"Nagu Hitlerist, labidas käes, nii hakkas Eesti ajakirjanduses ilmuma pilte ka Pätsist, kellu käes," kirjutab äsja ilmunud kogumikus "Vana Tallinn" arhitektuuriajaloolane Karin Hallas-Murula, kuidas Päts võttis linnalt ehituste üle otsustamise õiguse ära ja hakkas oma allkirjaga iga maja esikülge kinnitama.
Linnaarhiivi värske ajalookogumik “Vana Tallinn” tutvustab muu hulgas Tallinna ehitamises valitsenud põhimõtteid nii enne kui ka pärast sõda. Kui enne Pätsi riigipööret juhtis Tallinna ehitamispoliitikat linnavalitsus, siis kohe pärast võimuhaaramist 1934. aastal kahmas Päts ka ehitamise enda kätte. “Nagu Hitlerist, labidas käes, nii hakkas Eesti ajakirjanduses ilmuma pilte ka Pätsist, kellu käes,” kirjutab kogumikus tunnustatud arhitektuuriajaloolane Karin Hallas-Murula. Linnalt postsioonide ülevõtmine käis sammhaaval. Esmalt määrati linnaametisse Pätsile lojaalsed inimesed. Siis sai teoks nähtus, mis oleks ilmselt praeguse Reformierakonna unelm.
Puumajad kesklinnas keelati
Riigivanema dekreediga muudeti linnaseadust nii, et Tallinna linnapead hakkas ametisse määrama riigivanem isiklikult. Vabadussõjalaste kodanikuliikumise mahasurumise järel vabanes ligi kolmandik linnavolikogu kohtadest ning lähtudes sõjaseisukorra seadustest hakkas ka linnavolikogu ametisse määrama valitsus. Ehitusvaldkonda pandi juhtima sõjaväelise taustaga insener Peeter Sisask, kes avaldas ajakirjanduses lojaalsusest nõretava loo, kus muu hulgas kirjas: “Tallinn kui pealinn on majaomanike linna kõrval eeskätt riigi linn. Seepärast peab riigil oma pealinna vääriliseks arendamiseks ka olema otsustav sõna.”
Kui 1935. aastal loodi linnavalitsuses arhitektuurijaoskond, sai selle juhatajaks Herbert Johanson, kellest kujunes riigi juhtiv arhitekt. Linn ei näinud veel 1930ndate alguses kuigi esinduslik välja. Ajaleht Kaja kirjutas selle kohta nii: “Suuremate uulitsate ääres, nagu Narva, Tartu ja Pärnu maanteedel, kus liiguvad trammid ja kus kõik kanalisatsioonid ja muud kulud on juba kantud, näeme samal ajal aga vaid viletsaid majalogusid, mida kohati päris häbi vaadata ja mis jätavad Tallinnast väga halva mulje.”
Uus ametisse määratud linna ehituskomisjon otsustas suurendada kivimajade hulka ning keelata üldse ära madalate puumajade ehitamine kesklinnas.
Mitmed eelmised linna arendamise otsused heideti kõrvale. Pätsile ei meeldinud näiteks kunstimuuseumi konkursi tulemused, kuna tema meelest ei sobinud Erich Jacoby võidutöö vanalinna miljööga. Hallas-Murula sõnul võis Päts kunstimuuseumiga isiklikult tegelema hakates võtta eeskuju Hitlerist.
Teame ju, et füürer lasi Münchenisse ehitada Saksa Kunsti hoone, millest sai natsiideoloogia esimene sümbol-
ehitis. Eesti Panga avamisel kritiseeris Päts kaasaegset arhitektuuri. Ta ei olnud rahul panga väljanägemisega, osatades, et “eesti rahvas oskab teha tööd, fassaade luua eestlased ei oska”. “Pole ime, et Pätsi lendu lastud sõna fassaad võeti üsna laialt kasutusele nii Pätsi ehituspoliitika kiitmiseks kui ka kritiseerimiseks,” mainib Hallas-Murula.
