"Siim Kallas jäi süüdistuse esitamise järel nii erakonna esimehe kui ministrikohale, ka Tõnis Palts jäi süüasja arutamise ajal ministrina ametisse, rääkimata Kristen Michalist. Järelikult ei takista üks arusaamatu kahtlustus poliitikut isegi presidendiks kandideerimast," arvab Keskerakonna esimees Edgar Savisaar.

Viimasel ajal küsitakse minult üha sagedamini, kas ma osalen kandidaadina presidendivalimistel. Mõtlesin, et miks mitte osaleda, kui nii suur hulk rahvast (14%) toetab mind, ilma et oleksin jõudnud veel arvatagi, mida ma ise kandideerimisest mõtlen. Ainus seni välja käidud kandidaat Siim Kallas on minu kohta tunnistanud, et oleksin tõsine rivaal, aga välisminister Marina Kaljuranna kohta pole ta vist midagi öelnud.

Rõivas on tunnistanud, et tema ei hääletaks Tarandi ega Savisaare poolt. Minul pole olnud juhust Rõivase poolt või vastu hääletada, Tarandi poolt aga on küll olnud juhus oma hääl anda.

Tõenäoliselt ei ole raske olla parem president, kui on olnud Ilves. Tema nõrgad ja tugevad kohad on üldiselt teada. Meri soovitas, et me poleks nagu oblast, Ilvesele võiks soovitada, et me poleks USA osariik.

Arutamata minu võimalikku kandideerimist, on juba tekkinud nii pooldajate kui ka vastaste leer. Kadri Simson minu oma parteist ütleb, et “väga raske on minna valimistele ametist kõrvaldatud linnapeaga”. Huvitav, kust teab tema minu olukorda üle poole aasta ette, minul küll niisugust informatsiooni ei ole. Aga võib-olla teab ta rohkem kui mina.

Kas Tallinnas tehakse veel suuri asju?

Sotsiaaldemokraat Hanno Matto arvab vastupidi. Tema kirjutab Delfis, et suve hakul naaseb linnapea ametisse. Matto on kindel, et linnapea naaseb. Järelikult Matto meelest Savisaar kohtus süüdi ei jää. Matto ei ole muidugi erapooletu. Ta pahandab linnavalitsuse ja volikoguga ehk tema sõnade järgi “kui vaatame volikogu päevakorda, siis näeme, et linnavalitsus ei suuda enam volikogusse eelnõusid tuua. Suuri asju ei tehta. See näitab, et võimumuster on lagunenud. Ei ole otsustajat, ei ole vastutajat”. Küllap Matto äsjane mahavõtmine volikogu revisjonikomisjoni esimehe kohalt mõjutas ka tema seisukohti, aga ikkagi tasub neid tähele panna.

Tasub analüüsida, kuidas isamaaliku kapo ja prokuratuuri püüded minu olukorda mõjutavad. Ühed arvavad, et õiguskaitseorganite süüdistused annavad erakonna sisesele opositsioonile jõudu juurde erakorralise kongressi kokkukutsumiseks ja esimehe väljavahetamiseks, teised vastupidi usuvad, et see pigem konsolideerib erakonna enamust minu ümber. Tuletage meelde, kuidas need asjad varem on käinud.

Siim Kallase vastu esitati mitte ainult kahtlustus, vaid ka süüdistus, tema asja arutati esimeses ja teises kohtuastmes, aga mees püsis nii partei esimehe kui ka rahandusministri kohal ja keegi ei kavatsenud teda välja vahetada. Tõnis Paltsi süüasja uuriti sel ajal, kui ta oli rahandusminister ja Res Publica üks juhte, ning temagi püsis edasi. Kristen Michal oli justiitsminister ja juhtis prokuratuuri tööd, kui tema rahaskandaali selles samas prokuratuuris uuriti, aga “justkui” tagajärjetult. Perekond Rosimannustest ma ei räägigi, sest neil on võimalik õitseda riigikogu saalis kui esimese järgu tähed taevavõlvil. 

Noored pole Reformile tänulikud

Reformierakond hoiab seda positsiooni, et saaks presidendivalimised ära korraldada Toompeal, minu meelest nad kardavad, et presidendivalimised lähevad valijameeste kogusse ja sellega suureneks ka omavalitsuste roll. Arusaadav. Omavalitsustel ei ole midagi, mille eest Reformierakonnale ja tema liitlastele tänulik olla. Omavalitsused tahaksid Kadriorgu niisugust inimest, kes tasakaalustaks valitsuse teerullipoliitikat.

Ettevalmistatava haldusreformi suhtes ollakse pigem ettevaatlikud. Minu arvates hävitavad need igasugused võimalused “kodumuru” tüüpi valimisliitudele. Kui valimisringkonnas on 500 valijat, siis töötavad isiklikud suhted ja sidemed; kui aga valimisringkonnas on 5000 või veelgi rohkem valijat, siis muutuvad valimised maapiirkondades sama anonüümseks kui linnas ja erakondade roll suureneb järsult.

Reformierakonna ja selle mõttekaaslaste rõhuasetused on ümber kujunenud. Järgmisena teevad nad rõhuasetuse uutele valijatele — 16-aastatele noortele. Ütlen juba praegu, et nad pettuvad järjekordselt. Noortel on Reformierakonna diktatuurist tegelikult kõrini.

Pragmaatiliselt mõeldes jätab tasuta ühistransport noorele perele palju rohkem raha kätte kui reformi kosmeetilised maksukärped, mis inimestelt kõrgemate tarbimismaksudega nagunii tagasi võetakse. Praegune põlvkond on üles kasvanud just nimelt Keskerakonna juhitavas Tallinnas ja saanud seal ka osa Keskerakonna edust. Kõige nähtavamalt on pealinnas edutatud just noori ja seistakse selle eest, et kõigil oleks võrdsed võimalused, mitte ainult kitsal eliidil.

Keskerakonna purjekad viivad edasi

Perioodiliselt käib koos Keskerakonna Tallinna nõukogu, et kohalike valimiste kava välja töötada, ja sellest ka lähtuda. Tuuli Koch, kes hiljuti kirjutas Tallinna linnavolikogu keskfraktsiooni lagunemisest, on kurssi muutnud. Keskerakonna read all-linnas aina tugevnevad ja isegi Kalle Klandorf oma intervjuus räägib hoopis vastupidist sellele, mis ta enne arvas.

Tallinlased valivad Keskerakonna taas tagasi pealinna juhtima, sest tuntakse, et see seltskond töötab mitte ainult kolm kuud enne valimisi, vaid püsivas joones. Meie read laienevad ja see süvendab usku ka tulevikku. Vanad purjekad liiguvad edasi täispurjes ja viivad asja edasi. Ei unustata tasuta ühistransporti ega linnakortereid, pensionilisasid ega ka Tallinna Televisiooni sündi. Uued purjekad heiskavad samuti oma purjed. Roheline pealinn, peatänava väljaehitamine, jalgrataste rentimine, ühistupanga käimalükkamine ja linnahalli renoveerimine toovad juurde uusi valijarühmi, kelle maailmavaates saab Keskerakond tähtsa koha.