KATRIN PAUTS: Mind ei huvita kuriteod, vaid keerulised inimsuhted

"Olen elus nii palju näinud ja kujutan väga hästi ette neid inimesi, kel tapamõtted tekivad," ütleb menukas krimikirjanik Katrin Pauts (42), kelle sõnul ta politseitööd teha ei tahaks. "Ma pole kuritegude huviline, vaid lihtsalt inimeste huviline. Üks mõrvalugu räägib alati palju inimsuhetest."

KATRIN PAUTS: Mind ei huvita kuriteod, vaid keerulised inimsuhted

Ivo Karlep

"Olen elus nii palju näinud ja kujutan väga hästi ette neid inimesi, kel tapamõtted tekivad," ütleb menukas krimikirjanik Katrin Pauts (42), kelle sõnul ta politseitööd teha ei tahaks. "Ma pole kuritegude huviline, vaid lihtsalt inimeste huviline. Üks mõrvalugu räägib alati palju inimsuhetest."

Paar nädalat tagasi oli kõigil linlastel võimalik Tallinna Nurmenuku raamatukogus kohtuda Eesti ühe menukama kirjaniku Katrin Pautsiga. Ka Pealinn läks kohtumisele, kus sai krimikirjanikult küsida, kuidas sünnivad raamatute ideed, aga ka uurida tema lemmikkirjanike kohta. Muu hulgas selgus, et Pauts valutab südant kirjanduse tõrjutud seisundi üle, kuna peavooluajakirjandus enam eriti kirjanikest ei kirjuta ja ka kultuurisaateid on tele-eetris järjest koomale tõmmatud.

Miks teie arvates inimesed üldse krimijutte loevad? Seal on ju alati teemaks kellegi surm.

Krimilugu, mis kuulub ju ajaviitekirjanduse alla, ongi meelelahutus. Väljamõeldud tegelase mõrv on süütu nagu õudusfilm – mis siin üldse draamat otsida? Ma ei ole kunagi viitsinud sellele mõelda, nagu ma ei murra oma pead ka küsimustega, miks me nalja teeme ja anekdootide peale naerame või mingit seriaali või teatrietendust vaatame.

Kuidas  sünnivad teie krimijuttude ideed?

Minul tulevad kriminaalromaani ideed väga imelikest kohtadest. Sageli on nii, et tekib peas pealkiri või motiiv. Näiteks praegu  kavatsen ma kirjutada nõiafilmi, sest mulle meenus üks nõiafilm. Kunagi oli üks niisugune popkultuuri fenomen lausa. Ja mul tekkis mõte seostada üks mõrvalugu õpilaste koduvideoga. Või siis mingi asi tuleb järsku meelde. Või kõnnin tänaval ja näen midagi. Või lihtsalt on tänaval mingi eriline valgus, mingi eriline meeleolu, ja sa hakkad ette kujutama, mis siin võiks toimuda. Kui üks stseen juba silme ees jookseb, siis hakkab selle ümber keerlema terve pikem lugu. Väga sageli saan inspiratsiooni omaenda telefonist, neist piltidest, mis seal sees on.

Väitsite, et tegelik kriminalistitöö teid ei huvita. Aga siiski – kas teil pole kunagi olnud mõttes hakata detektiiviks või kriminaaluurijaks? Nagu kuulsime, vaatate ka krimifilme.

Miskipärast on inimestel jah arusaam, nagu peaks krimilugu kirjutav kirjanik olema süvitsi huvitatud politseitööst, kriminalistikast ja juurast. Mina olen lugude jutustaja, neis huvitavad mind sündmused ja inimesed ja mõrvalugu, mis on üks võimalik loo jutustamise raamistik. Kuna mu raamatutes mingit politseiuurimist ei ole, ei nimeta ma end meelsasti isegi krimikirjanikuks – need on põnevusjutud. Politseitööd ma teha ei taha ja ka surma ja tapmise vastu mul isiklikku huvi ei ole.

Kas on olnud ka mõte kirjutada eesti lastele krimiraamatut,  nagu Astrid Lindgren tegi omal ajal kuulsaks meisterdetektiiv Kalle Blomkvisti lood, mida siiamaani huviga loetakse?

