NÕUSTAJA: Hullu silt on haigusest hullem
«Ma olen tahtnud maa alla vajuda, kas või põrgusse,» kirjeldab skisofreeniadiagnoosiga Oliver Kukk tundeid, mida on tekitanud inimeste halvustav suhtumine. Ometi pole skisofreeniaga inimene, kes korralikult ravimit tarvitab, sugugi hullumeelsem kui näiteks tabletti sööv vererõhuhaige. Pilt: Milleks tunda hirmu inspiratsiooniküllaste «õitselolekute» ees, kus mõtted liiguvad palju põnevamaid radu pidi kui tavalistel inimestel? «Paraku kaob ühel hetkel kontroll enese üle, reaalsustaju kaob ja kujutlus saab tegeliku üle võitu. Lõpuks ei ole

NÕUSTAJA: Hullu silt on haigusest hullem

Sirje Rattus

«Ma olen tahtnud maa alla vajuda, kas või põrgusse,» kirjeldab skisofreeniadiagnoosiga Oliver Kukk tundeid, mida on tekitanud inimeste halvustav suhtumine. Ometi pole skisofreeniaga inimene, kes korralikult ravimit tarvitab, sugugi hullumeelsem kui näiteks tabletti sööv vererõhuhaige.

Tallinna vaimse tervise keskuses kogemusnõustajana töötav Kukk nendib, et ühiskond kipub psüühiliste häiretega inimesi endiselt halvustama ja sildistama. «Aga silt teeb rohkem haiget kui haigus ise,» tõdeb Oliver, rääkides pikemalt ka sellest, kuidas on ise inimeste pahatahtlikku suhtumist kogenud. «Näiteks kui mul oli olnud esmane psühhoos, siis pärast ravi läksin turule müüjaks. Mingid koolilapsed said teada, et ma olin skisofreeniaga psühhiaatriahaiglas olnud, ja hakkasid mu leti eest edasi-tagasi käima, näpuga näitama ja irvitama. See oli väga valus, ma ei teadnud, kuhu pugeda. Oleksin tahtnud maa alla vajuda, kas või põrgusse – isegi see tundus parem.»

Seepärast pelgavad psüühikahaiged avalikkuse ees oma haigusest rääkimist. Oliver seevastu on oma lugu jutustades ülimalt otsekohene ja põhjalik ega karda rääkida ka tunnetest, mis haigestumisega kaasnevad, kuigi teab, et tähelepanu, mida ta pälvib, võib olla ka negatiivne.

Noor geenius

«Teen seda missioonitundest,» ütleb ta. «Olen ise seda haigust põdenud ja pääsesin nõiaringist ainult tänu inimeste abile. Nüüd tahan ise teisi abistada. Tahan näidata, et kuigi skisofreenia jääb enamasti elu lõpuni, on võimalik õppida elama nii, et see elukvaliteeti väga palju ei sega.»

Mehe sõnul kipub ühiskond skisofreenikuid ning teiste psüühilisi häiretega inimesi endiselt halvustama ning sildistama. «Aga silt teeb rohkem haiget kui haigus ise,» tõdeb ta.

Inimene ei sünni skisofreeniaga – haigus võib küll kusagil tema geenides uinuda, kuid välja lööb tavaliselt kusagil teises aastakümnes.

Oliveri tabas esimene haigushoog ülikooli esimese kursuse lõpus. Enne seda oli ta ülimalt lootustandev noor keemik, et mitte öelda keemiageenius.

«Keskkooli ajal hakkasin paralleelselt tavalise õppetööga õppima Moskva riikliku ülikooli juures tegutsevas noorte keemikute kaugõppekoolis,» meenutab ta. «Seal oli väga kõva tase ja see aitas mind kõvasti edasi. Üle-eestilisel keemia- olümpiaadil sain kaks korda esikoha, Tartu ülikooli võeti mind vastu ilma eksamiteta, sest nende jaoks oli ilmne, et mul on nii huvi kui ka anded.»

Paraku ei olnud ülikoolielu sugugi meelakkumine. «Algul mõtlesin, et teen eksternina kõik ained ära ja lähen kuu aja pärast koju tagasi, paraku oli see asi seal palju raskem. Esialgu ajas suisa nutma.»

Ülikoolis oli muidki stressifaktoreid, näiteks pidev pidu ühiselamus ja jube magamatus. Oliveri ema oli ots otsaga kokku tulemise nimel võtnud poja õpinguajaks üürnikud ning seega polnud noormehel ka nädalavahetustel kohta, kus end välja puhata.

Esimene tõsisem luuluhoog tabas Oliveri esimesel kursusel pärast naistepäeva ohjeldamatut pidu: «Olin end õhtul oimetuks joonud ning kui ärkasin, olidki luulumõtted kohal.» Luul on mõte, mis ei vasta tõele, kuid inimest ei ole võimalik veenda, et see ei ole tõsi.

«Mina kujutasin ette, et mind visatakse ülikoolist joomise pärast välja, ning keeldusin voodist tõusmast. Päevade kaupa oli sünge tuju, kogu aeg ebamäärased valud, millel otsest füsioloogilist põhjust polnud – selline periood kestis kuskil kuu aega,» meenutab Oliver. «Siis hakkas loodus õitsema ja mina ka – tuju läks paremaks, suisa nii heaks, et lõpuks hakkas paha. Kogu maailm paistis läbi roosade prillide, kõik inimesed olid sõbrad ja ma ise kõva tegija.»

