"Olen uurinud eestlaste elatustaset ja võimalusi enne suurt sõda – taasiseseisvunud Eesti on silmnähtavalt kobedam kui Pätsi-aegne Eesti," räägib peatselt 80. sünnipäeva tähistav tuntud kirjamees ja poliitik Tiit Made. "Kes on viitsinud tööd teha, see elab hästi. Kuid on karm tõde, et pensionäridele on tehtud liiga. Olen mitu korda lausa rahvusringhäälingu saadetes kuulnud, kuidas nooremapoolne saatejuht nimetab eakaid inimesi halvustavalt penskariteks."

Millenniumivahetuse paiku poliitikaga lõpparve teinud Tiit Made kirjutab avalikkusest tagasi tõmbununa raamatuid. Aeg ei ole samas Madet muutnud. Eesti üks paremaid välispoliitika analüütikuid avaldab arvamust endiselt teravalt ja tseremoonitsemata. “Tänaseks on ahastuses ja hirmuvärinates olnud tegelased oma enesekindluse tagasi saanud,” meenutab ta näiteks mõnda kaaspoliitikut Ülemnõukogust 20. augustil 1991, mil seal iseseisvuse taastamist välja kuulutati.

Kuidas erinevad näiteks 20- aastane ja 40-aastane Tiit Made 80-aastasest?

20-aastane oli kevade tulekul laudast välja lastud vasikas, täis illusioone ja energiat. 40-aastasel oli juba tulemusi ette näidata ning koht ühiskonnas. Tegutsemisind polnud kadunud, kuid maailmavaade oli muutunud sotsialismivastaseks. 80-aastane on elukogemuste rüpes, vahel enesekriitiline, aga rahul oma riigiga, mis on kukkunud välja parem, kui laulva revolutsiooni ajal osati unistada.

Kas see on tõsilugu või legend, et 1902. aastal Tallinna mererannas avatud Amandus Adamsoni Russalka mälestusmärgi ingli modell Julie-Lisette Rootsi (1878–1947) oli teie isapoolne vanaema?

Pole siin mingit legendi. On alasti fakt. Vanaema Juuli oli Paldiskis Amandus Adamsoni majapidajanna ja aitas tal sageli ka savi sõtkuda. Kui mainekas skulptor sai Russalka tellimuse, siis ingli modell oli Adamsonil käepärast võtta. Vanaema Juuli tollast head figuuri saavad soovijad Russalka peal, mis on Eesti parim monument, oma silmaga näha.

Teie pere loos väljendub samasugune lõhestatus nagu paljudes eesti peredes. Isa langes Velikije Luki all, vanaonu sõdis Saksa poolel ja jõudis sõja lõpus Saksamaale. Kas ja kuidas te lapsepõlves sellist lõhestatust tajusite?

Isa ei langenud Velikije Luki lahingutes, vaid lasti Luki all omade poolt selja tagant maha 9. detsembril 1942, kui ta koos tuhandete ilma relvadeta laskurkorpuse eestlastega üritas ööpimeduse varjus üle rindejoone sakslaste poole minna. Valjuhääldajatest kõlas kutse: “Eesti poisid, tulge üle. Saate kõhu täis ja jõuluks koju!”

Igapäevaelus polnud mingit perekonnasisest lõhestatust. Kes kus võitles ja mis ideoloogiat oli ajanud, sellest polnud vähemalt minu kuuldes juttu. Seda oidu mul ka polnud, et oleks emale või onudele-tädidele osanud asjakohaseid küsimusi esitada. Seda küll kuulsin, kuidas suure mõnu ja irooniaga räägiti Eestisse elama asunud venelaste kommetest ja veidrustest.

Rahvas tunneb teid peamiselt endise telenäona ja IME-mehena. Mis teid omal ajal ajendas selle programmiga liituma? Ma saan aru, et uskusite tol ajal täiesti siiralt, et IME rakendamine on nõukogude oludes võimalik?

