"Inimesed mõtlevad, et õnn on see, kui sa särad laval, kui sul on tohutult poolehoidjaid ja palju sõpru," lausub Norra eurolaulja Alexander Rybak. "Jah, see võib nii olla, kuid alati peab küsima, mis hinnaga see kõik tuleb. See tuleb ainult suurte pingutustega. Ja kõik see vaevanägemine peab sulle meeldima, ainult siis võib sündida hea muusika."
Valgevene ja vene juurtega Alexander Rybak on kahekordne Norra eurolaulja ning 2009. aastal Moskvas toimunud Eurovisiooni konkursi võitja. Ometi räägib muusik, kuidas ta tahaks ikka ja jälle Eestisse tagasi tulla. Tänavu esines Rybak Käsmus Viru Folgil, samuti on ta esinenud Tallinnas ja Narvas Eesti Vabariik 100 ürituste raames toimunud Baltic Sun festivalil.
Olete öelnud, et Eesti on väga armas riik, kus Ida-Euroopa kohtub Lääne-Euroopaga. Kas see ongi põhjus, mis teid Eestisse tõmbab?
Mul on alati väga hea meel esineda Eesti publiku ees, sest siin ei mõisteta mitte ainult ühte muusikastiili, vaid publikul on tunded ka romantiliste lugude vastu. Inimesed tantsivad ja nad naeravad, kui ma teen nalja. Mulle meeldib selline mitmekülgne publik. Käsmus esinedes olin seal maskiga ainuke. Võtsin selle maha, sest arvasin, et inimesed tahavad ikka näha mu nägu, mitte ainult särki mu seljas. (Naerab.)
Helimehed rääkisid, et te käisite Käsmus ise nende telgis ja jagasite üksikasjalikke näpunäiteid selle kohta, kuidas heli iga loo puhul sättida. Sugugi kõik artistid ei tee nii põhjalikke ettevalmistusi.
Üheks konkreetseks esinemiseks valmistun ma tavaliselt paar-kolm nädalat. Oma viiuligi, millega esinesin, laenasin oma isalt kolm kuud enne kontserti. Enne Käsmut olin ma õnnelik, kuna sain ette valmistuda kuus kuni seitse nädalat. Ma ei tahtnud sugugi valmistada pettumust oma Eesti fännidele. Kuigi inimesed arvavad, et ma olen väga spontaanne, siis nii see üldse pole. Kõik, mis ma laval teen, on enne pisiasjadeni valmis mõeldud.
Olete öelnud, et kasutasite oma Eurovisiooni võiduloos “Fairytale” Norra rahvamuusika motiive. Aga vene rahvamuusikaga kursis olevate inimeste kõrvale kumas läbi ka midagi slaavipärast. Kuidas teil õnnestus ühendada kaks erinevat rahvamuusikat?
Suur vahe pole mitte ainult rahvamuusikas, folkmuusikas, vaid muusikas üldse, ning selle läbi avaldub laiemalt kogu ellusuhtumine. Muusikas ilmneb see vahe minoori ja mažoori kaudu. Norra laulud on kõik mažooris (Rybak laulab rõõmsat viisi), need on lõbusad. Aga slaavi laulud on minooris (ümiseb sama viisi kurba varianti). Minule meeldivad mõlemad. Mulle tõesti meeldib norralaste optimism, aga samas ka slaavipärane melanhoolsus. Nii on ka enamik norra laule kantud mõttest, et kuigi Norras sajab kogu aeg, olen mina ikka õnnelik. Aga Venemaal ja teisteski endistes nõukogude maades öeldakse – ma olen väga õnnelik, aga väljas sajab… (Naerab.)
Samas popmuusika on rahvusvahelisem ja kipub olema igal pool ühtemoodi…
Jah, popmuusika on üsna sarnane eri maades. Minu meelest muudab selle kaunimaks, kui seal kasutatakse rohkem instrumente, ka viiulit ja akordionit. Popmuusikas tunneme kõik ühte ja sama elu tukset ning hinge ja saame naudingut selle peegeldust kuulates. Me oleme nagu ühendatud selle läbi kõikides maailma maades.
