"Koos taanlaste rajatud linnaga lülitusime 800 aastat tagasi Lääne-Euroopa seaduste ja kaubanduse ruumi," ütles Tallinna ajaloo ekspert Jüri Kuuskemaa. "Sellest peale võime öelda, et eestlased hakkasid saama eurooplasteks, sest sellest ajast kuulume ka Lääne-Euroopa kultuuriruumi."
Tänavune aasta on Tallinnale ja kogu meie rahva kujunemisloole tähenduslik – möödub 800 aastat sündmusest, mille puhul on Tallinna esmakordselt tõendatult mainitud. “Muidugi me teame, et elatud ja toimetatud on selles kohas juba 5000 aastat ja millalgi kerkis siin Toompeale eestlaste kindlus, aga meil ei ole varasemaid daatumeid kui see, mida Läti Henriku kroonika ütleb: “1215. aasta juunis randus siin, Revalias, Taani kuninga Valdemar II ristisõdijate vägi ja Lindanise linnuse juures toimus lahing eestlastega”,” selgitas ajaloolane Jüri Kuuskemaa, miks just sel suvel tähistatakse meie kodulinna 800. sünnipäeva.
Pärast lüüasaamist olid eestlased sunnitud loovutama linnusekoha Taani kuningale, kes alustas kohe ka uue kindluse ja selle alla euroopaliku linna rajamist. Enne oli siin muidugi eestlaste asula, mille teed viisid sadamasse ja Toompeal asuva kindluse juurde.
“Praeguse Tallinna kohal oleva asula tekkimise kohta on ajaloolastel ju mitmesuguseid arvamusi,” lausus Kuuskemaa. “Me teame, et Tallinna varasem nimi Reval on võetud linna ümbritseva Rävala maakonna nimest. Ladina keeles oli see Revalia. Võib öelda, et see koloniaallinn, mis Taani ajal siia tekkis, võttis üle maakonna nime. Ja nagu öeldud – esimene kirjalik mainimine, mis on olemas ja millele me tugineme, on Läti Henriku Liivimaa kroonikas, kui ta räägib lahingust ristisõdijate väe ja kohalike vahel.”
See lahing ise on samuti tekitanud palju vastuseta küsimusi ja seotud ka hilisema lipulangemise legendiga. Kui Taani kuninga väe jõud hakkas otsa saama ja eestlased võisid end juba võitjaks pidada, langenud äkki taevast alla lipukangas, millel oli valge rist punasel taustal. Sõjaõnn pöördus ja kuninga vägi sai just tänu Rügeni slaavlaste vaprusele eestlastest jagu. Valge rist punasel taustal tehti Taani rahvuslipuks ja Tallinna väikeseks vapiks. Kuuskemaa sõnul võis see ristilipp olla tegelikult toona levinud ohutu sadama tunnus – kaupmehed võisid sellise lipuga märgitud sadamas randuda, ilma et neid oleks paljaks röövitud.
Heal lapsel palju nimesid
“Vene kroonikas aga on mainitud meie pealinna kui Kolõvani,” jätkas Kuuskemaa. “Seda nime kasutasid nad üpris kaua, isegi Peeter I ajal veel. See tuleb sõnast kalev, mis tähendab tugevat. Nii et kindel linn ja varjupaik, nagu kristlased ütlevad.”
Henriku mainitud Lindanise nime üle on olnud samuti mitmesuguseid vaidlusi. Kuuskemaa arvates tekitas segaduse üks Taanimaal asuv samanimeline koht. “Taani rannikul on niisugune kohake, mille nimi on Lindanäs. See tähendab kesaneeme,” selgitas Kuuskemaa. “Ka mingites soome rahvalauludes on meie linna kohta kasutatud nime Kesoniemi.”
See nimekuju aga Kuuskemaalt mingit poolehoidu ei saa. “Mereäärne ala on viljatu liivik, mingit põldu Tallinnas ei haritud ja mingit kesa ei olnud. Põllud hakkasid kaugemal, teisel pool klindi serva, ütleme Ülemiste järve kandis, kus oli juba huumus maapinnas olemas. Ja näiteks Jõelähtme kandis, kus hariti tõesti kaua aega maad. Selle tõttu ei saa me Kesaneeme nime varianti tõsiselt võtta. Küll aga Kalevan linna. Ja see Lindanäs võis tõenäoliselt ka kasutusel olla. Nagu professor Paul Ariste väitis, tuleks seda nime toonases eesti keeles tõlgendada kui linna aset või linnaaseme linnust.” See võis Kuuskemaa väitel tulla vajadusest kasutada Toompea linnust ainult meresõiduhooajal.