Seleta palju jaksad, kuid ikkagi nimetatakse ettepanekut Eesti NSV täielikule isemajandamisele üleviimise kohta IME-programmiks. See ei pea paika. Isemajandava Eesti programm oli selle ettepaneku edasiarendus. Mina IME programmi väljatöötamisest osa ei võtnud. See oli Rahvarinde projekt, aga mina Rahvarindesse ei kuulunud. Ettepaneku sünnitamise ajal polnud Rahvarinnet olemas. (Nelja mehe – Tiit Made, Edgar Savisaare, Siim Kallase ja Mikk Titma – “Ettepanek: kogu Eesti NSV täielikule isemajandamisele” ilmus juba 26. septembril 1987 Tartu ajalehes Edasi – V.L.)

Elus otsustab suuremas osas ettevõtmisi juhus. Tuleb ainult osata olla õigel ajal õiges kohas ning otsustada, kas pakkumist vastu võtta või sellest loobuda. Edgar Savisaarelt tuli pakkumine osaleda üldsusele ühemõtteliselt arusaadava poliitilise avalduse väljatöötamisel, mis oleks majandusrüüsse rüütatud ja kõigutaks tsentraalselt juhitava diktatuuririigi alustugesid. Sellest pakkumisest oli võimatu keelduda. Ettepaneku suur üldrahvalik populaarsus avas tee poliitikasse. Jällegi juhus, mida sai kasutatud.

Perestroika alguses leidus Eesti NSV-s vabaturu majandusküsimusi jagavaid inimesi sedavõrd vähe, et ühe käe sõrmedest jäi üle. Kahe käe sõrmi jäi aga üle siis, kui hakkasime kokku lugema, kes üldse riskiksid töögrupis osaleda. Lõpuks jäi alles vaid kolm alla kirjutada riskinut.
Titma töögruppi ei kuulunud: ta kaasati, kui kõik oli valmis.

Kas me uskusime, et ettepanek hakkab toimima? Selle üle pead ei valutatud. Eesmärgid olid hoopis teised. Olime tollal juba sedavõrd elukogenud, teades, et diktatuuririigis turumajandust arendada ei saa. Kuid see teadmine polnud takistuseks. Ettepanek sai poliitiliselt ellu viidud ja kehtib ajastukohaste modifitseeritud täiendustega tänaseni.

Kuidas te praegu IME-algatust hindate – lihtsalt naivismina, vajaliku ja rahvast liitva algatusena või millegi kolmandana? Samal ajal kui radikaalsemad nõudsid vaid vabariiki, piirdusite IME toetamisega?

Ettepanek polnud mingi naivism. See oli riski piiril tehtud jõuline riigivastane avaldus. Ettepanek läks rahva südamesse ja liitis inimesi kogu laulva revolutsiooni aja kuni iseseisvuse taastamiseni välja. Ettepanekust välja kasvanud IME oli suurepärane rahva üldteoreetiline vabaturu põhimõtete koolitusprogramm. Sellega valmistati tsentraalse sotsialistliku majanduse juhtimisega tegelenud tööstusjuhte aru saama lääneriikide vabaturu  põhimõtetest, millega nad õige pea kokku puutusid. Elu näitas, et see koolitus andis meile Läti ja Leedu ees oma viieaastase edumaa.

Kui Lutsu Paunvere lugudest Tootsi poolt Kiire põllumeheks koolitamise stseeni meenutada, kus oli juttu teooriast ja praktikast, siis ettepanek ja tema poeg IME olid teooria. See, mida Savisaar ja Laar pärast Eesti majandusega tegid, oli praktika. Sageli ei olnud kõik praktilised ettevõtmised eriti tulemuslikud, sest teooria realiseerijad olid vahel sama hädised kui Kiir põllukive veeretades.

Olite üks esimesi tuntud nägusid, kes 1989. a komparteist välja astus. Valdavalt aga usuti veel tol ajal NSV Liidu koospüsimisse?

