AJALUGU: Keskajal Raekoja platsil seisnud jõulupuu oli samas ka vastlapuu

19. sajandil riputati ootamatult saabunud külalistele kaela pastlad või pajalapid ja visati neile jälgedesse soola või tuhka, sest jõululaupäeval ja esimesel pühal polnud kombeks külas käia.

Pilt: Arhiiv

AJALUGU: Keskajal Raekoja platsil seisnud jõulupuu oli samas ka vastlapuu (1)

Ivo Karlep

19. sajandil riputati ootamatult saabunud külalistele kaela pastlad või pajalapid ja visati neile jälgedesse soola või tuhka, sest jõululaupäeval ja esimesel pühal polnud kombeks külas käia.

Vanasti pandi kuusk Raekoja platsile pärast toomapäeva, 21. detsembrit. Kristlus seostas keskajal haljast puud paradiisipuuga. 11. sajandil muutusid Euroopas populaarseks kirikus ja väljakutel esitatud müsteeriumid, milles mängiti läbi piiblilugu inimeste loomisest, pattulangemisest ja paradiisist väljakihutamisest. Selle etenduse jaoks ehiti õuntega kuusepuu või nulg. 

Jõulude ja vastlate tähistamise ajal tavaks saanud puid mainitakse esimest korda Tallinna Mustpeade vennaskonna 1441. aasta korraldustekogu artiklis. Seal seisab, et mustpeavend, kes pidustuste ehk jootude ajal valitakse mõnda ametisse, «olgu selleks tantsimine, kutsumine, joogikallamine, puukandmine või mõni teine amet, peab seda täitma». Kahjuks ei selgu, mis pidustuste kohta see puukandmine täpselt käib, kas jõulude või vastlajootude kohta. Ei öelda ka, mis puudega on tegemist.

Tol ajal kasvasid jõulud märkamatult üle vastlapidustusteks ja võib oletada, et puud olid mängus mõlemal puhul. 1513. aastast pärit mustpeade juhistes on juba juttu, et nii jõulu- kui ka vastlajootude ajal seisis vennaskonna majas puu, mille külge kinnitati tõrvikud. Jootude lõppedes viidi kaks puud Raekoja platsile ning vennaskonna liikmed tegid nende ümber mõned tantsud, enne kui oma majja tagasi pöördusid. Ka edaspidi on allikates viiteid puu kandmise kohta nii jõulu- kui ka vastlajootude ajal. Siiski ei jaga Mänd nende ajaloolaste entusiasmi, kes väga kindlalt väidavad, et maailma vanim avalik jõulukuusk püstitati just Tallinnas 1441. aastal. Samas on veel kahtlasemad väga entusiastlike riialaste väited, et esimene jõulukuusk pandi püsti nende linnas, sest Männi kinnitusel on Riias teadmata liiki puust juttu ainult seoses vastlajootudega. 

Küünlad tehti ise

15. sajandil keelas kirik Euroopas müsteeriumid, kuid inimesed hakkasid 24. detsembril oma kodudes jõulupuid ehtima. Sajanditega jõulupuu populaarsus kasvas, 19. sajandi alguses muutus see Saksamaal sama üldiseks nagu tänapäeval. 

Esimesed küünlad pandi Euroopas jõulukuuse külge juba 17. sajandil, Eestis pisut hiljem. Meie maal  valati kodus ise rasvast küünlaid. 19. sajandi keskel arvati juba pea igas eesti kodus, et nii pidulikul puhul, nagu seda on ka jõulud, peavad toas põlema peergude asemel küünlad. Nii ehitigi ka taluperedes 200 aastat tagasi kuuski küünaldega, samuti poekommide, piparkookide ja õuntega. Tol ajal võis jõulupuudel näha ka juba õrnu klaaskuule ja muid jõulumune. Koolis õpetati lastele, kuidas ise jõuluehteid – keesid, lumehelbeid ja inglikesi – valmistada. Umbes samal ajal hakkas Eestis ringi liikuma lahke kingijagaja jõuluvana. Kingitusi said mõisates üksnes teenijad ja lapsed. Sama kehtis pikemat aega kodudes. Jõuluvana ennast õnnestus näha siiski vähestel. Kingid olid enamasti lihtsalt kuuse alla pandud. Alles hiljem muutus tavaks, et kingitusi said kõik pereliikmed. Hilisemal ajal  aga leidusid jõuluvana kotis nimelised pakid lemmikloomadelegi. 

Üldise tava järgi ei mindud külla jõululaupäeval ja esimesel jõulupühal. Varem on seda põhjendatud halbade inimeste vältimise sooviga.  Ootamatule külalisele heideti pastlad või pajalapid kaela, visati soola või tuhka jälgedesse ning häbistati muudki moodi. 

