"Botaanikaaed tegeleb haruldaste sõnajalaliikide elu päästmisega ning avas hiljuti ka teiste väljasuremisohus olevate kaitsealuste liikide väliala. Nii võib öelda, et meil saab olema isegi mitu Euroopa naaritsat, mida kaitsta," lausus uuest aastast Tallinna botaanikaaia tööd juhtima hakkav Urve Sinijärv.
“Botaanikaaiaga seovad mind päris pikad töised suhted ja lähen sinna tööle väga hea meelega,” kinnitas maastikuarhitekti haridusega uus juht. Seni töötas Sinijärv kunstiakadeemia teadusprorektorina, kuid juba 1990ndatel tegeles ta botaanikaaia parkidega ning selle käigus anti välja ka teatmeteos Eesti parkidest. Sinijärv on kujundanud ka botaanikaaia sisehaljastust.
Kuidas saab botaanikaaed linnale ja linlastele otseselt kasulik olla?
Botaanikaaed saab uurida näiteks linnahaljastust ning kasvatada ka linna sobivaid taimi. Botaanikaaed peabki siin abi osutuma. Me hakkame linna abistama sobiva taimmaterjali leidmisel ja siin on meil plaanis hakata tegema koostööd Tallinna maastikuarhitekti Kristiina Kupperiga.
Tallinna loomaaia kaubamärk on Euroopa naaritsa kaitsmine, mis võiks see olla botaanikaaial?
Kindlasti on need Eesti kaitsealused taimeliigid, näiteks eri sõnajalad. Tegeleme haruldaste sõnajalaliikide elu päästmisega, ning sõnajalgade puhul ei piirdu botaanikaaia uurimisteemad ainult Eestiga, vaid haaravad kogu maailma. Lisaks avas botaanikaaed hiljuti teiste väljasuremisohus olevate kaitsealuste liikide väliala. Sooviksin seda suunda edasi arendada. Võib öelda, et meil saab olema isegi mitu Euroopa naaritsat.
Botaanikaaia ülesanne on hoida ja tutvustada taimeriigi mitmekesisust. See tähendab ühtepidi nende kogumist, teisalt ka ohustatud ja haruldaste liikide säilitamist ja kaitsmist. Võimalik, et ka mõnede populatsioonide taastamise toetamist. Kuna ühtlasi on tegemist akadeemilise asutusega, siis on need kollektsioonid teadusliku väärtusega ning ka uuringud, millega botaanikaaed tegeleb, on suunatud ikkagi just taimeökoloogiale kõige laiemas mõttes.
Mida te veel plaanite botaanikaaias korda saata?
Peamine on ikka traditsiooniline töö taimedega, nende eest hoolitsemine jätkub. Selle kõrval soovin ma kindlasti arendada botaanikaaeda kui akadeemilist teadusasutust. Tulevad dendroloogilised ja keskkonnaalased uuringud. Miks ka mitte Eestile omaste pargitaimede paljundamine, levitamine ja uurimine. Soovin kindlasti teha koostööd muude teadusasutustega, kõrgkoolidega ja teiste botaanikaaedadega. Samuti eri taimede paljundajate ja kollektsioneerijatega. Üksinda palju ei saavuta.
Üks tegevussuund on muidugi taimeriigi ja looduse inimestele lähemale toomine, jätkame kõikvõimalike loodust tutvustavate ürituste korraldamist. Side loodusega on kindlasti inimestel nõrgenenud. Botaanikaaed on silmapaistvalt hästi kujundatud maastikupark ja siin on tegemist maastikuarhitekt Aleksander Niine pärandiga. Meie väljapanekud on ka kunstiliselt väärtuslikud. Juba seal viibimine peaks inimeste meeli ülendama ilma igasuguste kunstlike lisaatraktsioonideta.
Igal aastal on olnud ülimenukad botaanikaaia orhideede näitused. Mõned neist taimedest on küllalt vanaaegsed sordid, mida kohtabki ainult seal. Kas näitused jätkuvad?
Orhideenäitused on tõesti ääretult populaarsed ja me jätkame kindlasti nendega tööd orhideede hoidmisel ja tutvustamisel. Igal juhul peaks botaanikaaed olema üks meeli ülendav koht. Linnainimesele on kohtumine taimede ja loodusega täielik puhkus selles mõttes, et ta väljub oma tavapärasest keskkonnast.
Kas nägus aed on viimse libleni rohitud ja haruldasi liike pungil paik või saab ka lihtsamalt?
Mind ennast huvitab väga kasvukoha põhine maastikukujundus. See tähendab loodusega koos töötamist, mitte püüdu kehtestada taimedele oma reegleid.
Kas Eestit võib pidada parkide maaks?