Hullu keemiku katsetused

Õppimisega järje peale Oliver enam ei saanudki. Noormees kolis Tartust tagasi Tallinna, koju ema juurde. Aga kirg keemia vastu ei olnud kuhugi kadunud. «Jõudsin igasugust jama kokku keerata,» tõdeb mees. «Olin lugenud, et esimene kord saadi valget fosforit – vabandust – eesli uriinist aurutamise ja teiste ainete lisamise teel. Mina sain innustust, nii et hakkasin oma uriini koguma ja seda köögis aurutama. Mässasin erinevate keemiliste ainetega, kuni lõpuks kaotasin teadvuse ja kukkusin kuuma pliidi peale. Õnneks jäi käsi näo ja pliidiraua vahele.»

Kui seni oli ema poja katsetusi emaliku kannatlikkusega talunud, lootes, et need ükskord üle lähevad, siis pärast seda intsidenti õnnestus tal Oliver haiglasse keelitada.

«Seal ma jätkasin oma teaduslikke toimetusi,» naerab mees. «Näiteks võtsin osakonnas tuletõrjesignaali maha, et sellest Soome televisiooni vaatamiseks antenni teha. See ei õnnestunud, sest mind katkestati ja pandi luku taha. Kui ma ka seal ei rahunenud, seoti mind kinni. Aga et see mulle meeldis – arvasin, et see on mingi mäng –, siis lõpuks topiti ravimeid täis.»

Puu avanes nagu liftiuks

Kui Oliver haiglast pääses, tundus talle, et elu on otsas. «Teadsin ju, kuidas skisofreenikutesse suhtutakse. Mõtlesin, et pole enam mõtet elada.» Kui enne oli paljutõotaval keemikul olnud oma veerandsada head sõpra, siis pärast esimest haigushoogu kahanes nende arv paarile.

Haigushood aga jäid korduma. «Eks ma olin ise süüdi, ma ei tarvitanud ravimeid õigesti,» tunnistab ta. «Arvasin, et nii kõva keemik kui mina olen, teab ise, kui palju ta ravimit võtma peab, nii ma kord võtsin kahe tableti asemel neli ja kord mitte ühtegi.»

Oliver keeldus ravimitest kord ka psühhiaatriahaiglas ravil olles.

«Kolme päeva pärast istusin öösel voodi peal, vaatasin aknast välja. Õues kasvasid puud. Vaatasin üht puud – ühtäkki tema tüvi avanes nagu liftiuks ja sealt paiskus ere valgus otse minu peale. Õnneks sain aru, et see ei ole päriselt. Siis ma karjusin, õde tuli juurde ja küsis, kas peab süsti tegema. Arsti ei olnud öösel haiglas, aga õde lubas ta üles ajada. Siis ma mõtlesin, et kas minu lolluse pärast peab arst oma kallist uneaega raiskama. Ootasin hommikuni.»

Pärast seda hoogu võtab Oliver ravimeid nii, nagu arst on ette kirjutanud. «Olen olnud enam-vähem edukas – kümme aastat pole haiglasse sattunud. Kõik on kontrolli all. Hirmu uute hoogude ees ei ole, sest ma tean, et need võivad korduda. Aga ma tean, kuidas reageerida.»

Kui tahad psüühikahaiguste kohta rohkem teada


Sel nädalal on võimalik kuulata loenguid ja tutvuda eri teenustega, mida Tallinnas psüühikahaigetele inimestele pakutakse, osaleda saab ka vaimse tervise messil. Tallinna vaimse tervise keskuses on selle nädala jooksul avatud uste päevad.


Kes tahab kuulata Oliveri lugu elavas ettekandes, peaks neljapäeval, 9. oktoobril kell 11 seadma sammud Pelguranna teraapiakeskusesse (Pelguranna 31), kus lisaks saab näha ka mehest vändatud lühifilmi «Kui ma olin kosmonaut».

Täna, 6. oktoobril kella 11-15 tutvustavad keskuse peamajas (Weizenbergi 20b) oma tööd rehabilitatsiooni- ja kogukonnatöö meeskonnad. Kell 15.30 on videoloeng psüühikahaigustest, sellele järgneb vestlusring.

7. oktoobril kella 11-14 avab oma uksed Pelguranna tugikodu (Pelguranna 31), kus elab veerandsada psüühikahaiget inimest, kes igapäevasel toimetulekul vajavad väikest tuge.

8. oktoobril kella 14-17 oodatakse huvilisi Haabersti klubimajas (Õismäe tee 105a) ning kella 13-16 Lasnamäe tegevuskeskuses (Pae 19), kus kohvikus müüakse ka klientide kohapeal tehtud küpsetisi.

9. oktoobril kella 11-13.45 saab tutvuda Pelguranna teraapiakeskusega. Oma loo räägivad Oliver Kukk ning Epp esmahaigestunute toetusrühmast.

10. oktoobril, ülemaailmsel vaimse tervise päeval toimub kella 10-18 Tallinna ülikooli Mare aatriumis (Uus-Sadama 5) vaimse tervise mess «Eluterve terve elu».

Vaimse tervise teemadega tutvuma on oodatud kõik huvilised. Kõik üritused on tasuta.
 

Laadimine...Laadimine...