Kas väikeste laste hindamine koolikatsetega on jõhker või hoiab klassi taseme ühtlasena?

"Eliitkoolis, mis vaid parimaid õpilasi valib, ei pea õpetajad valdama pedagoogikat," leiab Pelgulinna gümnaasiumi direktor Tõnu Piibur. "Kui haigla valiks oma patsientideks välja võimalikult terved inimesed, kes natukese aja pärast päris terveks saavad, siis on kiitus, et küll on hea haigla, kohatu." 

Pilt: Scanpix/ Foto on illustreeriv
Haridus

Kas väikeste laste hindamine koolikatsetega on jõhker või hoiab klassi taseme ühtlasena?

Vesta Reest

"Eliitkoolis, mis vaid parimaid õpilasi valib, ei pea õpetajad valdama pedagoogikat," leiab Pelgulinna gümnaasiumi direktor Tõnu Piibur. "Kui haigla valiks oma patsientideks välja võimalikult terved inimesed, kes natukese aja pärast päris terveks saavad, siis on kiitus, et küll on hea haigla, kohatu." 

Pealinn uuris peale ülalmainitud koolijuhi ka reaalkooli direktorilt Ene Saarelt, 21. kooli direktorilt Meelis Kondilt ja kasvatusteadlaselt Tiiu Kuurmelt, kui vajalikud on ja kuidas mõjutavad esimesse klassi minevaid lapsi koolikatsed.

Kas laste hindamine saab olla objektiivne, kui ühele kohale pürib kümme last? Vahed on ju imepisikesed ja subjektiivsed, määravaks saab esinemisoskus või lavanärv vms…

Piibur: Katsed on äärmiselt suvaline moodus lapsi klassidesse ja koolidesse jagada, sest need näitavad vaid konkreetse hetke seisu. Nagu me teame, on kõigil oma head ja halvad hetked. Inimesed arenevad erinevalt, mõni pool aastat varem, teine jõuab pool aastat hiljem samale tasemele. Katsed ei mõõda inimest tervikuna, need näitavad tema võimekust konkreetses ajahetkes, mitte õpivõimekust tulevikus. Laste tuleviku õpivõimekust ei saa eelkoolieas kindlasti hinnata, nii nagu ei saa prognoosida, kui pikaks nad kasvavad või milline saab olema nende kehakaal. Kuni vanem hoolib oma lapsest ja tema haridusteest, on kõik hästi – ükskõik, kuhu kooli laps ka ei lähe. Lapsed ei tea koolisüsteemist midagi, nad ei tea, kas neile on üks kool meeldivam kui teine. Suhtumine on ju tavaliselt selline, et oi kui halb, sa ei saanud koolikatsetega hakkama, nüüd ei saa ka oma eluga hakkama. See ongi stressi tekitav, samas kui õpetamine on toimunud positiivses võtmes, nii et terve pere on pühendunud lapse teadmiste juurdekasvule.

Kuurme: Katsed toovad igal juhul stressi, kuid tegelikult peaks töötama selle nimel, et last ei pandaks stressiolukorda. Olukord on võrreldes mõne aasta tagusega siiski natuke leebem. Näiteks kuulsin raadiost, kuidas tehakse katseid Tartu Miina Härma gümnaasiumis: laps toimetab ja teeb oma ülesannet, samal ajal vaadeldakse, kuidas ja milliseid võimeid keegi ilmutab.

Kond: Hindamine on alati subjektiivne, aga kindlasti on siin ka objektiivne olemus. Koolikatsed ei ole nagu küpsuseksam, kus näidatakse ette, mida on 12 aasta jooksul õpitud. Laps jääb ikka lapseks, ei ole olemas teste, mis võiksid prognoosida väikese lapse võimeid ja potentsiaali tulevikus. Kõik oleneb huvist, töökusest, püsivusest jpm.

Saar: Reaalkooli saavad astuda kogu Tallinna lapsed ning seetõttu on ka soovijate arv suurem kui nii mõneski elukohajärgses koolis. Kuna kool ilmselgelt juba füüsiliselt ei saa kõiki vastu võtta, on eelneva valiku tegemine paratamatu. Olukord, kus koolidesse soovib astuda oluliselt rohkem lapsi, kui kool on tegelikult võimeline vastu võtma, pole omane ainult Eestile – sarnaste probleemide ees on ka paljud teised riigid ning ühtset head lahendust ei ole kusagil leitud.