“Kujutame ette, et praegusel Toompeal polnud tol kaugel ajal mõtet aasta ringi elada. Talvel, kui meri oli jääs, siis polnud nagu asja seal olla. Aga kui algas meresõiduhooaeg, oli seal mõttekas jälgida, kes tuleb ja kes läheb. Toompeal pidi olema eestlaste linnus, mida kasutati hooajaliselt. Küllap põletati seda ka meile teadmata sõjakäikude ajal aeg-ajalt maha, sest kes kõik võisid siin käia – ümberkaudsed rootslased ja taanlased näiteks. Igatahes oli see nn linnaaseme linnus 1219. aastal, mil taanlased sõjaväega tulid, olemas. On teada, et taanlased hakkasid seda lammutama ja ehitama uut kindlust.”
See esimene Taani kuninga tornlinnus kerkis sinna, kus praegu on Soome saatkonna liputorn. Uut torni hakati ehitama juba 1219. aastal. Sellest on säilinud praeguse torni alumine osa.
Kuninga tänav üks vanimaid
Vanalinna tänavate võrkki kujunes välja juba Taani ajal ja linna kerkis toona palju olulisi ehitisi. “Meil on Kuninga tänav, mis varem kandis ka Niguliste nime. Miks ikkagi Kuninga tänav?” küsis Kuuskemaa ja vastas samas: “Aga sellepärast, et seal oleval vanal turul paistis kuninga kindluse torn. Hiljem ehitas ordu oma linnuse teisele poole, kus on praegu Pikk Hermann ja Toompea loss.”
Kuuskemaa arvates ei tohiks me jäädagi mossitama kaotuse üle ajaloos, vaid peame nägema kõiges ka heledamat ja päikeselisemat poolt. “Kui me nüüd mõtleme, et tulid Taani ristisõdijad ja tegid eestlastele kolki, siis meil on natukene piinlik. Aga nagu ka ajaloolane Erki Russow oma Postimehe artiklis jämedas kirjas välja tõi, tekkis alates taanlaste tulekust mõnekümne aasta jooksul asula asemel linn majade, kvartalite ja mitmete ühiskondlike institutsioonidega – nagu omavalitsus ehk raad. Ehitati raekoda, rajati käsitööliste gildid, mis ühendasid mitmesuguse päritoluga käsitöölisi, ning ehitati ka neile hooned. Meil ongi kavas nüüd neile hoonetele, mis olid juba Taani ajal olemas, panna tahvlid selgitava tekstiga “Taani aja pärand”, et inimesed oskaksid neile tähelepanu pöörata. Ka kirikud ja kloostrid on nende hulgas. Palju ehitisi meie vanalinnas oli siis juba Taani ajal olemas, kuigi neid hiljem muudeti ja täiendati. Oli ka üle kümne elumaja. Võiks ütelda, et see Taani aeg, mis kestis 1219.-1246. aastani, oli aeg, mil me liitusime Lääne-Euroopa õigus-, kaubandus- ja kultuuriruumiga. Sellest ajast peale me kuulumegi Lääne-Euroopa kultuuriruumi ja ühtlasi ka toona rooma-katoliku kiriku piirkonda.”