Usk ja lootus pidavat surema viimasena. Oli tollal ka neid poliitkolleege, kes siis, kui kompartei read kiiresti hõrenesid, esitasid sinna avaldusi, et neid vastu võetaks. Eesti poliitilisel maastikul on läbi aegade olnud ja on tänapäevalgi neid, kes kipuvad olema ühe jalaga ühes ja teisega teises paadis. Või neid, kes eeslina on kahe heinakuhja vahel ning võtavad kord ampsu ühest, kord teisest. On ka neid, kes tänapäeval häbenevad oma CV-sse kirja panna, et nad kompartei seltskonda kuulusid. Tean ühte praegust nimekat arvamusliidrit, kes omal ajal ühe rajoonikomitee büroosse kuuludes rääkis tulihingeliselt parteiridade puhastamise vajadusest ja kommunimi helgest tulevikust. Tänapäeval on ta sedavõrd sinimustvalge, et Pika Hermanni lipp tuhmub tema kõrval.

Teid on häirinud, et vabariigi algusaastail hõivasid rahvuslaste kohad endised komnoored ja kompartei taustaga isikud? Ja kes hakkasid siis endistest relvavendadest n-ö platsi puhastama?

Kes need ehedad rahvuslased tollal olid? Perestroika aegsetest komnoortest ehk Brežnevi lastest ja paljudest parteifunktsionääridest said operatiivselt rahvuslased. Ega need mõnikümmend end vabadusvõitlejaks nimetanut ja üldsusele tundmatut tegelast polnud mingid rahvuslased või vabadusvõitlejad. Paar lendlehte ja üks-kaks allkirja ei tee vangi pandud inimest veel vabadusvõitlejaks. Iseseisvuse taastamise ajal hoidsid nad end kõrvale ning halvustasid Ülemnõukogu ja Rahvarinde ettevõtmisi.

Tegelikud vabadusvõitlejad ja üdini rahvuslased olid need eestlased, kes NKVD poolt tapeti, küüditati, Siberisse saadeti, kes said karistuseks 25+5. Vabadusvõitlejad olid need eestlased, kes okupatsiooni üle elasid ja kodumaal iseseisvuse taastasid. Mitte need eestlased, kes läände põgenesid ja seal koju jäänuid halvustasid. Tegelikud vabadusvõitlejad olid kindlasti ka 40 kirja autorid ja need, kes laulva revolutsiooni ajal riskisid esirinnas olla.

Platsi puhastamine oli üdini rahvavaenulik ettevõtmine kahetsusväärsete tagajärgedega. See oli koopia bolševike platsipuhastamisest 1917. aasta riigipöörde järel. Tänaseks on Eesti poliitiline maastik 1992. aasta platsi puhastajatest endist puhtaks tehtud.

Kas teie näiteks ei tundnud 20. augustil 1991 kõhedust, kui Ülemnõukogus ühe saadikuna taasiseseisvumist välja kuulutasite? Polnud ju veel kindel, kuhu asi pöörab?

Ei olnud aega kõhedust ega hirmu tunda. Enamus eestlastest Ülemnõukogu liikmeid ei pidanud millekski nõukogudeaegset populaarset loosungit “Maakera pöördub itta”. Meie tegevus Ülemnõukogus käis selle nimel, et pöörata maakera läände.

Kuid tõesti leidus neid, kes Toompea lossi valge saali nurgas värisesid ja hädaldasid, et mis meist nüüd saab. Ühte niisugust kolleegi käis rahustamas isegi tollane Ülemnõukogu sõjaväelasest liige, piirivalvevägede ülem Jevgeni Kotšegarov. Tänaseks on ahastuses ja hirmuvärinates olnud tegelased oma enesekindluse tagasi saanud.

Teie praegusaja, umbes viimase kümne aasta kirjutisi jälgides jääb aeg-ajalt mulje teist kui radikaalsest rahvuslasest. Miks te pole näiteks EKRE-ga ühinenud?

Omal ajal hirmutati lapsi karuga. Tee midagi ruttu, karu tuleb. Konstantin Päts hirmutas rahvast vapsidega. Nõukaajal hirmutati teate ise, kellega. Meie ajakirjanikele ilmselt õpetatakse ja poliitikud püüavad õhust, et rahvast peab igal juhul hirmutama. Parajasti on seis, et kui sa kohe ei kuuletu või putru ära ei söö, tuleb Kaabu, tulevad ekrelased ja viivad su ära!

