"Selline tunne oli, nagu röövlid oleks kodus käinud! Kodu on mulle sama tähtis kui igale Eesti inimesele," meenutab Edgar Savisaar kapo tundidepikkust läbiotsimist tema talus. "Paraku mind nii kergesti ei murra – ma ei kartnud ka KGB-d," lausub Savisaar, kelle sõnul tuleb kaitsepolitsei depolitiseerida, sest vaid nii on võimalik astuda Reformierakonna ainuvõimu vastu.

Kirjutan selle loo, et anda lugejatele edasi oma tähelepanekud selles suhtes, mis viimasel ajal minu ja Keskerakonna ümber on toimunud.
Nagu ikka sellistel puhkudel, ilmub kõikvõimalikke kuulujutte. Osa lekitatakse kaitsepolitseist, osa prokuratuurist, osa erakondadest, kes nende tegevust koordineerivad. Osa asju mõeldakse lihtsalt välja, kas siis poliitilistes kuluaarides või ajakirjanike poolt toimetustes. Tuleb aru saada, et meedia, see on eeskätt äri, kus pöörleb miljoneid ja miljoneid eurosid. Arvan, et inimestel on huvitav saada moonutamata infot ikka otseallikast. Minul ühtegi põhjust midagi välja mõelda ei ole.

Kolmapäeva hommikul andsin Poska majas pressikonverentsi, kus analüüsisin minu vastu algatatud kriminaalasja poliitilisi põhjuseid. Kordan need lühidalt siinkohal üle.

Kahe jalaga tagasi poliitikas!

Rünnak minu vastu tulenes kõigepealt sellest, et ma tulin tagasi poliitikasse nii-öelda täie rauaga või kahel jalal, kui soovite. Sellega ei saadud leppida, sest minu Eesti huvidest lähtuv poliitika erineb oluliselt sellest, mida ajavad kapo peremehed. Telesaates “Pealtnägija” viidati otseselt sellele, et kui ma oleksin jäänud koju Hundisilmale kükitama, poleks mingeid rünnakuid minu vastu korraldatud.

Teiseks ei suutnud Toompeal võimul olev seltskond enam muud moodi varjata megavargust Tallinna Sadamas ja appi võeti rünnak Savisaare vastu, mis on neil varemgi aidanud suuremaid skandaale peita. Eelmine, nagu hästi mäletate, oli IRL-i elamislubade müük, mille peale tõmmati üles kirikurahaskandaal.

Kolmandaks, ja seegi pole kellelegi uudis, läheneb Keskerakonna kongress, mis on Eesti poliitika tuleviku jaoks oluline, kuna Keskerakond on peamine alternatiiv tänase valitsuse poliitikale. On neid, kes arvavad, et Savisaart valimata vahenditega kõigutades saab Keskerakonnast teha samasuguse pehme ja kuuleka koosluse, nagu tänased valitsusparteid IRL ja sotsid, kes Reformierakonnale üheski põhimõttelises küsimuses ei julge vastu vaielda. Et me liputaks kuulekalt saba ja annaks käppa, kui kästakse. Minuga ei lähe selline plaan ealeski läbi!

Mis veel olukorda mõjutas? Sel suvel olime koos opositsiooniparteidega nii lähedal uue valitsuse moodustamisele, et seda ei saanud Toompeal trooniv klikk enam tegevusetult pealt vaadata. Läksin kõige pühama – Reformierakonna ainuvalitsemise vastu.

Ma ei oska veel öelda, kes asja dirigeerisid. Mäletan, et kui minust mõjuagenti teha taheti, olid selle korraldamisel mestis siseminister Marko Pomerants, kapo toonane direktor Raivo Aeg ja Mart Laar. Kes seekordse lavastuse autorid olid, seda ma veel ei oska öelda. Aga see tuleb kindlasti välja!