Ma arvan, et Eestit võib pidada parkide maaks juba tänu meie mõisatele, mis tiheda võrgustikuna maad katavad. Me oleme ääretult pargirikas maa. Minule on selle teemaga süvitsi tegeledes oluliseks saanud see, et pargid aja jooksul ka muutuvad. Kujundusliku väärtuse osa kahaneb ja looduslik väärtus kasvab. Enamasti on meie vanade parkide näol tegemist laialehiste puistutega, milliseid on looduses väga vähe alles jäänud. Nad on muutunud omamoodi pelgupaigaks ka loodusele endale. Pargid, mida kunagi on hoolega kujundatud, on looduslikeks muutudes omandanud täiesti uue väärtuse. Kui vaadata neid ka laiemas kontekstis, siis nende tähendus muutub.
Kas siis võssa kasvanud kunstparke vanade mõisahoonete ümber ei peagi korda tegema?
Mida tähendab parki korda teha? Oma doktoritöös pakkusin ma vanade parkide jaoks välja konkreetsed suunised. Ma arvan, et siin tuleb jällegi leida kompromiss kujundusliku väärtuse ja loodusväärtuse vahel. Kompromiss on see, kui hästi kujundatud parkide kõrval on meil ka vabakujundusega pargid, kus loodus ise on peamine väärtus. See on nagu puisniitudega, et inimtegevus aitaks kaasa ka loodusliku mitmekesisuse suurenemisele. Puisniidud on tänapäeval suur ja tähtis vaatamisväärsus. Nii võiks olla ka vanade parkidega. Minu arvates on kompromiss inimtegevuse ja looduse vahel täiesti võimalik.
Pargiturism on muutunud maailmas trendikaks. Kas Eesti võib muutuda ka pargiturismi maaks?
Miks mitte, ma näen küll sellist võimalust. Meil on tõesti väga erinevas seisundis parke. On väga esinduslikke, lausa täiuslikult korrastatud parke, teiselt poolt aga ka täiesti mahajäetud ja metsistunuid. Lisaks on palju selliseid, mis jäävad nende kahe vahele. Ja kõige toredam, et me ei pea erilist vaeva nägema. Tõsised pargihuvilised leiavad juba praegu Eestis enda jaoks küllalt huvitavaid paiku.
Kas osa puid tuleks maha võtta, kui need takistavad vaadet näiteks UNESCO kaitse all olevale vanalinnale ja Toompeale?
Eks seegi ole üks igavene tasakaalu otsimine. Linnas on kohti, kus arhitektuuri esiletõstmine on kahtlemata esmase tähtsusega. Eesti arengu eripära ka linnahaljastuses on see, et meil on olnud pikad pausid, mil pole saadud linnahaljastusega üldse tegeleda. See on olnud tingitud suurtest ühiskondlikest muutustest. Mõni koht on selle tulemusel kinni kasvanud. Ja kui seal püütakse taastada endine olukord, avada vaade, siis see võib tekitada vastuseisu. Iga muudatus tekitab inimestes vastuseisu. Linnas peame kogu aeg otsima tasakaalu roheluse ja arhitektuuri vahel.
Pärast keskkooli lõpetamist läksite Jäneda sovhoostehnikumi õppima maastiku kujundamist, aga pärast põikasite hoopis kunstiülikooli arhitektuuri erialale. Millest selline kannapööre?
Seda ei saa kuidagi kannapöördeks nimetada, sest need asjad olid omavahel väga tihedalt seotud. Tegelikult oli sellesama maastikukujundamise eriala puhul tol ajal võimalus minna edasi õppima kunstiakadeemiasse. Ainus koht, mis maastikuarhitektuurile kõige lähemal seisis, oligi arhitektuuri eriala. Kui põllumajandusülikoolis avati juba maastikuarhitektuuri eriala, läksin sinna üle, minu diplom ongi tegelikult kahe kooli peale. Selle tingis minu eriline koolitee, lõpetasin enne teisi uue eriala, kuna mul oli varasem kunstiülikooli pagas olemas.
Kas teie doktoritöö puudutas rohkem arhitektuuri?
Nii ja naa. Kuna töö keskkonnaministeeriumis viis mind süvitsi tegelema parkidega, oli mulle suur küsimus, kuidas õigupoolest peaks nende meie vanade ajalooliste parkidega tänasel päeval ümber käima. See oligi minu uurimise teema, töö ühendas loodusteadust kunsti ja ajalooga. Kuigi ma kaitsesin selle muinsuskaitse ja restaureerimise erialal, siis oma sisu poolest on see puhtalt maastikuarhitektuuri puudutav.
Rootsis ronis mitukümmend aastat tagasi igaüks suvalise puu otsa, et seda kaitsta, kuid nüüd osatakse seal näha kogu linnaloodust tervikuna. Kas botaanika-aed peaks meie puu otsa ronijaid harima?
Tegelikult peitub selles küsimuses endas juba ka vastus – otse loomulikult hakkame oma tegevuses silmas pidama ka inimeste harimist. Mida rohkem inimesed loodusest teavad, seda paremini oskavad nad otsuseid teha ja seda paremateks inimesteks muutuvad.