Sellise lasteraamatu järele oleks meil päris korralik nõudlus. See on tavaliselt tõlkekirjandus ja neid lasteraamatuid ostetakse päris hästi ja laenutatakse palju ka raamatukogust. Ma ei ole ausalt öeldes selle peale veel tulnudki, et midagi ka lastele kirjutada.  Aga kui ma nüüd mõtlen, siis võib-olla tõesti, miks mitte!

Olen ise lapsena lugenud päris palju põnevuskirjandust. Mõned seiklusjuttude sarjad ja raamatud võiks ju ka tinglikult krimikirjanduse alla liigitada.

Kirjutate tavaliselt väga kiiresti romaani valmis, kuna aeg sunnib peale. Kas see ongi teie stiil?

Kirjanikke on kahte tüüpi. Ühed on sellised metoodilised inimesed, kes kirjutavad iga päev kindlal kellaajal. Tõusevad hommikul üles ja kirjutavad kaks tundi või siis teatud kindla arvu  tähemärke. Nendel on oma kindlad skeemid, millest kui palju nad kirjutavad, neil on kõik juba ette ära kaardistatud. Ja siis hakkavad nad tegutsema.

Kuid teised on intuitiivsed kirjanikud. Nad ainult tunnevad, et on õige aeg alustada, istuvad laua taha ja hakkavad tööle. Nad ei tea isegi, kustkohast see lugu tuleb. Ta lihtsalt tuleb. Mina kuulun sinna teise rühma. Ega ma lugu alustades ei tea kunagi, kuidas see lõpeb. Mulle meeldib mängida teatud olukordadega ja tekitada ka endale põnevust ja mõelda nagu vahel eluski, et kuidas ma nüüd sellest keerulisest olukorrast välja tulen. See on nagu lastega, kes on pahandust teinud ja siis mõtlevad, kuidas ma emale seda seletan ehk end välja keerutan täbarast olukorrast.

Välismaal on kirjanikud, kes tunnevad detailselt huvi selle vastu, kuidas päris elus asjad käivad. On ka kohtupatolooge, kes on hiljem hakanud kirjanikeks, aga mind see päris elu ei huvita. Minu tegelased elavad fantaasiamaailmas. Kuna ma ei ole jurist ega politseinik, siis oleks ka naeruväärne, kui ma hakkaksin taotlema mingit dokumentaalsust. Kirjutamine on nagu fiktiivne lugu, nagu kokkulepe lugeja ja kirjaniku vahel. Me teame kõik, et see maailm ei ole päris, me läheme sinna eeldusega, et me ei tahagi seda, et ta oleks.

Kas see viitab teie mingitele täiesti erakordsetele võimetele, et kahe nädalaga sünnib bestseller?

On paratamatu, et peab kirjutama väga kiiresti, sest mul on teisi töid ka peale raamatute kirjutamise. Teen kaastööd Kanal 2-le, toimetan seal saateid, kirjutan artikleid, olen natuke ajakirjanik jne. Ainult raamatute kirjutamine ei too väga palju sisse ja seepärast peabki ka muude asjadega tegelema.

Lugejatele on uued raamatud kallid. Nii alates 20 eurost, aga kirjanik saab sellest vähe. Mul lihtsalt ei ole rohkem aega kui mõni nädal, maksimaalselt kuu, mis ma saan ühe raamatu kirjutamise peale kulutada.

Tegelikult viitab kiire kirjutamine kogemustele ja minu viljeldavale kriminaalromaanide žanrile. Kui sa oled palju lugenud, siis hakkad taipama, et nende ülesehitus on võrdlemisi ühesugune. Ja kui sul on peas juba valmis need tegelased ja olukorrad, mis hakkavad juhtuma, siis ei võta kirjutamine kuigi kaua aega.

Kuidas olete rahul meie seadustega, mis lubavad kohtunikel kriminaale kohelda siidikinnastega, eriti kui on osav advokaat kaitsmas? Kas siin peaks midagi muutuma?

