Kadunud 10 miljonit dollarit oleks võimalik tänagi kätte saada!
08.02.2010 Maarja-Liis Arujärv
«Eesti Panga kadunud 10 miljonist dollarist kulus osa Itaalia tänase peaministri Silvio Berlusconi partei ülesehitamiseks,» väidab rahaafäärist kõneleva raamatu autor ja kauaaegne uuriv ajakirjanik Virkko Lepassalu.
Kuidas sa tulid järeldusele, et 10 miljoni dollarit on kulunud ka Berlusconi partei ülesehitamiseks? Kas Berlusconi ei peaks olema Eestile kuidagi eriti tänulik täna?
Selle järelduseni jõudsin, vaadeldes nende inimeste tausta, kes tegelesid 10 miljoni dollari maksumaksja raha niinimetatud investeerimise, tegelikult aga äravarastamisega.
Raha rändas Itaaliasse ja jõudis Itaalia peaministri Berlusconi sõbra ja ühe rahastaja Mario Bertelli valdusesse ajal, mil Berlusconi rahaline seis polnud just kiita.
Tol ajal, 1993-94 ähvardas Berlusconit nimelt nii pankrot kui ka oma äritehingute tõttu kohtuliku uurimise alla sattumine. Nii oli tal lihtne valik – luua partei ja haarata võim või hävida. Võimuhaaramised ja parteide loomised on aga erakordsalt kulukad ettevõtmised. Itaalia puhul ka verine ettevõtmine, võimulepääsuks sõlmiti kokkuleppeid maffiaga jne, aga see on omaette teema.
Öelda, et see kõik oli juhus, et Eesti Pangalt nn investeerimisprogrammi abil 10 miljonist dollarist pool endale saanud Bertelli rahastas samal ajal Berlusconit ja tema Forza Italiat – no ma arvan, et see ei olnud juhus. Just siis, kui oli vaja raha, saadeti maakuulajad välja, peibutama kergeusklikke endisi sovette megakasumlike investeerimisvõimalustega, mille eest aga rahvusvahelised pangandusorganisatsioonid olid ka Eesti Panka hoiatanud.
Miks siis Eesti Pank selliste kurjategijate otsa sattus?
Ma arvan, et Eesti Panga juhid läksid sellise megakasumliku tehingu – 10 miljonit dollarit maksumaksja raha kasulikult «investeerida» – peale lihtsalt kasuahnusest.
10 miljonit dollarit oleks pärast «investeerimisprogrammi» lõppu tagasi antud, nii et bilansiauku poleks tekkinud, aga kasum oleks oma tasku pandud. Olles selle teemaga piisavalt kaua tegelenud, väidaksin, et see, et asjaga on seotud niivõrd mõjuvõimsad tegelased Itaalias, oli ka Eesti Panga juhtide jaoks hiljem ebameeldiv üllatus.
Mis aga puutub Berlusconi tänulikkusesse, siis väljendub see minu arvates Euroopa Komisjoni presidendi Barroso toetamises, kes omakorda toetab Kallast, kes omakorda toetab Berlusconit jne. Öeldakse, et teatavad ühised teod seovad inimesi kõige tihedamalt – või paremini. Nii et ei saa öelda, et Berlusconi tänulik ei oleks. 10 miljoni dollari teema «lahkamine» tähendaks ühtlasi tema võimulepääsu lahkamist, mis näib kohati mahakirjutatuna Ristiisast.
Miks sa kirjutasid raamatu 10 miljoni dollari kadumise loost, kuigi asi on vana ja Kallas ka õigeks mõistetud?
Tegelesin sama teemaga, kui olin ise veel ajakirjanduses, töötades Äripäeva ajakirjanikuna. Mul kuhjus seetõttu lauasahtlisse palju avaldamata materjali, mida oli lihtsalt kahju raisku lasta minna.
Teiseks on asi ka selles, et ega paljud need materjalid ja kohtutoimikud, mis mulle toona kätte sattusid, pole täna enam ajakirjanikele andmekaitse seaduse tõttu kättesaadavad. 2002. aastal oli mul ajakirjanikuna võimalik neid toimikuid osaliselt paljundada ja see dokumendipakk tekitas kiusatust.
Kas see oli ainuke põhjus või oli sul veel mõni missioon?