Kindlasti sauna

Jõululaupäeval saunas käimine oli sama oluline kui jõulukirik. Saunas käimine on tänini kindel jõulukomme. 
Jõuluõhtul tuli süüa 9-12 korda või panna lauale vastav arv roogasid. Rikkalikult kaetud laud oli varsemal ajal pika paastuaja lõppemise märgiks, kuid ühtlasi tagatis, et uuel aastal on külluslikult toitu. Jõuluks tapeti vanasti siga ja seetõttu olid olulised sealihast, -verest jm valmistatud road. Jõulujoogiks valmistati õlut ehk jõulukahi. Veel oli eristaatuses jõululeib.

Sealiha võis võtta voli järgi. Keskajal ja 19. sajandil söödi jõuluks seapead. Mõnes peres olid laual ka seajalad ja koguni seasaba. Sinna juurde kuulusid hapukapsad, kartulid, naerid, kaalikad, soolaoad, või, harva ka tangupuder. Olulised olid aga tanguvorstid. Saartel valmistati makkide ehk valgete tanguvorstide kõrval ka veripalle.

Kala pakuti rohkem rannakülades ja vaesemates peredes.
Läinud sajandil olid eriti kuulsad Saaremaa ja Hiiumaa murdjad koduõlled, millele segati kanguse tõstmiseks ja pähehakkamiseks nii mõndagi juurde. Kangestaja oli iga õllemeistri saladus.

Vanal ajal visati jõulukahja õlgedele, saunakerisele, kaevu ja ka loomadele. Lääne-Eestis ja saartel käisid mehed õlut otsides, lauldes ja juteldes ringi veebruari alguseni.

--------------------------------

Kes käisid külas enne jõuluvana mooditulekut?

 Jõulupoisid

Poisid ja noormehed liikusid ringi esimese jõulupüha hommikul ja  küsisid pähkleid nagu nääripoisidki. Vanematele pakuti ka õlut ning sooviti häid pühi.

 Jõuluhani

Liikus tavaliselt ringi üksi  jõululaupäeval. Ta  käis saunas lapsi kontrollimas ja karistamas. Hanega hirmutati eeskätt pahasid lapsi. Haneks maskeerus mees või naine, pannes tagurpidi kasuka selga ja hoides käes nokaga pead. Haneks maskeeruti ka valget lina ümber võttes.  Mõnel hanel oli saunavihast saba, enamasti aga käes lihtsalt  kasevits või kadakaoks, millega ta saunalisi lõi. Hanele pakuti õlut ja talle võidi ka vett kaela visata. 

 Jõulukurg

Käis küla mööda kas üksi või koos teiste maskeeritutega. Ta nägi välja umbes nagu jõuluhani, aga nokk oli pikem. Mõnikord ähvardas kurg peresse lapsi poetada. Kurg  tantsis ja käitus samuti nagu hani. Tallegi pakuti õlut ja pähkleid. 

 Jõulusokk, jõulupukk või jõulutönk

Jõulusokk on kõige tüüpilisem jõulutegelane Lääne-Eestis ja Saaremaal. Enamasti liikus sokk ringi üksinda, tehes nalja ja hirmutades lapsi. Tavaliselt tõmmati pahupidi kasukas selga ja võeti kätte puust sokupea, mis oli ehitud päris sarvedega. Segeli oli sokul lõua otsas taku- või linahabe, sabaks kaseviht. Pea ja saba võisid olla ka looga otstesse kinnitatud – sel juhul võeti look jalge vahele. Tihti käis sokuga kaasas karjus, kes teda kantseldas, sest sokk puksis pererahvast, kiusas tüdrukuid ning pritsis sabaga vett. Ühtlasi kogus karjus ande.
Kihnu saarel oli soku nimeks tönk, tema liikus ringi  üksinda.  Jõulutönk hirmutas lapsi, talle pakuti õlut. Tönk kuulus ka Kihnu pulmade juurde. 

 Jõulukaru

Karu käis ringi jõulupühade ajal, vähem kolmekuningapäeval. Nääriööl liikus ringi näärikaru. Karu kandis pahupidi pööratud kasukat ja allalastud kõrvadega läkiläkit, vahel oli ta nägu tahmane või kaetud tumeda riidega. Karu seljale seoti vahel padi või õlgi. Karu tantsis toas ja kippus naisi murdma, kakerdas vahepeal neljal jalal ringi. Enamalt jaolt oli ta karutaltsutaja nööri otsas. Viimase ülesandeks oli karu valvata ja vemmeldada, kui see liiga ülemeelikuks läks.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...