erinevad inimesed žüriides. Tõsi, meil on enamasti väga hästi läinud. Aga ma ei tahaks kommenteerida meie paremust/õnnestumisi. Tulge ja kuulake ja öelge ise, kuidas Tallinna poistekoor teile meeldib!


Aga mis puutub üldse meeste lauluharrastusse, siis vastab tõele, et meeskooride read jäävad laulupeol aina hõredamaks. Õnneks on laulupoiste näol järelkasv siiski olemas. Neid entusiaste, kes poisse laulma õhutavad, on teisigi. Näiteks Nõmme muusikakooli direktor, üle-eestilise poistekoori juht Indrek Vijard, või siis Hirvo Surva, kelle Estonia teatri poistekoor on kunagise RAM-i poistekoori järglane. Tartus tegutseb heatasemeline Tartu poistekoor. Neid on mujalgi.


Aga võiks olla palju rohkem?


Muidugi võiks! Igas maakonnas võiks olla vähemalt üks hea poiste kontsertkoor! Kindlasti jätkuks hea häälega musikaalseid poisse, aga küsimus on selles, kes neid juhendaks ja teeks nii, et poisid viitsiksid pingutada.


Te ise alustasite oma koorijuhikarjääri Viljandis ja seal oli teie juhatuse all tugev poistekoor, kuid siis tulite Tallinna ja Viljandi laulupoistest pole enam palju kuulda olnud.


No see oli päris ammu, 1980. aastal. Venno Laul kutsus mind juhatama ja õpetama RAM-i poistekoori ettevalmistuskoore. Viljandi poisid laulsid mul siis tõesti hästi. Kujutage ette, me saime sügaval nõukaajal isegi Soomes käia! Minu õpetaja Ants Sööt kõrgkooli päevilt, kelle käest ma nõu küsisin, et kas ikka minna pealinna, hoiatas: Lydia, mõtle hästi järele, väiksemas kohas võid sa olla number üks, aga Tallinnas hoopis viimane. Ma läksin ikka, et saagu mis saab. Hirmu ei olnud, sain hakkama.


Kuidas te suudate poisid ennast kuulama ja niimoodi laulma panna? Ühes raadiosaates ütlesite, et poisse peab ikka kiitma ka – kas see ongi saladuse võti?


Küsimus on enese kehtestamises. Muidugi peab poisse ka kiitma. Nii mõnigi on üsna hella hingega, isegi solvuvad, kui neid veidi noomin. Praegu on üldse selline aeg, et lapsed solvuvad liiga sageli. Teed tavalist tööd, selgitad, et seda tuleb nii teha, ja siis on kohe mõne näost näha, et juba ta solvus. Ometi tuleb ju öelda, kuidas on õige ja kuidas peab laulma. Ühes etenduses, kus poisid kaasa teevad, selgitasin, kuhu kõik peavad vaatama. Paar poissi tegid seda omal moel. Ütlesin siis, et vestlen pärast proovi nendega eraldi. Kui hiljem rääkisin, siis langesid ühe suunurgad väga alla ja sain aru, et ta oli väga häiritud, et just temale tuletati seda meelde. Ega märkuse tegemine ja õpetamine ei tähenda, et keegi oleks kellegi peale pahane.


Te kasvatate mitte ainult lauljaid, vaid ka džentelmene?


Jah, see on tänapäeval päris haruldane liik noori, aga nad on olemas. Kooripoiste seast leiab neid isegi rohkem kui kusagilt mujalt. Keskkond voolib, esinemised suurtel lavadel, kirikutes jne. Ollakse ju nähtaval.


On kuulda ka hääli, et ega kooris laulumine ei ole eriti mehelik. Mida selle peale ütleksite?


Mis on mehelik? Ega ometi matslus ja mühaklik käitumine? Ega  muusika ei tee kedagi halvemaks ega muuda mehi naiselikumaks. Minu kõrva paitas ühel kontserdiproovil, mida lindistati, poiste valmisolek just siis, kui dirigendid laulude vahel arutasid mõnd laulu nüanssi jm – nad ei rääkinud omavahel, olid vait ja ootasid oma korda. Mulle on see normaalne, aga võõrad inimesed panid seda imeks. Selle oleme ammu selgeks teinud, et proovis tuleb üksteist austada ja vait olla, ka siis, kui dirigendid omavahel midagi arutavad. Emotsioon võib vallanduda alles pärast kontserti, siis on selleks õige aeg. See on mehelik, väga mehelik käitumine, kui osatakse õigel ajal vait olla ja alles pärast oma emotsioone välja näidata.


Kunagi käidi kooris laulmas, sest sai välismaale sõita. Nüüd on see lisastiimul kadunud, sest välismaale saab igaüks – kas see ka annab tunda?