Teine oluline põhjus oli, et seesama justnagu kadunud 10 miljonit dollarit pole ju tegelikult kuskile kadunud... Kui raamatut lugeda, siis seal on kirjeldatud, kuidas Itaalia kodanik Bertelli, kes on osaline 10 miljoni dollari kadumises, kannab muude samasuguste süütegude eest täna karistust Itaalia vanglas.
Üritasin 2005. aastal Bertelli protsessi Itaalia meedia vahendusel jälgida, tuttavate kaudu, kes itaalia keelt oskasid. Mind hämmastas sügavalt, et 10 miljoni dollari ühe võtmetegelase süüdimõistmine mastaapsetes pankrotiga seotud kuritegudes seoses Italcase-nimelise firmadegrupiga ei ületanud Eestis uudisekünnist.
Seega on raha kättesaadav või väljanõutav, vähemalt mingisuguses osas, sest Bertelli oli väga-väga rikas ärimees. Kui seda asja õigesti ajada, siis saaksid raha nii riik kui ka SEB. See on ikkagi maksumaksja raha ja riik peaks 10 miljoni dollari osas püüdma oma nõudeõigust realiseerida. Või saavutama kompromissi raha jagamise üle SEB pangaga. SEB võttis koos riikliku Põhja-Eesti Panga jäänustega 10 miljoni dollari nõudeõiguse mäletatavasti üle. Teatavasti oli selle raha nn investeerimise autor Eesti Pank, kes sundis Põhja-Eesti Panka sellele tehingule. Siim Kallas jäi toona uskuma ärimees Abram Sheri mesikeelset juttu hiilgavatest investeerimisvõimalustest. Kuid ka Sher oli vaid väike nupuke Itaalia mafioossete tegelaste käes.
Miks riik ega SEB pank nõudeõigust ei realiseeri?
Ma saan aru, et Kallast ei taheta seada uuesti tule alla. Igasugune kohtuprotsess seaks ta taas tähelepanu keskpunkti. Ja mitte lihtsalt tähelepanu, vaid rahvusvahelise tähelepanu keskpunkti. Sest jutt käib ühelt poolt eurovolinikust, ja teisalt Itaalia tipp-poliitikast ja selle rahastajatest. Nii et see teema on kasulikum maha vaikida. Ju siis kellelegi on selline manipuleerimine ka kasulik olnud.
Kuna asjaga on seotud Itaalias – ja mitte ainult seal – tuntud nimedega nagu Bertelli või Berlusconi, siis satuks teema kindlasti ka Itaalia pressi hambusse. Ja oleks see siis Kallasele ja kaudsemalt Eesti õigusvõimekusele või -võimetusele soodne reklaam?
Ma ei alahindaks teema mahavaikimise osas ka asjaolu, et Bertelli juurest viivad niidid teiste rahameesteni, kes on Itaalia poliitikuid rahastanud. Bertelliga olid ju seotud sellised rahvusvaheliselt tuntud odioossed figuurid nagu Pierfrancisco Battaglia või Nadhmi Auchi. Eriti neist viimane on õrn, ta on naftategelane, kes oli tuntud kui kunagise diktaatori Husseini ühe lähikondsena.
Miks see figuur oluline on?
Sest millega selle 10 miljoni dollari liikumist pangakontodel varjati – eks ikka naftatehinguga, mis on soodne kattevari suurte summade liikumisele. Teatavas mõttes on see 10 miljoni lugu siiamaani Pandora laegas, mida ei taheta avada, kuna see toob kaasa terve rea mõjukatel positsioonidel olevate isikute omavahelisi arveteklaarimisi Itaalias.
Ent ka Eesti ühiskonnas on palju ühiskondlikke kokkuleppeid, mis tähendab teatud teemade summutamist, eriti veel soses sellise «püha lehmaga» nagu Euroopa Liit. Kogu see 10 miljoni dollari lugu hakkaks siis murenema, kui Itaalia valitsuses või Euroopa Komisjoni juhtide hulgas mingi pööre toimuks.
Praegu teab avalikkus, et Eesti Pank langes lihtsalt petiste ohvriks. Sina leiad aga, et Siim Kallas ei pidanuks üldse heaks kiitma 10 miljoni laenamist PEP-ile ja selle kaasalöömist kahtlases tehingus. Kas tegu oli lihtsalt lohakuse või rumalusega?