Miks püütakse mind võimust eemal hoida? Sest mind võetakse tõsiselt! Juhtisin massilist rahvaliikumist Rahvarinne, mis haaras kaasa enamiku Eesti ühiskonnast ja kukutas Eestis nõukogude võimu. Äkki võin ma ka praeguse võimu ära pöörata. Mitte keegi tänastest võimumeestest selliste asjadega hakkama ei saa. Poleks saanud ka tookord, 80ndate lõpus. Pioneeridest oleksid kasvanud korralikud komnoored ja nendest omakorda parteitöötajad. On üldtuntud tõde, et iga revolutsioon hävitab need, kes ta algatasid. Mina olen siin erandiks.

Tallinna edu teeb kadedaks

Võimulolijatele käis närvidele ka see, et Tallinn areneb hoopis teiste reeglite järgi kui ülejäänud Eesti, ja palju paremini. Tallinn kasvab ja areneb. Tasuta ühistransport, pensionilisad, uued töökohad, munitsipaal-elamud, Vabaduse väljak, Harju tänava renoveerimine, õigeusu kiriku ehitamine Lasnamäele, Tondiraba jäähall. Seda loetelu võiks veel pikalt jätkata.

Milline oli sündmuste käik teisipäeval Hundisilmal? Meedia kogunes värava taha, paar-kümmend mustade näokatetega politseinikku tõrjusid neid eemale. Sealhulgas ka kohale rutanud riigikogu liikmeid, nende hulgas minu vanemat poega Erki Savisaart ja mitmeid teisi avaliku elu tegelasi.

Pressikonverents tegi kapo murelikuks

Kui kuulsin, et peaprokurör ja kapo peadirektor annavad pressikonverentsi, soovisin minagi seda teha. Ajakirjanikud värava taga ei saanud mingisugust informatsiooni ja ei saanud ka inimestele, kes uudiseid jälgisid, midagi edasi anda. Kaitsepolitsei tegelane Argo Kärsten teatas, et see on võimatu. Nii palju läbipaistvusest!

Nii ei jäänudki mul muud üle, kui inimesi ratastoolist rahustada, hüüda, et kõik on hästi ja selgitada neile, et minu soov oli küll pressiga suhelda, aga kaitsepolitsei ei nõustunud sellega. Mida nad kartsid, sellest ei saa ma tänini aru. Järgmisel päeval andsin ma pressikonverentsi nagunii. Kärsten tunnistas mulle, et see tegi nad murelikuks – nad arvasid, et võin sel ettekäändel üldse kaitsepolitseisse mitte kohale ilmuda. Kuid tegin lühidalt ja jõudsin akadeemilise veerandtunni sees, kuigi kahtlen, et selles majas teatakse, mis on akadeemiline veerandtund.

Ma ei taha kaitsepolitsei tegelastele midagi ette heita. Nad muretsesid, et ravimid oleksid käepärast ja tellisid isegi reanimobiili selleks päevaks Hundisilmale. Minu autojuhil lubati kapo saatel käia toidu järel ning maitsti hea meelega Hundisilma šokolaadikomme, mida ma neile pakkusin. Ma ei tea, kui palju oli kaitsepolitsei töötajaid eri kohtades Tallinnast kuni Ruhnu saareni sel päeval rakkes, aga pakun, et tegu võis olla saja inimesega vähemalt. Hundisilmal huvitasid neid eriti arhiivid ja raamatukogu, mida põhjalikult läbi tuulati. Võib-olla ongi tõsi Hannes Võrno oletus, et lihtsalt taheti teada, mis minu arhiividesse teiste poliitiliste jõudude kohta on aegadega kogunenud, kõik muu oli teisejärguline.

Kui te arvate, et ma Hundisilmal toimunut kergelt võtan, siis tegelikult nii see ei ole. Kodu on mulle sama tähtis kui igale Eesti inimesele. Määritud tunne oli, kui see seltskond Hundisilmalt lahkus. Nagu oleks röövlid käinud!

Segamini paisati raamatukogu, kaasa viidi minu fotoalbumid ja pildid. Mis muud see oli, kui mitte Hundisilma rüvetamine.