EKRE on parajasti valimistel kaotanud poliitikutele ja alati opositsiooni poolt olevale ajakirjandusele pikk kaigas, millega  vehkides üritatakse ennast vee peal hoida ja teada anda, et ollakse olemas. Kaikameeste tegevust võimendades osutab ajakirjandus EKRE-le teene ja teeb neile tasuta reklaami.

Mulle meeldib kuulata riigikogu kemplemisi, kus vihased opositsioonisaadikud loevad paberilt komistades ja koperdades maha EKRE ministritele küsimusi ning seejärel mõnuledes ja heldinult vasakule ja paremale vaatavad. Nad saavad asjalikke, lühikesi, täpseid ja sageli vaimukaid vastuseid, ning see teeb veel rohkem viha. Ühte ja sama küsimust esitatakse teist, kolmandat, neljandat jne korda. Vahel jääb mulje, nagu oleks nõukogudeaegne poliitpäev ühes populaarses Paldiski maantee ravilas.

EKRE elavdab meie poliitilist maastikku, mis oli juba muutunud kallastelt kinni kasvanud järveks ja mis ei lõhnanud nagu Chanel nr 5. Muutusi on vaja. Muidu läheb riik hukka. Peenhäälestus on taandareng.

Samas olete kriitiliselt suhtunud omaaegsesse ERSP-sse?

Kas see on põhiseadusega keelatud? Tunnistan, et olen, sest ei leidnud erilist põhjust plaksutada.

Teie tegevus, isegi kui olete olnud seotud mõne erakonnaga, on jätnud kuidagi üksildase mulje. Üsna ilmselt ei paista te olevat meeskonnamängija, vaid individualist.

Seda küll. Individualistidel on tunduvalt suurem tööviljakus ja absoluutne enesemääramise õigus. 1997. aastaks oli mulle selge, et minu ellusuhtumise ja põhimõtetega pole mõtet end poliitiliste ühendustega siduda. Sellest ei tule midagi head. Ma ei ole võimeline niisama vegeteerima, lolle otsuseid toetama, mistahes liigutusi kooskõlastama, loobuma oma peaga mõtlemisest, suud kinni hoidma, kui on vaja karjuda. Elu on sedavõrd lühike, et oleks rumalus aega raisata tühjale-tähjale, eriti sellele, mis vererõhku tõstab.

Ma imetlen neid, kes viitsivad niisama aega erakondades surnuks lüüa ja kannatlikult oodata, et ehk ühel hetkel tuleb ka tema jaoks see tunnike, et saab olla kellegi armust kasvõi mõne päevagi ülemus. Samas tean, et kes ootab oma töö eest tunnustust ja tähelepanu, peab kuuluma mõnda tsunfti või sõpruskonda. Isegi väga tublidele üksiküritajatele jäävad sageli tähelepanematuse tühjad pihud – kuid selle eest terved närvid.

Kas ja kui palju on poliitika tegemine või päevapoliitika ajamine muutunud 1990ndate algusega võrreldes?

Muutunud on kõvasti. Eesmärgid on hajunud. Palju asju – seadusi, otsuseid – on meie eest mujal paika pandud. Parlament igavleb, poliitikud igavlevad, president otsib tegevust. Päevapoliitika on muutunud kurjaks. Diskussioonides, esinemistes ja sõnavõttudes puudub sära ja vaimukus. Sõnavõtud on kalgid, läbi komponeerimata ja loosunglikud. Üksteisele tehakse ära otse silmade vahele virutamisega, mitte sõbraliku allegoorilise aasimisega.  

Kas legendaarsetel vana kooli poliitikutel nagu teie, Kallas, Savisaar, Vähi jt, oleks veel midagi tänastele noortele poliitikutele õpetada? Või vastupidi?

Ma ei ole eriti tähele pannud, et tahetaks õppust võtta. Igaüks tahab oma kogemuste najal targaks saada. “Rohi oli rohelisem ja taevas sinisem” pole nooremale põlvkonnale mingi argument. Ajakirjanduses ilmub sageli häid arvamusartikleid, millest tänased poliitikud ja valitsejad võiksid snitti võtta ja pakutud asjalikke ideid arvestada. Nulltulemus. Pead olema pumba juures, siis su arvamine võib maksta. Seetõttu on arvamuse avaldamine rohkem iseenda rõõmuks.