Seal oli ilmselt mõlemat – nii rumalust kui ka kasuhimu, kuigi see pole juriidiline hinnang. See 10 miljonit dollarit investeeriti PEP-i ja Eesti Panga juhtide poolt taotlusega, et selle pealt teenida. Julgen väita, nagu eespoolgi mainisin, et intressid endale, raha aga pangale tagasi. Eeluurimisel leiti ka näiteks üks taskuraamat, kus oli sees kasumijaotuse plaan jne.
Aga väga oluline, et 1998. aastal sattus mu kätte dokument, mis rääkis Eesti Panga kavatsusest 1995. aastal ehk enam kui aasta pärast esimese 10 miljoni dollari investeerimist osaleda samasuguses petturlikus programmis, mida nimetati Prime Bank Guaranteeks ehk esmaseks pangagarantiiks.
Teisisõnu, seda Eesti Panga koostatud pangagarantiid üritati müüa ühele Amsterdami pangale, 10 miljoni dollari eest, kusjuures vahendajana kasutati Leonid Apananskit.
Püüti siis ebaõnnestunud tehingut päästa?
Aga Amsterdami pank ei võtnud õnneks vedu ja ei ostnud seda garantiid. Võimalik, et nii püüti tasa teenida kaotatud 10 miljonit dollarit – kasutades samu meetodeid, mille ohvriks oldi varem langetud.
Igasugused PBG-d olid rahvusvaheliste organisatsioonide poolt juba ammu sisuliselt organiseeritud kuritegevuseks kuulutatud. Juba 1993. aastal, kui 10 miljonit dollarit nn investeeriti, olid rahvusvahelised organisatsioonid levitanud igasuguseid hoiatusi.
Kuid uurijatel oli 1998-1999 liiga palju tööd nn esimese 10 miljoni dollari uurimisega, neil ei olnud 1995. aasta juhtumiks enam aega.
Vestlesin 1999. aastal, kui seda teemat uurisin, ka Siim Kallasega, aga ta ei tunnistanud loo toimumist. Artiklit toona aga ei tulnudki, kuna kümme aastat tagasi ei suutnud ma veel otsi kokku viia. Nüüd siis jõudis ka see episood raamatusse.
Jah, keegi peaks selle raha kadumise eest loomulikult vastust kandma. Seni on kaudselt pandud vastutama Kallase nõunik Kaju, algul lootuses, et paks tolmukiht ta peagi katab, või et ta ennast vabatahtlikult ära tapab – surnuksjoomise kaudu. Juriidiliselt täpseima hinnangu on andnud tehingule Riigikohus, kes kirjeldas oma erimääruses pikalt, mida kõike Eesti Pank selle tehingu juures valesti tegi.
Teine saatuslik viga kogu loos on see, et kuigi šveitsi politsei hoiatas Eesti Interpoli tehingu ohtlikkusest, viidi rahaülekanne iga hinna eest lõpuni. Kuidas seda seletada?
Seda võib nimetada lihtsalt jõuga ülesõitmiseks. Eesti Interpolist päriti Eesti Pangast järele, kas tegu pole mingi afääriga, ja saadi vastuseks, et kõik on korras. Ja siis ei jäänudki politseil muud üle, kui Eesti Panga juhtide «tarkuse» ees kulpi lüüa.
Kõige uskumatum on fakt, et osa kohtupidamiseks vajalikest dokumentidest viidi enne uurijate nina eest ära...
See dokumentide kadumise lugu on jah selline, et paneb mind Eesti õigusriigi mingisuguseski olemasolus väga tõsiselt kahtlema. Eesti uurijate delegatsioon kihutab šveitsi politseisse ja kuuleb, et seal juba käis üks delegatsioon, kes viis dokumendid ära. Ja kogu lugu, Eesti politseiuurijatele ei täpsustatud midagi. Olgugi et võiks ju aru saada, et 1997-1998 kehtisid Eestis mõnes mõttes teised reeglid, et riik oli veel põlvpükstes. Aga see, et kriminaalasja ametlike uurijate nina eest viiakse minema kaalukad uurimismaterjalid, on isegi toonast aega arvestades üle igasuguse mõistuse.
Ma arvan samas, et need materjalid on kusagil siiamaani alles. See viija pidi olema üks Eesti eriteenistustest.
Kas Eesti politsei töö jäi siis poolikuks?