Kas test näitab tegelikult lapse erilist andekust või hoopis vanemate ülimat töökust drillimisel?

Piibur: Katsed ei anna ka loomekallakuga kooli puhul midagi, sest kõige aluseks on ikkagi huvi. Kui huvi ei ole, siis võime me lapsele professionaalseid võimalusi tutvustada palju tahes, ta ei pruugi nende asjadega kunagi tegelema hakata. Olen kahe käega selle poolt, kui käiakse palju kontsertidel, lapsele tutvustatakse eri pille, tekitatakse huvi muusika vastu – ning selle tulemusena tundub, et laps ongi muusikaliselt andekas.

Kuurme: Kahjuks on Eestis tehtud haridusest saavutussport. Aga haridus ei ole sport! Lapse kooliminek ja sellega kaasnev sagimine ja erutus peaks käima nii, et inimene säilitab terve meele, hingerahu ja austuse enda vastu. Näiteks waldorfkooli pannakse lapsed nimekirja siis, kui nad sünnivad, edaspidine õpiprotsess käib rahulikult, esimeses klassis mängitakse, joonistatakse, õpitakse tähti ja matemaatikat.

Kond: Andekas laps võib ka katseteta klassis olla, see ei ole üldse küsimus. Kindlasti mängib rolli, kui palju on lapsega tegeldud, kas kodus on raamatuid loetud ja mis teemadel lapsega vesteldud. Meie ülelinnalise vastuvõtuga klassi katse koosneb mitmest osast. Vaatlemine teeb selgeks lapse individuaalsete ülesannete lahendused ja vastused. Vaatame koolikatsetel laste püsivust, hoolikust ja koostöö oskust, aga ka põhioskusi, nagu tekstist arusaamine, lugemisoskus, loogika ja natuke matemaatikat. Osa teeme rühmatööna. Suurt vahet katseteta või katsetega klassi vahel ei ole hiljem märgata, aga konkursi korras täidetud klassis on õpilaste tase ühtlasem. Sinna ei tulda sellise suhtumisega, et "laps ei oska midagi – küll kool õpetab!".

Kui palju neid teste ajas muudetakse ja kust need tegelikult võetakse? Kas testimismeetodid on tõesti parimad võimalikud?

Kuurme: Minu kõrvu on jõudnud lapsevanemate nurin, et katsetel kiputakse lapse loovusest mööda vaatama – lapse loovad avaldused liigitatakse miinusteks. Niisuguseid tendentse võib ette tulla ja seega ongi õhus küsimus, kuidas on tõeliselt andeka, leidliku, originaalse lapse väljavaadetega, kuivõrd teda ära tuntakse. Ja kui tuntakse, siis kas selliseid tulevikus arvatavalt ka tülikaid lapsi soovitakse, sest nad ilmselt ei ole nii kuulekad.

Piibur: Koolikatsed ei ole kahjulikud. Need võivad kõige paremal juhul näidata, kui palju tööd on lapsega tehtud: käekirja harjutatud, lugemist, matemaatikat ja ümberjutustamist proovitud. Samas tekitavad katsed lastes asjatuid pingeid, sest lõpuks mängib rolli ikka huvi ja tahtmine. Sellepärast ütlemegi teise klassi õpilastele, et kes tahab süvendatult kunsti õppida, tõstku käsi püsti. See näitab, et ta tahab, ja tulemused ongi enamasti head.

Saar: Reaalkool korraldab esimesse klassi soovivatele lastele kooliküpsusuuringu, kus lapse tulemusi hinnatakse vestluse ja iseseisva töö alusel punktisüsteemis. Uuringu sisu annab aimu lapse matemaatilisest võimetest ja ruumikujutlusest, loogikast ja väljendusoskusest. Eri mänguliste tegevuste kaudu hinnatakse lapse sotsiaalseid ja emotsionaalseid oskusi, sh tähelepanu, koostöövalmidust nii õpetaja kui ka kaasõpilastega, keskendumisvõimet ja aktiivset osalemist protsessis.

Miks küsivad koolid laste vastuvõtuankeetides ka vanemate töökohta? Kas laste testimine ei peaks olema anonüümne, nii, et laps on tähistatud numbriga ja pole teada ka sugu?

Kond: Eri koolides on eri süsteemid ja mõnes koolis tõepoolest küsitakse juba kandideerimisel vanemate nimesid ja ameteid. Aga meie koolis see nii ei ole, me kirjutame ankeedile lapse esindaja kontaktnumbri.