Mina kriminaalseadust nii hästi ei tunne, ma pole jurist, olen lihtsalt kirjanik. Ma töötan oma fantaasiaga ja ei jälgi, mis toimub kuritegelikus maailmas, kohtutes. Ma ei ole kuritegude huviline, olen lihtsalt inimeste huviline. Üks mõrvalugu räägib alati palju inimestest ja inimsuhetest. Ma tegelen sellega, kuidas ikka jõutakse nii kaugele, et tekib soov kedagi ära kustutada siit maa pealt. Ma olen aga elus nii palju näinud ja kujutan väga hästi ette neid inimesi, kel tapamõtted tekkivad.

Aga kuidas suhtute surmanuhtlusse, kas selle peaks taas seadustama?

Ma olen selle poolt, et väga äärmuslike kuritegude puhul võiks rakendada ka surmanuhtlust, sest see ikkagi distsiplineerib inimesi. On vahe, kas sind hukatakse või istud mõned aastad mugavas eurovanglas. Muidugi tekib siin eetiline küsimus, kellel on üldse õigus võtta teiselt inimeselt elu. Ja see on ka põhiline argument, miks kurjategijaid ei hukata.

Mida te ise kõige parema meelega loete?

Ma ise loen kõige parema meelega luulet. Ei jaksa neid pakse romaane enam lugeda. Luulega on aga nii, et sa võtad raamatu suvalisest kohast lahti, lihtsalt loed natuke ja mõtled kaasa. Ja saad mingi emotsiooni.

Telekast meeldib mulle mõnikord vaadata vanu asju. Näiteks "Sopranode" kordust. Hakkan vist vanaks jääma, tahan vaadata jälle neid asju, mida ma noorena vaatasin.

Aga "Sopranod" on superseriaal, soovitan kõikidele. Ma loen palju ka välismaa autoreid, mind on hakanud köitma Edgar Allan Poe, kes on tegelikult õuduskirjanik, aga ma loen teda ka kindla eesmärgiga kirjutada mõrvalugu luules. Ükskord ma selle tüki ära teen.

"Midsomeri mõrvad" on ka üks mu lemmik. Aga ma vaatan seda kui naljasaadet.

Viis aastat tagasi lugesin krimkasid hästi palju. Ma elasin maal ja kuna telekas oli katki, siis polnud millegi muuga meelt lahutada. Käisin raamatukogu vahet ja tõin virnade kaupa krimkasid. Lugasin kõik läbi ja ühel hetkel tekkis isu ise kirjutama hakata. Minule meeldivad sellised lood, kus tegevus hakkab kohe pihta, ei lähe eriti kaua aega esimese mõrvani. Ma arvan, et krimka on kärsitu žanr, ja mina olen kärsitu inimene.

Milline on teie hinnangul väärtkirjandus ja mis teeb ühest raamatust hea teose?

Hea lugu. Selline lugu, mis suudab näha kaugemale kui üks väike killuke kirjaniku mõttemaailmast – endast kirjutamine on paratamatu, aga hea on see siis, kui võimaldab teistel end ära tunda. Ma hindan lugu, loo jutustamise oskust, vormistus on minu silmis teisene – pikad kaunilt lihvitud põimlaused ei ole mingi omaette väärtus, teksti peaks olema nii mugav lugeda, et lugu sõnavahu sees ei hajuks.
Mul on nüüd uus korter ja riiulid vajavad täitmist. Ostsin kohe vastse Nobeli kirjanduspreemia laureaadi raamatu. Ma olen neid ikka ostnud ja mõelnud, et mis asi see väärtkirjandus siis ikkagi on ja mille järgi seda hinnata. Kas see on see, mida keegi ei loe? Väga populaarsed kirjanikud võidavad suuri auhindu nagu näiteks Nobeli preemiat väga harva. Rahva tunnustus ja armastus oleks nagu odav. Ma kahtlustan, et sageli antakse auhindu ka lihtsalt sellepärast, et kirjastused lepivad kokku ja valitakse mingi autor, kelle raamatuid on vaja müüa.
Krimikirjandus on Eestis alles viimasel ajal hakanud õitsema. Enne oli ainult Indrek Hargla õitsemas uhkes üksinduses, nüüd on ilmunud ka teisi tegijaid. On toimunud isegi mingi plahvatus. Kõik hakkasid järsku krimiromaane kirjutama. Varsti hakatakse ehk ka krimijuttudele auhindu andma. Aga kulka preemiat krimiraamatud nüüd küll mitte iialgi ei saa. See on täitsa kindel. Isegi kui krimka on väga hea, loetakse seda ikka ajaviiteliseks, madalamaks kirjanduseks.