Põhiküsimus on muidugi see, et mitut politseid maksumaksja ülal peab, või kui mitut riiki? Tõendite varjamise kaudu sooritati ju sisuliselt kriminaalkuritegu. Ent hoolimata osa materjalide kadumisest, oli 10 miljoni dollari loo uurimine toona politsei suur töövõit. Eks vastuseid küsimustele otsiti muudest allikatest. See, et asi jõudis siiski kohtusse ja sai kolm eri kohtulahendit, on mõnede politseinike ennastsalgava töö vili.
Ja riigikohtu välja antud erimäärus toob selgelt välja puudujäägid Eesti Panga töös. Samuti koorub siit välja teine ja laiem teema. Eestis pole kahjuks mingit ametlikku vastutust väärate otsuse eest. Absoluutselt mitte mingisugust. Sest kes selles loos lolliks jäid? Mõnes mõttes uurijad ja prokurörid, kes ausalt oma tööd tegid. Ehkki jah, riigi toonane peaprokurör Raivo Sepp ei lubanud kohtuasja lõppfaasis enam prokuratuuril edasi kaevata, ja ainult tänu sellele Kallas kohtus õigeks jäigi.
Milliste valeotsuste tegijad on Eestis veel vastutusest pääsenud?
Vahetan järsult teemat, aga tegeldes näiteks Hermann Simmi juhtumi kui ka Eesti kaitsevõime teemadega, on näiteks siiani suur küsimärk, miks 2002. aastal likvideeriti Jägalas suur sõjaväelinnak. Tehti Eesti riigikaitset kahjustav otsus, kuigi see oli strateegiliselt nii hea paik. Eesti ainus professionaalne kaitseväeüksus Scoutspataljon koliti Paldiskisse. Kui kaar-ti vaadata, võib näha, kui kerge on poolsaart, kus nad paiknevad, «lukku lüüa».
Otsust põhjendati toona kokkuhoiuga. Täna tuuakse sõjaväeosad Jägalasse tagasi, on tellitud detailplaneering uueteks kasarmuteks jm struktuurideks. Kuid selle kaitsejõuliselt vale otsusega tehti riigile vahepealsetel aastatel suurt kahju, sest kui palju kulub raha kas või sõiduks Paldiskist Kuusallu harjutuspolügoonile. See otsustaja, ise muidugi tsivilist, kes tänagi kõrgel kohal, vastutust ei kanna. See on nagu ka 10 miljoni loos – loo põhivastutaja kohta öeldakse vaid, et näe, ta oli rumal, andis ühe allkirja. Või nagu Kallase puhul – «hetkelises meeltesegaduses».
Raamatus on juttu ka lausa ühest mõrvast, PEP-i tippspetsialisti Aare Tomsoni mõrvast. Miks ta tapeti?
Tegu oli äärmiselt infomeeritud inimesega, ta valdas teavet pangaülekannete kohta ning selle pärast ta ilmselt tapeti. Millise konkreetse pangatehingu küsimus seal taga oli, ei teata siiani. Rocco Ots, kes enne uuris Tomsoni tapmist, pandi hiljem 10 miljoni dollari asja uurima. Nii palju on vaid teada, et tegu oli hästi planeeritud palgamõrvaga. Ma ei saa väita, et see mõrv oli konkreetselt seotud 10 miljoni dollariga. Kindlasti teadis Tomson veel ühest afäärist, mis tänasel päeval Eesti kohtutes edeneda ei taha: Vene Vnešekonombanbkis justnagu külmunud Eesti ettevõtete rahast, millest kümned miljonid dollarid on tänaseks justkui ära kadunud. Täpsemalt on VEB-i afäärist kirjutanud Toomas Kümmel raamatus «Isamaa rüüstajad».
Kes peaks sinu hinnangul olema 10 miljoni dollari kadumise loos siiski vastutajate reas?
Kallas, samamoodi tema asetäitja, hilisem Eesti Panga president Vahur Kraft. Nemad kaks oleksid võinud oma ametist vähemalt loobuda kas või sisemise süüme sunnil.
Kuid asi polnud niivõrd Kallases või tema süüdimõistmises. Kui Kallas oleks süüdi mõistetud, oleks Reformierakonna tund tulnud. Eesti ühte mõjukamat parteid oleks oodanud samasugune armetu vindumine nagu praegu Rahvaliitu seoses Villu Reiljani protsessiga. Ainult jah, justiitsministri portfell pole praegu Rahvaliidu käes, nagu see oli Kallase protsessi ajal reformierakondlase Märt Raski käes. Lisaks Kallasele pidanuks tema süüdi jäämisel karjääriperspektiividest suu puhtaks pühkima kõik teisedki parteikarjeristid. Vaevalt et Raskist saanuks Riigikohtu esimeest ja nii edasi. Seega võib väita, et kaalul oli väga palju rohkem kui 10 miljonit dollarit. Koguni miljardid dollarid, sest võim on teatavasti magus ja tasuv.
