MIHHAIL LOTMAN: Aina suurem janu vaatemängu ja raha järele hukutab suuskadel ebajumalaid

Enamasti ahvatleb doping neid, kelle vorm on langenud kas vanuse või trauma tagajärjel. Samas on kuulus sportlane rohkem kui sportlane, temast peetakse ühiskonnas lugu, ta on noortele ideaal jne. Teisisõnu – ta on kangelane, ning see on ohtlik.

Pilt: Scanpix

MIHHAIL LOTMAN: Aina suurem janu vaatemängu ja raha järele hukutab suuskadel ebajumalaid (1)

Mihhail Lotman

Enamasti ahvatleb doping neid, kelle vorm on langenud kas vanuse või trauma tagajärjel. Samas on kuulus sportlane rohkem kui sportlane, temast peetakse ühiskonnas lugu, ta on noortele ideaal jne. Teisisõnu – ta on kangelane, ning see on ohtlik.

Lahvatanud dopinguskandaal toob esile mõned olulised kulturoloogilised probleemid, mis väärivad põhjalikumat vaagimist. Probleemi "sport ja doping" käsitletakse tavaliselt väga kitsastes raamides. Doping on aine, mis sisaldub mingis keelatud preparaatide nimekirjas, viimane aga on pidevalt muutuv ja täienev. S.t doping on hägusate piiridega sotsiaalne konstrukt.


Kuid kõigepealt mõned täpsustavad märkused. Kehakultuur ja sport on püsiv sõnaühend, need mõisted käivadki tavaliselt koos, peaaegu et sünonüümidena. Tegelikult aga on tegu täiesti erinevate, peaaegu et vastandlike asjadega.

Esiteks on sport erinevalt kehakultuurist alati orienteeritud tulemustele, nende võrdlemisega teiste sportlaste tulemustega ja pideva tulemuste parandamisega.

Teiseks, sport on vaatemänguline ning orienteeritud vaatajaskonna kasvule. Just vaatemängulisus on see kriteerium, mis viimasel ajal toob uusi spordialasid olümpiamängude kavasse ning tõrjub vanu sealt välja. Vaatemängulisus on eeltingimuseks sissetulekutele, sport muutub järjest enam show'ks ning sportlased showman'ideks. Järgmine spordiga seotud aspekt on au ja kuulsus. Sportlane toob endale kuulsust ning oma rahvale ja riigile au. Edukat sportlast autasustatakse mitte ainult võistluste pjedestaalil, vaid ka riiklike aurahadega. Sport on väga atraktiivne vaatemäng, kus liigub väga suur raha, ning leidub sportlasi, kelle sissetulek on isegi meelelahutajatega võrreldes väga kõrge, mõned on saanud ka miljardärideks. Teisisõnu, spordi ja kehakultuuri harrastamisel on täiesti erinevad motiivid ja eesmärgid.


Pidev otsing tulemuste parandamiseks


Sportlane peab pidevalt otsima uusi meetmeid, et oma tulemusi parandada, ning selles kontekstis on doping püsiv ahvatlus. Kuid asi ei ole niivõrd üksikus sportlases, kuivõrd – nagu Eesti kogemus ka näitab – terves süsteemis, mis hõlmab nii tööstuse kui ka turunduse. Paljastatud dr Schmidt on selles süsteemis väike mutrike ja tema käive ei ole eriti muljetavaldav. Möödunud aasta sissetulekud olid tal veidi üle 300 000 euro. Kui aga arvestada, et iga tema klient maksis vaid 5000 eurot, siis see näitab märkimisväärset klientuuri. Antud olukorras on dopingut kasutanud sportlased korraga nii seaduserikkujad kui ka ohvrid, aga mõnikord ainult ohvrid. Nt Piret Niglase väitel oli Mati Alaveri meeskond tema peal katsetanud keelatud aineid, ilma et teda oleks sellest teavitatud, ning on põhjust arvata, et ta pole ainus selline.


Kuid dopingut kasutanud sportlaste kõrval pole süüdi üksnes treenerid ja dopinguarstid. Meedia ja ühiskonna surve on väga suur. Sportlastest "turistid" on ühiskonna silmas naljanumber, levib arvamus, et mis nad seal käivad ainult riiki häbistamas. Enamasti ei kasuta dopingut noored tõusvad sportlased, doping ahvatleb ennekõike neid, kelle vorm on langenud kas vanuse või trauma tagajärjel. Kuulus sportlane on rohkem kui sportlane, temast peetakse ühiskonnas lugu, ta on noortele ideaal jne, teisisõnu – ta on kangelane, ja mitte üksnes spordis. Ning see on ohtlik.

Näiteks praegu jälgin ma murega meediakära Ott Tänaku ümber.

Väga paljude suurte sporditähtede elulugu on täis traagikat. Ja see ei pruugi olla seotud dopinguga. Sama probleem on tippmeelelahutajatel filmi- või muusikamaailmas. Pidev rambivalgus tekitab stressi ja vajaduse lõõgastuda, mida tehakse tihti ekstreemsete meetoditega. Näiteks praegu jälgin ma murega meediakära Ott Tänaku ümber. Ott on sümpaatne ja kindlasti väga andekas noormees. Tema saavutused on juba praegu märkimisväärsed ja loodame, et parimad tulemused on veel ees. Kuid sportlase tõstmine ebajumala staatusesse ei ole hea  ühiskonnale ega ka staarile endale.


Kiviviskamise järjekord


Veel üks asi, mida peab meeles pidama seoses inimeste jumaldamisega, on see, et ebajumalad on au sees nii kaua, kuni nad hiilgavad. Kui nende hiilgus kaob, siis nad parimal juhul unustatakse, halvimal aga purustatakse. Tuletame meelde esimest Veerpalu dopinguskandaali. Kuidas me teda kaitsesime, kui nördinud olime dopinguküttide peale ja nende peale, kes julgesid kahelda tema süütuses. Ärge puutuge meie iidolit! Ja kui vihased ja nördinud on vähemalt osaliselt needsamad inimesed praegu. Ja see ongi meie häda: me ei taha õppida, ei taha tunnistada omaenda kaassüüd selles loos.


See ei ole esimese kivi viskamine. Need, kes on oma kivi juba ära visanud, seisavad järjekorras, et visata veel ja veel kive Mati Alaveri pihta. Ma ei taha teda siin mingilgi määral õigustada, see, mida ta tegi, on kindlasti amoraalne ja arvatavasti ka kriminaalne. Ning tegi ta seda mitte just omakasupüüdmatusest. Ajakirjandus tuvastas alles nüüd verelõhna peale kohale lennates Veerpalu ja Alaveri sissetulekud ja kinnisvarad. See on kindlasti ajakirjanike õigus. Mul on sellega seoses vaid üks küsimus: kus te olite varem? Nördinud halvustajate koorist eristub vaid kurikuulsa dopinguarsti Vitali Bernatski hääl: Mati Alaver tegi kõik oma teod Eesti nimel. Ning ma olen veendunud, et ei Alaver ega Veerpalu ei mõelnud esmajoones rikastumise peale, vaid tõepoolest Eesti peale. Hea näide selle kohta, et eesmärk ei pühitse abinõu.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...