See stiimul töötab ikka veel väga hästi, sest koos omasugustega on alati huvitavam reisida kui ema-isaga. Poistele see meeldib, sest on põnev. Bussis käib nutitelefonis kõva sõnumite saatmine. Teine väga huvitav asi on laululaager. Nad ootavad seda, siis saab jalgpalli, poiste keeles jalkat mängida! See on eriti põnev! Laagris peab igaüks kella tundma ja õigel ajal proovi tulema, see on teistest lugupidamine. Hilinemine ei ole härrasmehelik.


Kuskohast te need vahvad laulupoisid leiate?


Meil on lauljaid üle Tallinna, tuumiku moodustavad siiski 21. kooli poisid. Olen seal muusikaõpetaja, koolis on muusika süvaõpetus, kui nii võib veel nimetada. Tõsi, see läheb üha raskemaks, sest juba lasteaedades on kuulutused kutsega jalkatrenni ning sinna-tänna mujale. Nii käivad meilgi mitmed laulupoisid jalkatrennis. Üks ei välista teist. Ühes olen kindel – keegi ei pea kahetsema poistekooris käimist/laulmist. Nendest poistest saavad õiged mehed, kes on julged, oskavad esineda ja käituda. Oskavad olla tõelised härrasmehed.


Teil on klassikaline poiste segakoor, kus meeshääli laulavad noormehed. Nemad on nüüd omast käest võtta?


Jah, seda küll. On(noor)mehi, kelle pojadki käivad laulmas. Meil on kooris neli poissi, kelle isad laulsid Tallinna poistekooris. Uhke lugu, puhas järjepidevus!


Laulmine klassikalises poistekooris annab enam võimalusi – laulda poistega, laulda meeshäältega ning lõpuks laulda segakoorina (SATB). Palmipuudepühal laulsime Kaarli kirikus Johann Sebastian Bachi "Johannese passiooni" Andres Mustoneni juhatusel. Tegemist on väga keerulise teosega, mis kolmanda-neljanda klassi poistele ei ole sugugi naljaasi. Selle teosega on isegi täiskasvanutel lauljatel tükk tegemist.


Kohe ei saa muidugi kontsertkoori?


Jah, alustama peab ikka õppekoorist. Meil on neid kaks, Primo ja Secundo, neid juhendavad tublid noored dirigendid Triin Lääne ja Kärolin Orav. Primos laulavad juba viieaastased (ka mõni nelja-aastane), siis  seitsme-kaheksaselt minnakse Secundosse. "Küpsemad" saavad sealt kiiremini edasi kontsertkoori. Oleneb poisi võimekusest.


Harva on emal võimalus teha tööd käsikäes oma pojaga. Teil on see olnud igapäevane, sest koormeistri ja dirigenditööd teeb poistekooris Tomi Rahula.


Oma poja Tomi panin juba varakult kooris laulma. Tol ajal juhatasin ma Venno Laulu RAM-i poistekoori ettevalmistuskoori ja võtsin Tomi neljaselt proovidele kaasa. Alguses istus ja vaatas niisama pealt, aga varsti hakkas kaasa laulma. Tomi käis 21. kooli muusiklassis ja pärast 8. klassi lõpetamist läks edasi muusikakeskkooli koorijuhtimise erialale.


Nii et ema jälgedes?


Jah, hakkas koorijuhiks õppima. Hiljem õppis veel Lepo Sumera juures elektroonmuusikat. Küllap sealt saigi ta oskuse ise muusikat kirjutada. Tomi on õppinud muusikaadeemias ja Sibeliuse akadeemias Helsingis. Viimases õppimise ajal oli dirigendiks Soome poistekoorile.


Ka lapselapsed laulavad ja tegelevad ka spordiga.


Kuidas lapsevanemad üldse oma võsukeste jaoks teie 21. kooli muusikaklassi üles leiavad? Kas teavad või antakse neile nõu?


Enne oli nii, et valisime lapsi oma muusikaklassi üle terve Tallinna katsetega. Praegu on koolis inglise keele süvaõppe klass, kuhu võetakse lapsi olenemata elukohast. Muusiklassi võeti varem täpselt samuti. Äkki tuli haridusametist nõue, et ainult üks klass saab olla ülelinnalise valikuga. Otsustage ise, mis suund see on. Kool valis inglise keele, mida mina õigeks ei pea, seda enam, et praegu oskavad kõik lapsed inglise keelt vaata et juba enne kooliaega. Süvendatud õpet on vaja siis, kui valmistutakse filoloogiks.