Miks just sina julged populaarsete «rahvameeste» minevikku lahata? Oled kirjutanud raamatu ka Lennart Meri väidetavast KGB minevikust. Sa ei tunne end noateral kõndijana?
Sellest, et Meri minevikus on nö valged laigud, on kirjutanud peale minu ka mitmed teised inimesed. Eestis ei minda aga teatud teemadega lõpuni, siit ka põhjus, miks ma nendega tegelen. Seda, et Meri sidemetest KGB-ga ei räägita, oli omal ajal samuti üks ühiskondlikest kokkulepetest.
Ma ei oleks teinud Kallase asjast raamatut, kui mul ei oleks ühe ajaleheartikli tegemise tõttu kätte sattunud unikaalsed materjalid. See oli juhus ja saatus. Praeguste seaduste järgi peab olema Kallase surmast möödunud 130 aastat, et neid uuesti kätte saada.
Kas sinuga on raamatu pärast keegi ka kontakti võtnud?
Mingeid suuniseid ma ei kogenud, et ära tee või ära kirjuta. Mulle tundub, et Kallas on ka siinsete tegevpoliitikute jaoks – kuigi see kõlab julmalt – elusast peast maha maetud. Nagu mumifitseeriti Eesti Pangas 10 miljoni dollari asjaajaja Urmas Kaju, kelle peamine tööülesanne pärast raha kadumist oli mitte silma alla sattuda. Kaju tolmuses ja hallis sarkofaagis, Kallas kuldses.
See kõlab küll vandenõuteooriana, ent Kallase viibimine Brüsselis on justkui kõigile kasulik – ka Reformierakonnale. Tema tagasitulekul tekiksid uued mõjuväljad, status quo kaoks.
Mida sa tahaksid veel ajakirjanikuna uurida ja mida arvad meedia hetkeseisust?
Kirjutaksin hea meelega korporatiivsusest Eestis. Näiteks kohtunike, advokaatide ja prokuröride kokkulepetest enne kohtuotsuseid. Eks see ole ju laiemalt teada, et vahel lepivad prokurör ja advokaat kokku, et ühele küsitakse väiksemat karistust, teisele suuremat. Üks pääseb kergemalt, teisele väänatakse täie rauaga.
Korporatiivsusest Eestis – miks välisministeeriumis on tööl ametnik, kes on enne juba kaitseministeeriumis süüdi mõistetud korruptsiooni eest?
Uurimisteema oleks ka pederastia ja pedofiilia kui julgeolekurisk. Miks on Eestis kaitseväeliste juhtimisotsuste tegemise juures inimene, kes on ebatraditsioonilise seksuaalse suunitlusega, mis mujal maailmas tähendaks otsest julge-olukuriski?
Meedia põeb täna kroonilist kapitalivaegust, mis seab ta sõltuvusse igasuguste tegelaste soosingust – nii äri- kui ka poliitikategelaste seas. Kusagilt peab see raha tulema – see on nagu ringtants.
Milline on sinu enda poliitiline ja maailmavaateline taust?
Ma ei kuulu ühtegi erakonda. Praegustes majandustingimustes on ka väga raske olla veendunud parempoolne, kuigi muidu oleksin ehk paremale kaldunud. Minu ideaalriik näeks välja sõna otseses mõttes sõltumatu ja neutraalne, mitte Brüsseli või ka Moskva tuult nuusutav.
Ma ei usu, et Euroopa Liit ja NATO kuidagi seoses Venemaaga Eesti julgeolekut tagavad. Nii NATO-l kui ka EL-l on eluliselt hädavajalik lõimumine Venemaaga, EL-l seoses energia- ja tööjõuküsimustega, NATO-l seoses terrorismiga.
Mida arvad riigi ja peaministripartei võimest täna majandust juhtida?
Reformierakond on kaotanud suure osa oma hiilgusest. Vene kriis kümme aastat tagasi pole võrreldav praegusega. Reformierakond on tüüpiline erakond, kes on võimeline valitsema headel aegadel, halbadel aegadel nad ei vea välja – seda on näidanud ka tõmblemine riigieelarvega. Suur miinus on see, et aateline pool on selles erakonnas täiesti kadunud, näiteks Ignar Fjuk esindas kunagi seda poolt Reformierakonnas, mingil moel ka Meelis Atonen.