Tehti rohkem, kui võib arvata
Ehitus jätkus pärast segaduste aega, mil taanlased mõneks ajaks ordu ees taandusid. 1265. aastal tuli kuninganna Margareetalt linnamüüri rajamise käsk. “Kuninganna ütles, et linna kodanikel ja rüütlitel tuleb rajada linna ümber vaenlaste vastu kaitseks kivist müür. Taani aja lõpuks, Jüriöö ülestõusu alguseks ümbritses see juba peaaegu kogu linna,” rääkis Kuuskemaa. “See oli muidugi madalam, vähemate tornidega ning nõrgem kui hilisem müür, aga ta oli olemas. Juba Taani ajal valminud osa linnast on väga suur, rohkem kui me oskame arvata. Osa Tallinna tänavaid rajati kunagiste kaubateede äärde, mis viisid sisemaalt linnusesse ja Tallinna sadamasse. Nii nagu Pikk jalg ja sellest allpool Pikk tänav ja Pühavaimu tänav. See oli juba viikingiaegne sadamatee. Harju ja Rüütli tänav jmt olid ka juba enne taanlasi olemas, aga teedena. Neist said siis linnatänavad. Tallinn liitus Põhja-Euroopa kauba- ja sadamalinnade Hansa Liiduga. Sellest sai alguse hansalinn Tallinn, mille õitseaeg oli mõne sajandi pärast 15. sajandil, mil Tallinn kuulus juba paarikümne Läänemere ja Põhjamere äärse rikkaima ja õitsvaima linna hulka. Selle tõttu võimegi seda Taani-aegset pärandit nüüd esile tõsta.”
KUUSKEMAA: Jutud 700-aastasest orjapõlvest ei pea paika
“Eestlased ei olnud Tallinnas sugugi nii hullusti rõhutud, nagu mõned vähese haridusega ajaloolased vahel on armastanud väita, eriti nõukogude ajal,” kinnitas Jüri Kuuskemaa.
Kuidas uus linn oma elanikud sai? Ka sellele küsimusele on Kuuskemaal vastus olemas – siia tuli nii koloniste kui ka eestlasi. “Taani kuningal oli kaasas suur vasallide vägi. Mõningane osa löödi lahingus maha, aga osa jäid siia,” selgitas ta. “Siin elas Taani kuninga asehaldur oma kaaskondsetega. Ja piiskop ja preestrid, kes hakkasid rajama kirikuid ja piiskopkonda. Siia tuli ka kaupmehi ja käsitöölisi. Ja siis tuli hulk rüütleid, kes vast otsisid “uuel maal” seiklusi ja lootsid, et suudavad siin paremini läbi lüüa.”
Taani oli küll 800 aastat tagasi suurriik, kuid see hõlmas palju alasid, mis polnud asustatud taanlaste endiga. “Kui Valdemar II tuli oma ristisõdijatega, siis tema väes ei olnud mitte ainult taanlased, vaid valdavalt hoopis sakslased,” rääkis Kuuskemaa. “Valdemari vägi oli paljurahvuseline, aga valdav osa olid siiski sakslased. Sellega on seletatav ka pikka aega valitsenud valdavalt saksakeelne kultuur Tallinnas.”
Tallinnast sai siis mitmerahvuseline linn, kus omavaheliseks suhtlemiseks kasutati saksa keelt. Päris taanlasi oli ikkagi vähe. “Aga enamik elanikke olid eestlased,” mainis Kuuskemaa ja lisas, et aastal 1550, enne Rootsi aja algust, oli Tallinnas arvatavalt 7500 elanikku, nendest 4000 eestlased, 2000 sakslased ja 1500 rootslased, soomlased, hollandlased ja kes kõik veel. Täiskodanikuks võisid saada ainult need, kes tunnistasid kehtivat põhiusku, ehk siis keskajal katoliiklased ja hiljem, pärast usupuhastust luterlased. Võõrastel, näiteks mõnel juudil või venelasel, võis olla siin elamisluba. Osa edasijõudnud eestlasi saksastusid, sulandusid käsitööliste ja kaupmeeste ülemkihti. Osa jäi keskklassi või tegid lihtsamaid töid, nagu tänava sillutamine. Suures osas olid eestlased ka voorimehed, sadama paadimehed, õllekandjad, vee-, sõnniku- ja mustusevedajad jne.
Kuuskemaa rõhutas, et seisuslikus ühiskonnas ei omanud emakeel väga suurt tähtsust. “Eestlased ei olnud Tallinnas sugugi nii hullusti rõhutud, nagu mõned vähese haridusega ajaloolased vahel on armastanud väita, eriti nõukogude ajal,” nentis ta. “Muide, isegi talupoegadel keelati mõõga kandmine alles 1506. aastal. Aga mõõk oli ju keskajal vaba mehe tunnus. Kuigi talupojad olid sõltuvad ja tekkis pärisorjus, aga indiviidi tasemel oldi siiski vabad. Nii et jutt 700-aastasest orjapõlvest ei pea paika.”