Olete sellest küll oma raamatus kirjutanud, aga mis ikkagi ajendas teid omal ajal sinna NSV Liidu Stockholmi saatkonda tööle asuma?

No, kui ma olen raamatus kirjutanud, siis milleks üle küsida. Tsiteerige ja suunake lugema. (“Sattusin diplomaatilisele tööle juhuslikult, nagu elu ikka juhuseid ette veeretab,” kirjutas Made raamatus “Rootsis. Nõukogude saatkonnas.” Made oli kuulunud toonase polütehnilise instituudi juures asunud Skandinaavia maade sotsiaalmajanduslike küsimuste uurijate gruppi ja nii oli tema juhendaja, ENSV parteitegelane Eduard Inti teda välisministeeriumile soovitanud Vello Pohlast vabanevale atašee kohale – V.L.)

Kuivõrd on selle episoodiga seotud ja Ekspressis avaldatud kahtlused teie elu mõjutanud?

See sildikleepimine on lõpuni käsitletud ja ei vaja täiendavat kommenteerimist.

Paradoksaalne, et kuigi olete meeletult palju kirjutanud, on teid valitud pressivaenlaseks?

Kahe Riigivapi ordeni kõrval on pressivaenlase tiitel väärikamaid tähelepanuavaldusi. Olen arvatud väga soliidse seltskonna liikmeks, mille eest suur tänu huumorivaestele ja enesekriitika puudujääkidega ajakirjanduse bürokraatidele. See jutt ei käi ajakirjanike kohta tervikuna. Võin esimese hooga nimetada vähemalt paarkümmend väga eetilist, professionaalset, põhjalikult käsitletavat materjali valdavat, heatahtlikku ja nauditava kirjutamise ning esinemise oskusega ajakirjanikku.

Te olete – sõltumata sellest, kuidas keegi teie seisukohtadesse suhtub – olnud alati väga otse ütlemise või kirjutamisega. Kui mitu vaenlast olete oma elu jooksul endale soetanud?

Ahah. Soovite konkreetseid arve? Palun. Sain kokku, et aegade jooksul on olnud 17 827 eestlasest ja 143 004 venelasest vaenlast. Tänase seisuga, kui otsustada netikommentaatorite järgi, on neid alles 33 ühikut. Tean kindlalt, et vähemalt üks endine kolleeg parlamendist ei salli mind silmaotsaski. Võib arvata, et tänase intervjuu alusel tuleb vaenlasi juurde. Vaenlased aga peavad, nagu sõbradki, olema. Vaenlane aitab hoida vaimu värske ja tugevdab muskleid ning lihaseid.

Kogu maailm räägib praegu koroonaviirusest. Te olete väga pikka aega jälginud ja kommenteerinud välispoliitilisi sündmusi – kas võiksite meenutada mõnda sarnast üleilmset paanikahoogu, või on praegu toimuv midagi ainulaadset?

Esimese hooga tuleb meelde 1970. aastate esimese poole nafta- ja energiakriis. Aidsipaanika lainetab veel ju tänaseni. See koroona värk tundub olevat gripiviiruste, millega aastaid harjutud, modifitseeritud variant. Ainulaadsusest rääkida on vara. On näha üledramatiseerimise tunnuseid. Kohati välgatab riikidevaheliste suhte “reguleerimise” ja oma tahtmise pealesurumise elemente. Samas on tegemist meditsiinisüsteemide ja ravimitööstuse võimekuse testimisega. Mis aga hämmastab, on meie ettevõtjate nõrk äriline vaist. Näomaskidest on apteegid ja ehitusmaterjalide kauplused tühjaks ostetud. Kus on meie võimekad õmblustöösturid? Igasugused muud tooted pidanuks kõrvale panema ja asuma operatiivselt maske tootma. Turul röögatu nõudmine. Ärimehed! Hiina ja India vajavad miljoneid maske.

On teil elus mingi üks ühtne põhimõte või kreedo, millest juhindute?