Kas sa kohtuasja ei kartnud selle raamatu põhjal?
Juristid on selle raamatu üle kontrollinud. Ma ei väida midagi, mida ei saa tõestada.
Henri Sepp, 10 miljoni dollari kadumise lugu uurinud endine politseinik
Seda asja annaks kindlasti menetleda tagaotsitava Itaalia suli Victor
Schiralli osas, sest tagaotsimise korral ei tule aegumine arvesse. Ma usun, et Schiralli asukoht on tuvastatav.
Kui Eesti riik tahaks, siis oleks küll võimalik kadumaläinud raha tagasi saada, aga riik ei taha seda mingil juhul. Riik on seda kogu oma varasema tegevusega näidanud.
Teine asi on see, kui palju oleks võimalik peasüüdlaselt, praegu vangis istuvalt Mario Bertellilt kätte saada. Enne vangipanekut oli tema vastu nõudeid enam kui 500 miljonit eurot. Tean, et veel kolm aastat tagasi tegi Itaalia politsei jõupingutusi, et leida üles, kuhu Bertelli on oma vara kantinud. Hiljem ei ole ma seda asja enam jälginud.
Riigikohtu erimäärus paljastas õigusrikkumised Eesti Pangas
• Kriminaalkuritegu ei leidnud aset, kuid keskpank eiras õigusaktide nõudeid.
• Põhja-Eesti Panga suhtes jäeti täitmata keskpanga kohustused pangandusjärelevalve alal. Ei peetud kinni Eesti Panga seaduse nõudest, mille kohaselt tuleb avastatud õigusrikkumisest teatada kirjalikult õiguskaitseorganitele ühe kuu jooksul. See on üks põhjus, miks kriminaalasi algatati tegude toimepanemisest üle kolme aasta hiljem ning siis, kui seoses aegumisega polnud enam võimalik läbi viia täiendavat menetlust.
• Urmas Kaju töötas Eesti Panga nõunikuna, omamata volitusi, millega Eesti Pank saaks omale võtta varalisi kohustusi, ometigi ta tegi seda septembris 1993, kui kirjutas alla kokkuleppele Abram Sheriga.
• Selle asemel, et anda hinnang Kaju ametivolituste ületamisele, kirjutasid Kallas ja tema asetäitja Enn Teimann alla täisvolitusele, millega anti Kajule õigus pidada läbirääkimisi Sveitsis ja kirjutada alla investeerimislepingule.
• 26. oktoobril 1993 jõudis Eesti Pank seisukohale, et šveitsi panga pakutav investeerimisprogramm on kommertstehing, milles Eesti Pank ei tohi osaleda. Sellele vaatamata läkitati Kaju šveitsi, kus ta viibis 26.-30. oktoobrini ja 7.-11. novembrini 1993.
•Eesti Panga ametiisik ja juhatuse liige sõlmisid rea keskpangale kohustusi loovaid lepinguid (nende hulgas 10 miljoni tehing), millega Eesti Pank osales ettevõtluses, kuigi ta poleks ilma nõukogu loata tohtinud seal osaleda.
10 miljoni dollari kadumise kronoloogia
Olulised kuupäevad 10 miljoni dollari maksumaksja raha «ärakaotamisel» Prime Bank Guarantee petuskeemi abil.
• 12. veebruar 1993 – valitsus asutab Põhja-Eesti Aktsiapanga ja Balti Ühispanga baasil Põhja-Eesti Panga, mille juhatuse esimeheks nimetatakse Peeter Vähi.
• 1993 – Eesti pangandusjuhid külastavad Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) üritusi, kus hoiatatakse rahvusvaheliste pangandussulide eest. Nn esmased pangapettused olid tol aastal maailmas üldlevinud petturlusvorm. Rahvusvaheline pankade turvalisuse assotsiatsioon (IBSA) levitab hoiatavat infot kapitali mahutamise kahtlustäratavate võimaluste kohta.
• 14. september 1993 – Eesti Panga nõunik Urmas Kaju ja ärimees Abram Sher sõlmivad agendilepingu, mille kohaselt saab Kaju koos Sheriga õiguse analüüsida ja vahendada kommertspankadele pakutavaid investeerimisvõimalusi.