Aga on ka teine äärmus, mille kohta oleks isegi palju öelda, et see on raamat...

Mõned raamatud näevad ainult välja nagu raamatud, tal on küll kõvad kaaned ja kõik, aga sisu… No ei ole raamat, millel on vähemalt minu jaoks ikka mingi püha oreool ümber. Näiteks nõiaraamatud, mida müüakse ka üsna palju. Muudes Euroopa riikides seda asja niisugusel kujul ei tuntagi. See on Eestis ja Venemaal ka. Ja kui ma kord rääkisin Tšehhimaal sellest fenomenist, arvati, et see on tingitud paganlusest. See on meie kui mitte eriti ristiusku rahva eripära, kes on säilitanud oma ajaloolises mälus ja kombestikus palju muinasaegset uskumust. Me ei arva, et selles midagi halba oleks, me lihtsalt olemegi oma ürgsete jõudude usku. Meil ei ole seda tugevat kristlikku traditsiooni nagu mujal. Tugevalt kristlikes kultuurides ei ole nõiaraamatud populaarsed. Aga kui öelda inimestele, et ära osta neid nõiaraamatuid, siis ta võib ära ehmatada ja lõpetab lugemise päriselt ära. Sellest oleks küll kahju. Ma loodan ikka seda, et inimesele hakkab raamatupoes peale nõiaraamatute veel midagi muud ka silma.

Eneseabiraamatute suhtes ma ei oleks nii kriitiline, mõnel inimesel võib-olla ongi teistele häid nõuandeid anda. On muidugi väga halbu eneseabiraamatuid, mis on tõesti jama, aga on ka väga häid raamatuid. Ja üks asi, mida eestlane väga usub ja mida ta õhinal loeb, on loodusravi ja igasugused alternatiivsed ravivõtted. Midagi ürgset meis ikka elab, oleme looduse usku.

Samas mina ei poolda seda, et inimesed, kes on teatud hetkel nõrgad, langevad lõksu ja neilt võetakse igasuguste trikkidega raha ära. Ma ei usu, et kõik nõiad tulumaksu maksavad. Aga kui vähihaige tunneb, et ta saab alternatiivse ravitseja käest rohkem hingetuge kui ametlikust keemiaravist, siis kas minul on õigus ütelda sellele inimesele, et kuule, see nõid petab sind.

Kuidas kajastab meedia meie kirjanike tegemisi, tundub, et selles osas on saabunud vaikiv ajastu?

Meedias ei paista kirjandus tõesti välja nii palju nagu võiks paista. Tundub, et kultuurihuvilisi on lihtsalt vähe ja meedia juhid jälgivad hoolega, kui palju mingi loo peale neid klikke tuleb. Jah, kirjutatakse selgeltnägijate raamatutest, aga Kirjandusministeerium kadus ära televisioonist ja kultuurisaade "OP" on muudetud mingiks popiks saateks. Seda on igasuguste teemadega laiendatud ja tõugatud meelelahutuse suunas. Seal taga on jällegi vaatajanumbrid. ETV on hakanud ka ju neid taga ajama. Meie ajalehtede kultuuriküljed jäävad järjest ahtamaks. Mul on hea meel, et mõnes toimetuses on veel asjatundlikud kultuuritoimetajad olemas, näiteks Postimehes Alvar Loog, kelle artikleid ma tõesti soovitan lugeda. ERR-i portaalist võib ka saada infot, seal on omaette alajaotus, sageli ilmub huvitavaid asju. Peale nende on ainult kultuuriväljaanded Vikerkaar, Looming, Sirp, aga et nn peavoolu ajakirjandus kirjutaks kirjanikest, seda ma tõesti kahjuks ei näe. Tuleb ikkagi jälgida kultuuriinimestele mõeldud ajakirjandust.