Ühe põhimõtte või kreedoga läbi elu ei ratsuta. Need muutuvad aegade mõjutusel. Kuid minulgi on geenides ja lapsepõlves sisse istutatud iseloomuomadused, mis määravad nii või teisiti selle “juhindumise” ahela. Lubadused tuleb täita, korralikult oma tööd teha, pere ja lähedaste eest seista ja mitte sõpru reeta.

Olete elanud eri ajastutel – mis iseloomustab tänase aja mentaliteeti, tänast eestlast ja mille poolest erineb ta  taasiseseisvumisaja eestlasest?

Igal ajastul on oma nägu ja tõekspidamised. Nagu ka võimalused ja üldine arengutase. Praegune ühiskond on avatud ja mõjutatud nii läänest kui ka idast. Tegutsemisvõimalused on muinasjutuliselt avarad ja elukvaliteet hoopis teine. Teaduse ja tehnika areng on olnud mõõtmatu. Imikuidki viiakse välismaale ja ooperit kuulama. Minu põlvkond elas, kasvas ja arenes suletud ruumis ning oli sunnitud tegutsema slaavi kultuuri ja kombestiku raamides. Põhja-Eesti sai küll ka teoreetilisi kombeid Soome televisioonist. Kuid tol ajal kasvasid ka linnalapsed värskes õhus, tegutsesid hiliste õhtutundideni lageda taeva all ja tegid massiliselt sporti. Paljudel oli sugulasi maal, kuhu minna vaba aega veetma. Nüüd kasvab laps arvuti ja nutitelefoni mõjusfääris, õue läheb harva. Taasiseseisvumise aja eestlane teadis, mida tahtis, ja hoidis otsustaval hetkel kokku. Tänapäeval on eesmärkide püstitamine laiahaardelisem ja koostöövaim lahjem.

Mis on olulisim, mida õpetada koolis tänastele lastele?

Meil on suures plaanis korralik, silmaringi laiendav ja mälumängudeks ette valmistav kooliprogramm. Igale lapsele püütakse anda ühesugune üldharidus. Võimeid ei arvestata, spetsialiseerumist ei ole. Lapsi koormatakse nii, et neil ei jää palju vaba aega lapse- ja noorukipõlve nautimiseks. Meie pea et maailma parimaks – omakeskis – nimetatud kooliprogramm ei õpeta lapsi elama ja iseendaga hakkama saama, kui nad kooli mõjusfäärist lahkuvad. Kujundlikult öeldes visatakse nad majandusmaailma alasti. Kooliaastatel nad ei saagi teada, kuidas majandus funktsioneerib, kuidas raha tehakse ja tulu teenitakse, mis on äritegevus ning kuidas ots otsaga kokku tulla. Elu peab neid õpetama. See võtab aega ja ei jõua ka siis igaühele kohale.

Mida me peaksime kõige enam pelgama? Globaliseerumist, rahvaste rännet, mis taas Euroopat viimaste uudiste valguses rõhumas, või midagi kolmandat?

Kõige rohkem tuleb karta, et eestlased visatakse üldisesse rahvaste sulatuskatlasse, mis podiseb suurte rahvaste kultuurinormide ja tõekspidamiste tulel. Meil on selles küsimuses kogemusi, kui meid innukalt hakati kloonima nõukogude rahvaks. Noorem põlvkond, kelle kätte nüüd on antud eestlaste riigi hoidmine, tundub arvavat, et uksed peavadki olema avatud. See võib eestlastele kalliks maksma minna.

Mis on Eestis paremaks läinud ehk mille üle saab uhke olla, mis aga vajab veel sättimist?

Eesti on oma veerand sajandi jooksul läbi teinud ootamatult eduka arengu. Me ei alustanud 1991. aastal mitte nullist, vaid kuskilt sügavalt miinusest. Nüüd oleme aga tugevas plussis. Olen uurinud eestlaste elatustaset ja võimalusi enne suurt sõda. Taasiseseisvunud Eesti on silmnähtavalt kobedam kui Pätsi Eesti. Kes tööd teha on viitsinud, see elab hästi. Kuid on karm tõde, et  pensionäridele on tehtud liiga. Kehvakene näeb välja ka suhtumine eakatesse inimestesse üldse. Olen mitu korda kuulnud lausa rahvusringhäälingu saadetes, et nooremapoolne saatejuht nimetab eakaid inimesi halvustavalt penskariteks.