Saar: Reaalkool ei küsi lapse vanemate andmeid, ei isikulisi ega varalisi.

Miks peab küsima enne testimist, kas vanem on valmis koolile annetama, kas see mõjutab valikut?

Piibur: Meie koolisüsteem peaks maksudest saama kõik vajaminevad vahendid, ning kui sellest ei piisa, siis peaks tegema erakooli ning oma lapsed sinna õppima panema. Andkem endale aru, mis on meie ettevõtluse võimalused ja meie üldhariduse prioriteedid.

Miks eliitkoolidesse pääseb nii palju prominentide lapsi – kas mittetuntud inimeste lapsed on vähem andekad?

Piibur: Ka meie koolis õpib mitmeid tuntud ja lugupeetud inimeste lapsi, aga koolis on laps ennekõike õpilane ja tuleb sinna teadmisi saama, mitte kellegi laps olema. Kesklinna eliitkoolid on mõnes mõttes justkui dekoratiivkoolid – need on pealtnäha edukad, kõik tahavad sinna saada ning sellelt pinnalt valib kool välja lapsed, kes juba niikuinii midagi oskavad ning kellega ei ole õpetajatel vaja palju vaeva näha. Seal ei pea õpetajad valdama pedagoogikat. Kui haigla valiks oma patsientideks välja võimalikult terved inimesed, kes natukese aja pärast täiesti terveks saavad, siis on kiitus, et küll on hea haigla, kohatu.

Kas koolikatsete korraldamine suurendab või vähendab vaesemate ja madalama haridustasemega andekate perede laste võimalusi pääseda eliitkooli?

Saar: Nagu ka võrdõiguslikkuse volinik leiab, ei tekita koolikatsed laste seas sotsiaalset ebavõrdsust – et kooli pääsevad ainult rikaste vanemate lapsed. Katsed pigem just soosivad laste sotsiaalset segunemist, sest katsete alusel on võimalus kooli pääseda igal lapsel, vaatamata tema majanduslikule taustale. Kui kõik Tallinna koolid järgiks laste vastuvõtul rangelt ainult elukoha lähedust, oleks olukord pigem vastupidine, sest need koolid asuvad valdavalt kas kesklinnas või vanalinnas, kus kinnisvara hinnad on keskmisest kordi kõrgemad. Seal elamine just eeldaks perelt majanduslikult paremal järjel olemist.

Kond: Pigem paistavad paljudel juhtudel välja nende perede lapsed, kus vanemad on leidnud lapse jaoks piisavalt aega, nii et ta  on mitmekülgselt arenenud. Palju oleneb sellest, mida kodus väärtustatakse ja tähtsaks peetakse. Paljudel juhtudel võivad koolis keskpäraselt õppijad saada prominentideks või ka muidu tublideks inimesteks.

Gustav Adolfi gümnaasium lõpetas esimesse klassi astuvate laste testimise, kas seda saaksid teha ka teised eliitkoolid? Mis siis juhtuks?

Kuurme: Eesti võiks lähtuda Põhjamaade ja eriti Soome mudelist, milles ei ole koolidesse katseid. Arenenud maades, kus inimest peetakse inimeseks, ei ole esimesse klassi katseid, sest need ei ole humaansed. Iseasi, kui võetakse lapsi viiulit, iluuisutamist või balletti õppima – seal on tõesti vaja hakata varakult eri andekust treenima, sest need on alad, mis nõuavad investeeringuid. Nende laste jaoks võiksidki olla eriklassid. Soomlased on püüdnud selle poole, et iga kool oleks hea kool. Põhjamaades on pürgimus, et kõik koolid oleksid võrdsed, et nende vahel ei oleks suuri erinevusi.

Kõigi koolide heale tasemele viimine on pikaajaline poliitiliste otsuste tulem – protsess on seotud regionaalarenguga. Lapse esimesed kooliaastad sõltuvad ennekõike klassijuhatajast ja sellest, kui palju tal on lapse jaoks aega – kas laps tunneb soojust, kaitset ja hoolivust. Kui see on olemas, puhkeb laps õitsele. Klassi ei tohiks olla rohkem kui 22-24 last, nagu seadus ette näeb, aga kahjuks teame, et ka Tallinnas leidub suuremaid klasse.

Laadimine...Laadimine...