• 1. november 1993 – Eesti Pank ja Põhja-Eesti Pank sõlmivad laenulepingu, mille järgi PEP saab 10 miljonit dollarit laenu. PEP maksab 5 miljonit dollarit tagasi veel samal kuul ja ülejäänud 5 miljonit 1994. aasta veebruaris.
• 3. november 1993 – PEP üritab kanda 10 miljonit dollarit šveitsis Lausanne’is asuvasse panka, kuid šveitsi politsei huvi tõttu – samasse panka on laekunud üks sama suur kahtlane rahaülekanne – saadab pank raha tagasi.
• 12. november 1993 – Zürichis asuva kütusefirma Paradiso SAL esindaja ja Eesti Panga nõunik Urmas Kaju sõlmivad kokkuleppe, mille järgi kohustub keskpank investeerima kavandatavasse kütuseärisse 10 miljonit dollarit. Kolm päeva hiljem lisatakse põhilepingule protokoll, millele on alla kirjutanud Kaju, tehingu vahendaja Abram Sher ja PEP-i juht Peeter Vähi. Kõik Eesti Panga lepingujärgsed kohustused antakse üle PEP-ile.
• November – detsember 1993 – PEP kannab Eesti Pangalt laenatud 10 miljonit dollarit üle Zürichis asuva Ruegg panga arvele, see on 10 miljoni dollari kadumise peategelase, itaalia suli Victor Schiralli arve. Tema boss Mario Bertelli jagab raha kaheks – poole summast oma «ihupankuri» Enzio Tavasso arvele ja teise poole Schiralli teisele arvele Luganos. Schiralli tasub PEP-ile tehingu pealt 2 miljonit dollarit «intresse» ning Eesti Pank ja PEP arvavad, et kõik on korras. Selline tagasimaksmine kuulub petuskeemi juurde, mis tagas petisele sageli aastaks rahu ja vaikuse.
• Detsember 1994 – Schiralli teatab Sherile, et Paradiso SAL on läinud pankrotti, sest selle omanik läks hulluks ja saatis raha laiali.
• 24. mai kuni 31. juuli 1995 – pangakontrolör Saima Strenze kontrollib PEP-i ega avasta 10 miljoni dollari kadumist.
• 27. jaanuar 1997 – Eesti Maarahva Erakonna saadikud esitavad Riigikogus siseminister Riivo Sinijärvele arupärimise, kas 10 miljoni dollari PEP-ist kadumise ja sama panga andmetöötlusosakonna juhataja Aare Tomsoni tapmise vahel aasta varem leidub mingi seos.
• 4. veebruar 1997 – keskuurimisbüroo algatab kadunud 10 miljoni dollari uurimiseks kriminaalasja. Asja uurimist hakkab juhtima Rocco Ots.
• Veebruar 1998 – Politseinikud Henri Sepp keskkriminaalpolitseist, Rocco Ots keskuurimisbüroost ja Sven Puhkason Interpoli Eesti büroost sõidavad šveitsi lootuses tabada Schiralli. Esmalt koostöövalmidust ilmutanud šveitslased on aga paari päevaga muutunud jäiseks. Inspektor Couquerad julgeolekuteenistusest teatab eestlastele: teie omad juba käisid siin paar päeva tagasi ja viisid 10 miljoni dollari asja puudutavad paberid ära.
• 5. märts 1999 – Siim Kallas ja Urmas Kaju mõistetakse Tallinna linnakohtu otsusega neile esitatud süüdistustes õigeks. Mõlemat süüdistati ametiseisundi kuritarvitamises, Kallast ka audiitorile valeandmete esitamises.
• 29. oktoober 1999 – Riigikohus tühistab Kallase õigeksmõistmise audiitorile valeandmete esitamise süüdistuses ja asi saadetakse tagasi Tallinna linnakohtule. Koostatakse erimäärus kuritarvituste kohta Eesti Pangas.
• 18. oktoober 2000 – Tallinna linnakohus mõistab Siim Kallase õigeks,
• Suvi 2000 – Itaalia politsei puistab 10 miljoni dollari afääri ühe võtmetegelase Mario Bertelli firmasid. Bertelli arvele laekus 10 miljonist viis miljonit dollarit. Teda süüdistatakse organiseeritud kuritegevuses, maksudest kõrvalehoidmises ja pankroti tekitamises.
• 2005 – Kohus määrab Bertellile 13 aastat vabadusekaotust.