Miks on hakatud seda kirjanduse teemat kartma, on võib-olla see, et süvitsi minekul hakatakse käsitlema saksa filosoofide seisukohti ja teoseid, millest saavad aru tõesti väga vähesed. Aga sealt on jälle väga kerge minna sinna teise äärmusse, nagu näeme nüüd, mis on juhtunud "OP-i" saatega.

Minu meelset võiks kirjandus olla iga kodu loomulik kultuuri osa. Sa ei pea mingi kaelamurdva filosoofiaga seoses sellega tegelema. Tahaks sellist aega, kus kirjandus on jälle igas kodus.

Kus on uued tänapäeva Tammsaared ja Vilded? Kas keegi üldse tänapäevast eestlast või meie ajastu Eesti vaimu portreteerib, lihtsam on kaevuda minevikku või fantaasiasse?

Ikka on olnud neid, näiteks mullu kulka aastapreemia saanud Martin Algus kirjutab oma romaanis "Midagi tõelist" väga kaasaegse loo. Aga eks lood ja sündmused vaja settimist, ajaline ja ruumiline distants teeb jutustamise lihtsamaks. Vast siin saab mu Muhumaa-raamatuga paralleeli tõmmata. Jutustada pisikesest ühiskonnast, kui sa ise elad selle ühiskonna sees, pole lihtne.

Muhumaa fännid on teid seoses raamatuga "Minu Muhumaa"  kimbutanud, kuna kritiseerisite saarerahva käitumist. Kui vaba võib kirjanik olla, kirjutades oma seosest konkreetse paigaga?

See raamat oli näide, kuidas väikeses ühiskonnas on loovinimene teinekord üsna piiratud, sest kui suuremas kogukonnas saab ka tõsisemat ja ebameeldivamat kajastada vabamalt, mugavamalt distantsilt, siis väikeses kogukonnas inimestel üldistusvõime kaob ja kõike võetakse kole isiklikult. Eks mõned inimesed siis tundsidki, et neil on õigus lausa kirjaniku koju aru pärima tungida. Kui oleksin sama loo kirjutanud tallinlasena, poleks nii suurt draamat tekkinud, see linn on palju suurem koht – elangi siin seepärast. Olen linnainimese meelelaadiga, tunnen end linnakeskkonnas mugavamalt. Meelsasti elaksin veel palju suuremas linnas – no ma ju viibingi tihti Prahas, mis ongi poole suurem.

Raamat ise on nagu raamat ikka, eks see võõraviha teema on meedias ka olnud kontekstist välja tiritud ja ebaproportsionaalselt suureks puhutud. Muhulasi pigem ärritaski ju raamatu kajastus meedias, kus rõhuti vaid ühele, kõige intrigeerivamale või "kollasemale" teemale. Laiemas plaanis on see väikeses kohas üles kasvamise lugu.

Avastasite enda jaoks Praha ja see linn mängib mingil määral kaasa romaanis "Hull hobune". Mis köidab teid Praha puhul? Kas saame tõmmata ka mingeid paralleele Praha ja Tallinna vahel?

Praha on meie Tallinnale üsna sarnane linn ja ka Tallinna sattuvad tšehhid tunnevad end siin reeglina koduselt, kuigi vahemaa on siiski piisavalt suur ja Eestist seal eriti palju ei teata. Ühendab sarnane kultuuriruum, kus on tugevad saksa mõjutused. Saksapärasele vanalinnale on neil pakkuda samasugune kontrast nagu meil, nõukajäänukid Lasnamäe tüüpi linnaosades ja tagurliku mõtlemisega inimesed, kes tahaksid kommunismi tagasi. Erinevat on samas piisavalt, et Prahat huvitavaks teha – tugev juudi kultuur, jõgi ja sillad, loomulikult mäed. Mu raamatutesse on see linn imbunud loomulikul moel, kuna kirjanik tikub ikka kirjutama sellest, mida ta teab, ja mina veedan Prahas palju aega, aasta peale kokku üks kuu ikka tuleb.

Mis on raamatutest seni kõige paremini välja tulnud?