Kas see tähendab ka, et pop tõrjub folkmuusika kõrvale, ta on nii populaarne? Mõned folgilauljad Eestiski on kurtnud, et ei jaksa enam popiga võidelda.
Popmuusika on trend. Trendid tulevad ja lähevad. Folkmuusika ei ole trend, see on traditsioon. Ja traditsioon püsib alati. Folkansamblid ei pruugi olla alati nii kuulsad, seda muusikat võivad teha ka juba kaua tegutsenud ansamblid. Aga ma arvan, et paljud artistid armastavad popmuusikat.
Olete maadelnud ka läbipõlemisega. Kuidas on teie tervis praegu ja millist nõu annaksite neile, kes sellega praegu kimpus on?
Nüüd ma olen sellest kõigest üle saanud ja tunnen end hästi. Kui peaksin kedagi aitama, kes elab parajasti läbi halbu aegu ja kel on depressioon, siis ma tahaksin kõigepealt hoolega kuulata, mida see inimene räägib. See aitab aru saada, milles on tema probleem. Sest kui sa ise ainult räägid ja annad oma nõuandeid, siis polegi sul aega teisi kuulata ega neid tõeliselt mõista.
Te ütlesite laval esinedes, et hea laul peab tulema südamest. Kas see ongi hiti saladus?
Ma lugesin just raamatut õnnest. Me mõtleme sageli, et õnn on see, kui sa seisad ja särad laval, kui sul on tohutult poolehoidjaid ja palju sõpru, et sa saad kirjutada laule nii, nagu sa ise tahad. Jah, see võib olla, kuid alati peab küsima, mis hinnaga see kõik tuleb. See tuleb ainult suurte pingutuste hinnaga.
Asi ongi selles, et kui sa seda loomeprotsessi ei armasta, siis ei tule midagi välja. Nii on ka muusika kirjutamisega. Eriti kui teed nii viisi kui ka sõnad. Istud laua taha, hakkad mingeid sõnu seadma, siis vaatad, et ei, need ei kõlba kuskile. Hakkad otsast peale.
Laulu loomine on protsess. Kui sa seda ei kannata, siis on sul probleem. Laval seista ja särada, see kestab ainult tunnikese. Aga kõik, mis sellele eelneb, on tähtis ja kestab terve aasta. Kui sa soovid olla õnnelik, siis pead sa armastama ka seda rasket ette valmistavat protsessi. See peab sinu jaoks olema ühtaegu raske, aga ka tore.
See tähendab, et üks tund säramist nõuab terve aasta pingutusi?
Jah, sa pead selle kõik suutma läbi teha. Ja kõik see vaevanägemine peab sulle meeldima. Ainult siis võib sündida hea muusika.
Kus tulevad teie laulude ideed? Mõned loomeinimesed istuvad iga päev kolm-neli tundi laua taga ja teevad tööd, siis lõpetavad ja tegelevad kõige muuga, aga teie?
Need ideed võivad tulla kus tahes. Kui ma piiraksin enda loomingulist tegevust ainult laua taga istumisega, siis ma piiraksin oma loomingut kümnendiku võrra küll, ma ei saa kogu päeva laua taga veeta. Mulle meeldib ringi rännata, käia mägedes, isegi tualetis tuleb mõnikord hea idee. Ma loon laule igal pool.
Olete pärit tõsiste muusikute perekonnast. Teie isa on viiulikunstnik, ema pianist – kas nemad panid teid viiulimängu ja klaverit õppima või oli see teie enda soov?
Minu isa on tõesti viiulivirtuoos, tema soov on olnud, et minust saaks ka hea viiulimängija. Nii et õpingutele suunas tema, aga ma ise tahtsin ka. Minu soov oli proovida, kas tuleb välja, minu isa soovis, et minust saaks tipptegija.