Kapos ajaleht Pealinn ei käi?

Kuigi sai ka nalja. Olin varem otsinud ühte CD-d, aga ei olnud seda leidnud, nii et palusin, et kui see neile nüüd näppu sattub, siis nad mind ka aitaksid. Ega nad ei olnud minust paremad otsijad. Ära viidi autotäis igasugust kraami, arvutid ja muu elektroonika. Kõige rohkem kahju on mul raamatu “Peaminister” käsikirja variantidest. Naljakas, aga ära viidi ka viimasel ajal avaldatud kirjutise “Minu haiguse lugu” käsikiri, mis oli äsja ilmunud ajalehes Pealinn. Palun Pealinna toimetusel uurida, miks Toompuiestee 3 aadressil Pealinn ei käi, et nad sel moel linnapea artikleid peavad hankimas käima.

Kapo käsutusse läksid ka minu tuttavate tüdrukute telefoninumbrid. Milleks neil seda vaja oli, ei saa aru. Loodan, et ei hakka öösiti helistama ja sõnumeid saatma. Tänaseks on saanud selgeks, et eeluurimiskohtunik kõrvaldas mind ametikohustuste täitmisest, kuigi jättis mulle linnapea ametinimetuse alles.

Niisiis olen linnapea eksiilis, nagu Otto Tief oli Stockholmis Eesti eksiilvalitsuse peaminister. Põhjuseks olevat see, et ma võivat muidu mõjutada linnavalitsuse töötajaid.

Kas tõesti keegi arvab, et ametikoht mõjutab kedagi? Kuulatakse mitte linnapead, vaid Savisaart, ja see mõju ei kao kuhugi.

Kas müün Hundisilma maha?

Istusin sel õhtul veel kaua ja mõtlesin, mida peale hakata. Esimene mõte oli, et müün Hundisilma maha ja kolin Tallinnasse elama. On lähemal kohtumajas käia, mis polegi väike asi, arvestades, et Annus käis kohut kaheksa aastat. Aga mõned mu sõbrad juhtisid tähelepanu sellele, et Hundisilmast on saanud sümbol ja ajalugu, millest ei tohiks loobuda.

Kahtlustused on üles ehitatud neljale episoodile. Laura Vaik on neile juba tähelepanu pööranud ja hoiatanud, et neid ei tohi tõsiselt võtta. Mõningaid inimesi, kellele kahtlustustes on viidatud, ma ei tunnegi. Teistega olen kohtunud vaid episoodiliselt. Kolmandad aga on minu lähedased sõbrad. Tunnen süümepiinu Aleksandr Kofkini pärast, keda oleksin pidanud poliitikast rohkem eemal hoidma ja mitte laskma teda kiusata. Kalev Kallo pärast muretsen vähem, tema on karastunud meremees, kellel on kindlasti kõvemad närvid kui kapo noortel poistel. Kumbki neist ei ole süüdi milleski muus kui sõpruses minuga, kes ma rahvast võõrandunud võimulolijatele ikka ja jälle pinnuks silmas olen – nii kaheksakümnendate lõpus kui tänapäeval.

Mis edasi saab? Usun, et prokuratuur ja kapo on varem või hiljem sunnitud loobuma praegustest kahtlustustest, sest need on kunstlikult konstrueeritud ja neid ei võeta tõsiselt. Naeruväärne on aga see, et Kapo poolt võeti ära mu 65. sünnipäeva kingitused, mitme aasta jooksul kogutud ja põhiliselt pangast välja võetud säästud ning muu hulgas ka kumminui, mis kingiti mulle siis, kui olin siseminister.
Näib nii, et kapo äri läks aia taha. Maha jäi üks rüüstatud kodu ja nördinud inimesed, kes sellist lugu oma külas kuidagi poleks oodanud näha.

Seda, et avantüür läbi kukub, kirjutas prokurör Laura Vaik oma kirjas peaprokurör Lavly Perlingule.