Meil võetakse igal aastal neli esimest klassi ja kool otsib/leiab kolme klassi pealt igal aastal 30 last, kes peavad viisi ja võiksid olla muusikaklassi õpilased. Eriti keeruline on poistega, sest tüdrukud peavad rohkem viisi. See kohe on neile omasem!


Kas tänapäeval õpetatakse ka need laulma, kellele on karu raskelt kõrva peale astunud?


Ma olen nüüd nii kaua seda tööd teinud ja võin öelda, et viisi pidama ei saa inimest õpetada. See on kaasasündinud oskus,  looduse kingitus. Küll aga võib toetada neid, kel on siiski eeldused, paremini laulma õppida. Et saaks nootidele paremini pihta, et jälgida ennast ja hääle kõrgust. Mõnestki, kes pole päris lootusetu, võib saada selline laulja, kes teiste toel laulab täitsa talutavalt. Kuid kui ikka üldse pole antud võimet areneda, s.t karu on raskelt kõrva peale astunud, siis kahjuks asja ei saa ja neid inimesi pole võimalik laulma õpetada. Muidugi, laulda võib, aga kas on ka kuulajaid…


Kes hakkama ei saa, sel pole mõtet muusikaklassi tulla, ta jääb seal lihtsalt hätta?


Jah, nii see on. Kui arenemisvõimet pole, siis võib juhtuda, et lapsed ise juba vaatavad sellisele kaaslasele viltu ja tulevad õpetajale ütlema: ta laulab kogu aeg valesti ja rikub meil kõik ära. Kahjuks on mõnel lapsevanemal suur ambitsioon ja ta ei mõista, et teeb lapse muusikaklassi panekuga tollele karuteene.


Kahjuks on tundide arvu vähendatud ja seepärast varasemat põhjalikkust enam ei omandata. Muusiklassis õpetatakse natuke ka pillimängu. Lapsed mängivad plokkflööti, kannelt. Mõned tahavad ukulelet proovida, populaarne on ka kitarr. Olen märganud, et kandlemängu saavad meie lapsed päris ilusti selgeks. Väikekannel on selline mõnus pill, saad ise kaasa laulda ja musitseerida. Kellel on sügavam huvi, peab minema kooli kõrvalt muusikakooli. Kes aga tahab hiljem muusikat õppida, saab 21. kooli muusikaklassis üsna tugeva põhja alla. Solfedžos saadakse päris kõva koolitus.


Milline on olnud teie kõige õnnelikum hetk?


See oli eelmise aasta noorte laulupeol. Juhatasin poistekoore ja paar päeva enne seda oli just Annil ja Tomil sündinud tütar. Mul oli dirigendipuldis väga hea ja õnnelik tunne. Ma tunnen end üldse väga hästi, kui koore juhatan. Siis liigub mingi eriline energia. Laulule puhuvad elu sisse muusikud. See on omamoodi armastuse mäng muusikas. Siis mõtlesin, et ilusamat asja vist ei saa elus kogeda, kui see tunne, mis tekib dirigendipuldis. Seda polegi võimalik sõnadega edasi anda.


Mõned on laulupidu nimetanud suisa kahjulikuks ettevõtmiseks, isegi kultuurileht Sirp on leidnud ruumi laulupeo tõrvamiseks.
Eesti inimesed on mõnikord imelikud. Ega nad ei tule ütlema, kui kõik on hea ja tore. Need, kellele laulupidu väga meeldib, ei kuuluta seda nii jõuliselt kui mõned, kes võib-olla ise ei ole võimelised laulma või puudub neil kooris laulmise kogemus. Ehk ei tunne nad pealtvaatajana seda emotsiooni, mida tunnevad lauljad ja ka suur osa publikust.


Ja mida krõbedamaid ideoloogilisi põhjendusi nad leiavad, seda kõvemad tegijad nad oma arust on?


Tundub nii. Need inimesed, kes on väga ratsionaalsed ja väga pedantlikud, ei pruugi laulmise rõõmu üldse mõista. Ma saan ka sellest aru. Kui inimene pole muusikat läbi tunnetanud, siis ta ei saagi aru, mis nende lauljatega seal laval toimub. Talle võib tõesti tunduda imelik, mõne arvates ilmselt ka isegi mõnevõrra ohtlik, ning nad peavad oma kohuseks inimesi hoiatada. Nendel inimestel pole vist laulvaid lapsi või pole neil üldse lapsi? Ma ei tea. Eestile ei ole midagi tähtsamat kui meie oma kultuur.


Mõnede arvates pole laulupidu kultuuri osa, sest haarab kaasa masse.