Pätsi ajal oli aga patriotismiga tunduvalt parem seis kui praegu. Vahel tundub, et meil on kõvasti rahvuskaaslasi, kellele iseseisvus korda ei lähe. Eesti Vabariigi sünnipäeval pole kaugeltki kogu linn lipuehtes.

Mis Tallinnas viimasel ajal veel silma rõõmustab peale Reidi tee, millised on teie lemmikpaigad?

Reidi tee on, jah, väga õnnestunud. Kohati on vaade merele ja sadamale lausa suurlinnalik. Saab jalutada kesklinnas Meriväljale. Väga hea! Arvukad uusehitused teevad rõõmu. Viimastel aastatel on arhitektid end kokku võtnud ja näevad vaeva, et ehitis pakuks silmailu. Akvaariumeid rajatakse vähem. Paks Margareeta rõõmustab. Tallinnas on palju mõnusaid kohti nii kesklinnas, Kadriorus kui ka mujal. Arusaamatu on aga, miks linnavalitsus on andnud korralduse jätta paljudes kohtades südapäeval tänavalaternad välja lülitamata.

Kuidas peaks Tallinna edasi arendama? Mis on siinsed trumbid või eelised ehk mille poolest suudab Tallinn konkureerida elukvaliteedilt teiste lähimetropolidega?

Mis te nüüd! Kellelt küsite?! Linnavalitsuses on üüratu ajutrust just sellega tegelemas. Perspektiivitunne peab linnaametniku töös olema postamendile tõstetud. Linnatransport, auklikud tänavad, ummikud teedel, räämas ja lagunenud majad kesklinnas turistidele näha… Eks te ise teate. Kuid summa summaarum on Tallinn atraktiivne ja teeb lähinaabrite linnadele, mida te metropolideks nimetate, pikalt ära. See ei tähenda, et nüüd võiks Musumäele siruli heita. IT seltskond hakkas end imetlema ja nüüd on juhtpositsioon läinud.

Meil on siiski suur rahvuslik probleem veelgi kiirema arengu takistajaks. Eestlane kardab suuri ja radikaalseid muutusi. Moto on, et üheksa korda mõõda ja ära ka siis lõika.

Meil on välja arenenud tegus hõlmikpuulaste meeskond. Nemad on otsekohe kohal, kui mingitki üle keskpärast muudatust plaanitakse toime panna. Hõlmikpuulastel on arvestatavaid võite. Ooperiteatri ehitamata jäämine on nende võit. Ka Vabadussõja ausamba kohitsesid nad ära. Kuid viimasel ajal on mitu olulist kaotust. Reidi tee valmissaamine planeeritud kujul on häbiplekk hõlmikpuulaste teenistuslehel. Ka Haabersti liiklussõlmega läks neil kehvasti. Nüüd on hõlmikpuulaste kõik jõud suunatud Rail Balticu nurjamisele.

Kui oleksite tänagi poliitikas, siis millisel teemal või probleemil kõigepealt sarvist haaraksite?

Ma ei ole iseenda vaenlane, et tänagi poliitikas oleksin. Sarvede tegemise ja nendest kinnihoidmise aeg on möödas ja teiste mure. Mida teeksin – see on ehe Muna Krõõda jutt. Ema ikka ütles mulle, kui oli jutuks “oleks”, “saaks”, “teeks”, et ära aja Muna Krõõda juttu. Kes see Krõõt oli ja mida ta tegi, jäigi selgusetuks. Mõned Muna Krõõda mõtted võiks ju “avalikustada”. Tean-tean, tulemuseks on väljavilistamine. Kuid olgu. Vihuviimane aeg on lõpetada hallide passide väljaandmine. Eesti territooriumil koha sisse võtnud inimene peab oma kodakondsuse täpselt ära määrama. Venemaa piiril olgu nii eestlastel kui ka eestimaalastel võrdsed õigused. See ühe seltskonna üle piiri saalimine tuleb lõpetada.