Eeskujuks Saksamaa
Järjest sagedamini sooviti luua ühtlast tänavapilti. See oli asi, mis 20. sajandi algul mõjutas olulisel määral Euroopa linnaplaneerimist. Ühetaolistes kvartalites nähti tollal tuleviku metropolide iseloomulikku joont. Ühtlastele tänavatele vastandati väljakud suurte avalike hoonetega. 1935. aastal komandeeriti Tallinna ehitusjuht Sisask Berliini tutvuma Saksa uuemate planeerimiskavade, liikluskorralduse ja heakorraga. Saksamaal ei ehitatud kõrghooneid ja nii said ka Tallinna kõrgemad majad kriitika osaliseks. Näiteks arvustati teravalt Pärnu mnt 6 asuvat Urla maja, mis teab kui kõrge polnudki. Uue 12-korruselise raekoja projekt aga tehti pihuks ja põrmuks kohe pärast avalikustamist.
Päts tahtis kiirkorras välja ehitada Narva maantee, ilmselt selleks, et tal oleks Kadriorust Toompeale sõites autoaknast kena vaade. Majaomanikud aga kritiseerisid seda kava oma häälekandjas Pealinna Teataja: “Korterikriisi meil ei ole, ei ole ka kuulda seda, et 3-5 aasta pärast siia sõidaks Mussolini või Rooswelt, kelle pärast tingimata tuleks linnale üle öö anda teine pale.” Narva maanteelt aga nõuti endiselt erilist esinduslikkust, milles on nähtud paralleele nii Mussolini Rooma uue laia telje kui ka Hitleri Berliini noolsirge põhja-lõuna teljega. Pole ime, et Saksa okupatsiooni ajal hakkas Narva maantee kandma nime Adolf Hitler Strasse.
Narva maantee tõus kustutas Gonsiori tänava tähtsuse – enne oli see mõeldud üheks juhttänavaks, mis pidi lõppema Lasnamäe veerul asuva Vabadussõja monumendi ning Sõjamäe hiiega. Vabaduse väljakust sai riigi peaväljak. Vabadussõja monument pidi tulema just sinna, paljud tahtsid Jaani kiriku lammutada. Alar Kotli ja Ernst Kesa esikoha saanud konkursitöö nägi kiriku asemel Vabaduse väljakul ette rangeilmelisi riigiametite hooneid.
Vabadussõja üleriikliku mälestusmonumendi püstitamise seadusega 1936. aastal võttis Päts riigile veel otsustusõigust juurde, sest selle järgi pidi kõikide Vabaduse väljaku ümbruse majade fassaadiprojektid kinnitama riigivanem isiklikult. Majaomanikel tuli tekkivate küsimustega pöörduda otse Pätsi poole, sest vastloodud rahvuslikku ehituskomiteed asus ka juhtima Päts ise. Päts polnud formaalne esimees, vaid juhtis ise koosolekuid ja komitee tööd. Pärnu mnt 20 asuva metallikunstniku Roman Tavasti maja fassaadiprojekti tuli kolm korda ümber teha, enne kui teedeministeerium sellega leppis ja projekt 1936. aastal Pätsi kinnituse sai. Paar aastat hiljem sai maja valmides ilmsiks, et üks karniis ei olnud mitte horisontaalne, nagu projekt ette nägi, vaid kallakjas.
Pärnu mnt sai uhkeks
Asi läks kohtusse, menetlus käis kriminaalseaduse järgi. Kuigi eksimus oli väike ja tänavalt vaadates ei paistnud üldse silma, otsustas kohus karistada Tavastit kui seaduserikkujat 30-kroonise trahvi või 10-päevase arestiga. Samuti kohustati omanikku omal kulul akende alune kaldpind eemaldama ning selle asemel horisontaalse karniisi ehitama. Tavast aga saatis Pätsile palvekirja, et tal lubataks jätta ümberehitus tegemata. Presidendi kantselei delegeeris otsuse tegemise teedeministeeriumile. Tavasti maja teise korruse akende all tänapäevalgi olev kaldpind näitab, et ilmselt sai Pätsi võim enne otsa, kui ümberehitus pidi algama.
Hallas-Murula leiab, et siiski lähtus Päts ka vajadusest parandada riigi pealinna väljanägemist, mida iseloomustab lause “Olgem eestlased, kuid näigem eurooplastena”. Pätsil õnnestus suhteliselt lühikese ajaga korrastada suur osa kesklinnast. Narva maantee suurejoonelise ümberehitusega jäädi hätta, sest saabusid uued ja ärevad ajad. Kõige terviklikumalt suudeti välja ehitada Pärnu maantee kurvi ümbrus, mis on seniajani hea Eesti aja linnaehituse tunnusmärgiks.