Mulle väga meeldis kirjutada "Öömeest", kui krimkadest rääkida. See pole kõige tõsisem lugu, pigem seiklusjutt. See tuli üsna kergesti ja oli minu jaoks üsna lõbus kirjutamine. Lugu ise võib-olla pole päris lõbus. Aga see peaks olema raamatust tunda, et ta pole kusagilt imetud, pole raskelt tulnud. Mulle meeldis ka see viimane raamat, mis ma kirjutasin, see oli Praha linnast. See pole krimka, aga minu enda jaoks hästi oluline teos. Tahtsin salvestada mingit emotsiooni ühest eluperioodist, ja need, kes loevad, võivad ehk olla kogenud kunagi midagi samasugust. Ja nii saab teise inimese mõtetest leida endale mingit pidepunkti.

Mina olen niisugune visuaalne mõtleja ja teen ka teles kaasa sellepärast, et pildid kerivad silme ette. Mulle meeldib kujutleda, kuidas pilt jookseb, ja siis ma kirjutan. Ka looduskirjeldused jooksevad mul silme ees läbi. Seepärast pole nad mul väga pikad. Ma lihtsalt näen oma lugu. Näen neid inimesi ja näen neid kohti, kus nad tegutsevad. Sageli on need päris konkreetsed paigad.

Kas on midagi, millega te üldse hakkama ei saa?

Jah, autoga ma ei sõida ja minu meelest on Tallinna linnas auto ainult nuhtlus. Pidev peavalu oleks, kust saada parkimiskoht. Mulle meeldib kasutada ühistransporti, kui see on alati käe-jala juures ja viib soovitud kohta.

Olete kirjutanud kriminaalromaane, olete kirjutanud luulet. Kas on veel mõni valdkond, kuhu tahaksite liikuda?

Olen hakanud viimasel ajal päris palju kirjutama luuletusi. Oktoobrikuu Vikerkaares on neid ka lugeda. Luuleraamatu väljaandmine on asi, mida saab ainult kulka abil teha, mingile kommertsedule ei tohi mõeldagi. Mart Juur ütles ühes "Prillitoosi"  reklaamis, et luule on kõige kontsentreeritum inimmõtte vorm. Kui ei ole aega lugeda. Ei ole aega kirjutada – mis saab siis olla veel parem?

Ütlesite, et näete oma tegelasi vaimusilmas ja kohti, kus nad toimetavad. Kas filmi tegemine pole köitnud?

Ma arvan, et ma jõuan seriaali "Nukumaja" stsenaariumi juurest kord ka filmistsenaariumi kirjutamiseni. See võtab muidugi aega ja enne pead olema kindel, et keegi seda ka tegema hakkab. Film on kulukas projekt. Seetõttu natuke riskantne. Aga küll ma selle filmi ükskord ära teen.

Millest võiks rääkida teie järgmisena ilmuv raamat?

Päris paljude õudusfilmide tegevuspaigad on ülikoolid. Mul on ka mõte viia oma romaani tegevus ülikooli. Välismaal on need sageli sünged paigad. Vanade raamatukogude köidetes võivad peituda mingid müstilised saladused. Ma küll väga täpselt veel ei tea, mis seal toimuma hakkab, aga esimesed motiivid on peas olemas. Loodan, et see raamat enne jõule veel ilmub.

Saated ja raamatud

• Krimikirjanik, publitsist ja ajakirjanik Katrin Pauts on kasvanud Muhumaal ja lõpetanud 1995. aastal Orissaare gümnaasiumi. Pauts on töötanud Õhtulehes, tema sulest on ilmunud arvukalt ajaleheartikleid. Ta on olnud teleseriaali "Nukumaja"  stsenarist ning saatesarja "Eesti tippmodell" peatoimetaja.

• Pauts on kirjutanud luulet ja romaane nagu "Politseiniku tütar. Saaremaa põnevik" ( 2016), "Tulekandja. Muhumaa põnevik" (2016), "Öömees" ( 2017), "Hull hobune" (2018), romaani "Marduse tänav" teleseriaali "Nukumaja" ainetel (2018) ning Praha reisikirja "Minu salajane elu" (2018).

Laadimine...Laadimine...