Riigiametnikke on liiga palju. Seetõttu vohab bürokraatia ja paljude heade plaanide elluviimine takerdub. Praegu tundub, et riigiametites kehtib nõukaaegne kord – ühe töö teeb ära kaks inimest.

Valitsejad peaksid otsustavalt parandama suhtumist ettevõtjatesse ja hoolitsema nende tegutsemiseks soodsate tingimuste eest. Ettevõtjad, ja ainult nemad annavad tööd, tagavad riigiametnike palgad ning tagavad rahvatulu kasvu. Kui palju oli presidendi vastuvõtul ettevõtjaid? Vähem kui nn vabadusvõitlejaid.

Olete nooruses mänginud heal tasemel võrkpalli, hiljem huvitunud vormelispordist. Mille poolest paelusid just need spordialad?

Võrkpalli ja kergejõustiku juurde viis mind 12-aastaselt võimlemisõpetaja. Sport, peamiselt võrkpall, sisustas minu vaba aja järgnevaks 14 aastaks. Vormelipisiku sain Rootsis, kui oli kahel aastal võimalus vaadata Anderstorpi Rootsi Grand Prix etappe otse bokside alalt. Samas rahva hulgas oli ka Rootsi kuningas Carl XVI Gustaf. Käeulatuses olid tollased ässad Niki Lauda, Mario Andretti, James Hunt, Emerson Fittipaldi ja teised. Olin pojaga keset vahetut võistlussaginat ning vormeliautode vahetu uudistamine polnud mingi probleem.

Kui suurelt oma sünnipäeva tähistate?

Ega midagi erilist tähistada polegi. Suuremate numbrite ettelöömine on rohkem “noorus ei tule iial tagasi”-nostalgia, meenutamise ja jooksva elu-olu arutamise koht. Koguneme lõunale suguseltsi ja lähedaste sõprade ringis.

Seda ümmargust ajaposti silmas pidades kirjutasin midagi perekonnakroonika taolist. Veebruari lõpupäevadel ilmus raamat “Vend ja õde NKVD küüsis”. Selles on juttu ema ja onu stalinistlikust represseerimisest ja iseenda tollastest mäletamistest. Raamat on väiketiraažis ega kuulu levitamisele raamatukaupluste kaudu.

Milline on parim kingitus läbi aegade, mida olete sünnipäevaks saanud?

Mulle on sügavalt meelde jäänud 14. sünnipäevaks ema poolt kingitud kirjutuslauatool. Pidin seda ise tollasest Luise tänava mööblipoest seljas läbi kesklinna koju Kadrioru veerele Tina tänavale kandma. 

Tiit Made – endine Eesti üks mõjukamaid poliitikakujundajaid 

Tiit Made on olnud eriti taasiseseisvumise aegadel Eesti üks mõjukamaid poliitikategelasi, kelle sõnul pidasid tõelist vabadusvõitlust need, kes laulva revolutsiooni ajal välja julgesid tulla.

Made elukäiku ilmestavad töö polütehnilise instituudi (praeguse nimega Taltech) õppejõuna ja hiljem atašeena Nõukogude Liidu  saatkonnas Stockholmis. Samuti tegutsemine välis- ja majanduskommentaatorina teles-raadios ning NSV Liidu rahvasaadiku staatus 1989-91. Ta on kuulunud taasiseseisvumise toonud Ülemnõukogusse, aga ka Eesti Kongressi ja Eesti Komiteesse ning kahte riigikokku. 1990ndate algul on ta olnud Keskerakonnas. Ilmselt mäletatakse tema värvikat kohtuvaidlust Eesti Ekspressiga, kus iseloomustati Madet seoses tema kunagise teenistusega Stockholmi saatkonnas “tumeda, et mitte öelda KGB minevikuga”. Kohus andis Madele õiguse – nii on tema näol tegemist ainsa eestlasega, kelle puhul on kohtu kaudu tõestatud, et ta polnud seotud KGB-ga.

Made ise möönab, et kuigi kuulunud erakondadesse, on ta pigem individualist. Igal juhul on Made näide, et ka üks võib olla lahinguväljal vägagi nähtav sõdur ja poliitikakujundaja.