Mis näoga teie vanemad vaatasid teie Eurovisiooni seikluste peale?
See oli minu teismeliseaastate lõpu rahutuse ja väljaelamissoovi väljendus. Noorus ju ikka mässab ja minu mäss oli suunduda klassikalise muusika rüpest popmuusikasse. Vajasin veidi rohkem vabadust, isegi anarhiat, küllap mu vanemad said sellest aru. Kõrgkoolis see ka probleeme ei tekitanud.
Millised teemad on Norra ühiskonnas praegu kuumad?
Eks ikka poliitika ja Covid. Ka looduse kaitse on väga tähtis. Norras on asustatud ainult umbes kaheksa protsenti riigi territooriumist, ülejäänud ongi puutumata loodus. Oleme Norras selle üle väga uhked, et meie looduse käsi käib veel suhteliselt hästi.
Olete varem ajakirjandusele tunnistanud, et teie soov on laulda duetti Elina Nechayevaga. Nüüd on see täitunud, esinesite mullu koos Tšehhimaal Brnos. Kas teid võib varsti koos ka Tallinnas laulmas kuulda?
Minu lemmikartist Eestis on tõesti Elena Nechayeva, võib öelda, et me oleme sõbrad. Oleme Tšehhimaal temaga koos esinenud ja ma loodan, et neid esinemisi tuleb peagi veel ka Eestis. Ma väga loodan, et varsti saame koos laulda ka Tallinnas. See on minu unistus.
Millised on teie tulevikuplaanid?
Praegu just alustasin õpinguid Ameerikas. USA-sse kolin paariks aastaks, et õppida filmimuusika kirjutamist. Ma tahan kogu aeg midagi uut. Aga loodame, et see ei sega Elinaga dueti laulmist.
Eurovisioonilt kõigi aegade punktirekord
• Alexander Rybak emigreerus muusikutest vanematega Valgevenest Minskist Norrasse 1990. aastal, kui ta oli nelja-aastane.
• Juba aasta pärast Oslo lähedasse Nesoddenisse kolimist hakkas Alexander õppima klaverit ja viiulit. Kõrgema muusikahariduse omandas ta Norra muusikaakadeemias professor Isaac Schuldmani juures 2012. aastal – ta sai bakalaureusekraadi viiuli meisteresineja erialal.
• Kõrgkooliõpingute ajal hakkas ta tegelema ka popmuusikaga, võttis aktiivselt osa konkurssidest ja lauluvõistlustest, tuli ka Norra eurolaulu võistluse võitjaks ning pääses Norrat esindama Moskvasse, kus toimus 2009. aasta Eurovisooni lauluvõistlus. Seal sai ta oma tehtud lauluga “Fairytale” esinedes 387 punkti, ületades senise Eurovisiooni rekordi 292 punkti, mille oli püstitanud 2006. aastal Soome ansambel Lordi. Laul oli inspireeritud Norra rahvamuusikast. Võistlusel esitas ta seda koos tänapäevase rahvatantsu ansambliga Frikar.
• Pärast Eurovisooni võitu on Rybak välja andnud arvukalt albumeid, kirjutanud palju laule nii endale kui ka teistele artistidele. Ta on esinenud paljudes Euroopa maades ning võttis 2018. aastal taas osa Eurovisioonist omakirjutatud looga, mis jutustas sellest, kuidas luua ühte muusikapala. Rybak pole kaotanud sidet vanemate kunagise kodumaaga, ta on võitnud Venemaa kaasmaalaste aasta preemia Hrustalny globus, Venemaa Muz-TV aastaauhinna ning saanud Minski linna esiviiekümne ilusate ja edukate preemia. Peale selle on Rybakil veel arvukalt auhindu ja preemiaid Norrast ning mujaltki, nt Norra Grammy aasta preemia.