Aga miks seal on käidud juba 150 aastat? See on Eesti au ja uhkus, see on eestlase kultuursuse super näide. See on eestlaste kokkusaamise koht, kuhu on alati oodatud külalisi nii Soomest kui saarest. Kui räägitakse massidest, siis mida arvata näiteks jalgpallist, mida koguneb pea igal õhtul vaatama kümneid tuhandeid vaatajaid? Kas see seltskond on arutu mass, või mis asi see OktoberFest on? Need kõik on on ju üldrahvalikud üritused ja sinna ei sunnita kedagi minema. Laulupidu on üks kõige tähtsam Eesti kultuuri sümbol.


Mis kõige rohkem tuju rikub?


Dirigendi töö on ränkraske. Dirigenti peaks palju rohkem väärtustama. Väga paljud dirigendid saavad töö eest niimoodi tasu, et lauljad teevad korjanduse ja maksavad ise, kuigi koor kuulub mõne asutuse alla, kes oleks otseselt vastutav dirigendi töö eest. Ka ei ole loomulik, et dirigendil on kümme ametit, alles siis saab ta end ära elatada. Riigi toetus meie laulupeokooride juhtidele peaks olema läbimõeldum. Kes koolis õpetajana ei tööta ja on ainult koorijuhid, need on mõistetud näljapajukile. Inimene on lõpetanud kõrgkooli, on kõrge kvalifikatsiooniga spetsialist, aga töötab sisuliselt tasuta. See teeb meele nukraks.


Kas koorilaul peaks olema siiski kohustuslik, kuigi kõiki viisi  pidama ei õpeta?


Mille muuga anname siis lastele midagigi emotsionaalset! Meie koolis on kuus koori ja nende tunnid on kõik tunniplaanis. Muusiklassi õpilastel on see kohustuslik. Aga ka tavaklassides peaks nii olema.


Seda võidakse võtta isegi nagu karistusena?


Nojah. Aga kellega siis peetakse laulupidu 150 aasta pärast? Midagi võiks olla jäädav nagu aamen kirikus. Kool on lapsele nagu töökoht, kus on õigused ja kohustused. Tunniplaan on nagu tööplaan. Kool on/peab olema konservatiivne selle kõige paremas mõttes.


Nii muutuks ka muusikaõpetus koolis tähtsamaks?


Saan öelda, et 21. koolis on muusikaõpetus üsna laiapõhjaline. Selliseid suuri avalikke kontserte kaks korda aasta ei tea ma Eestis liiga sageli. Loomulikult näeks meelsasti, et muusikatunde oleks rohkem, nagu aastaid tagasi.


Kuldpulmad abikaasaga on peetud?


Jah, oma lähedastega eelmisel suvel jaanipäeval. Muide, Tomi ja Anni pulmapäev on samuti 24. juunil. Meile on see päev osutunud õnnelikuks, loodame, et neilegi. Pikk tee on veel ees!


Tänapäeval mõned enam ei mäletagi, kas oli kolmas või neljas kord abielluda…


Väsivad ära. Mis teha. Ma ei tea, kas juhindutakse mõttest, et see on nagu töökoht, mille kohta öeldakse, et seitse aastat on inimene kõige produktiivsem ühel kohal ja siis tuleb teha vahetus. Varem oli moraal kõrgem ja inimesed vastutustundlikumad. Pere oli püha!


Tunnete end tallinlasena?


Jah, täiesti. Olen üle poole oma elust elanud Tallinnas. Mulle meeldib linnaelu väga. Ma tean, et saan minna teatrisse, kontserdile. Käin palju teatris. Ma ei kujuta ette, et peaksin kolima metsa ja seal omaette toimetama.


Elame abikaasaga Nõmmel, turu vastas olevas korterelamus, meri paistab ühelt ja Pääsküla raba teiselt poolt. Suvel-sügisel sõidame abikaasaga jalgratastel. Saame minna koduukselt kohe päris metsa. Meile meeldib ka laste juures metsa seenel käia. Abikaasa on alati mu kõrval, aitab kodustes tegemistes ja kõiges, mis ette võtame. Ta on õppinud muusikakoolis klarnetit, laulnud koorides ja teinud nooruspõlves bändi. Töötas kinnivara teenindavas sektoris ühes projekteerijate, ehitajate ja maamõõtjatega.


Suvel otsin mingi vaiksema koha, kus saab ujuda, päikest võtta ja olla vaikuses. Mulle meeldib siis olla vaba. Ei kujuta end ette elamas esimesel-teisel korrusel, kus puudub vaade horisondile, kust ei näe rohelusse uppuvat Nõmmet ja merre loojuvat päikest. Suvi on ka reisimise aeg. Viimastel aastatel oleme avastanud palju meeldivat Eesti eri paigus. Aga oma kodust paremat ja turvalisemat paika ei ole olemas.

Laadimine...Laadimine...