Prokurör Vaik on vana tuttav

“Eksikombel” sattus see kiri minu advokaatide kätte. Tagantjärele on arvatud, et see oli suur juhus ja õnnetus prokuratuurile. Ei tea. Ma tunnen Laura Vaiku ega usu, et tema teeb niisuguseid rumalaid vigu. Kunagi kümmekond aastat tagasi, kui ma olin majandusminister, saime me Laura Vaiguga tuttavaks, sest ta kuulas mind üle. Kui mu mälu mind ei peta, siis seoses Keila-Joa suvilaga. Meil tekkis vastastikku väga tore kontakt. Igatahes kui Laurale peaks selle “vea” pärast liiga tehtama, siis võtan ma ta küll oma kaitse alla.

Mis saab Hundisilmast? Saate ise aru, et ebamugav on elada nõnda rüüstatud kohas, kus käidi peaaegu vargil ja tassiti kõik laiali, ilma pererahvalt luba küsimata. Ma arvan, et Hundisilmal peab tegema puhastusriituse, mis kaotaks need jäljed, mida kutsumata külalised kaasa tõid. Muidugi on palju inimesi, kes tahavad näha rüüstatud Hundisilmat. Mõelge sellele, kui palju ainuüksi ajakirjanikke ja fotograafe on käinud ukse taga. Hundisilma uksed on vaja lahti teha, kõik külalised on teretulnud. Teeme sellel sügisel ühe Hundisilma puhastamise päeva, nii nagu toimuvad kevadtalgud.

Kapo tuleb depolitiseerida

Lõpetuseks ka kapo tulevikust. Kui uurida pisut ajalugu, siis leiab fakti, et politseiameti koosseisus olnud kaitsepolitsei juhina alustas Jüri Pihl tööd 1991. aastal. Küsimus mnemoturniiri fännidele: kes oli aastal 1991 Eesti Vabariigi peaminister? Jah, Edgar Savisaar. Rahvarinde demokraatlik valitsus ei oleks ka oma halvimates unenägudes osanud ette näha, et niiviisi pannakse alus uuele võimutruule poliitilisele politseile, kes hakkab 21. sajandi Eestis tsaariaegse ohranka kombeid ja tavasid taastama.

Kuid pole hullu. Keskerakonnal on kapo ja prokuratuuri depolitiseerimise reformikava põhijooned juba paigas. Mõistagi saadakse sellest väga hästi aru ka Toompuiestee 3 asuvas kaitsepolitsei peamajas. Ja küllap suvised sündmused, mis oleksid võinud viia teistsuguse valitsuse moodustamiseni, tundusid kapokatele elu ja surma küsimusena. Muidugi kardetakse nii kaitsepolitseis kui ka prokuratuuris, et uus valitsus ei oleks lasknud vanaviisi jätkata ning muuhulgas oleks võinud lõppeda nende inimeste karjäär avalikus teenistuses, kes on algatanud poliitilisi kriminaalasju. Ega Sinisalu pole mingi Hoover, kes iga presidendi üle elab.

Miks on artiklil selline pealkiri – mõrvakatse? Tuuli Koch kirjutas Postimehes südantlõhestava loo, kuidas kaitsepolitseis hoiti mulle minu haiglas viibimise ajal pöialt, et ma ikka välja veaks ja mulle saaks kahtluse esitada, või nagu kirjanik Kaur Kender ütles, et mind saaks surnuks piinata.
Mina ei usu, et kapos nii ambitsioonikad inimesed töötavad. Nende arvates piisabki opositsiooni vaigistamiseks sellest, kui nad alustavad menetlusi, teevad toiminguid ja levitavad sõbralike ajakirjanike vahendusel justkui kompromiteerivat materjali. Paraku mind nii kergesti ei murra. 80ndate lõpus küsis minult nii mõnigi sõber, kas ma olen hull ja KGB-d ei karda. KGB oli märksa karmima käega organisatsioon, aga ka neile sai vastu seista.

Luban, et jätkan ka edaspidi Pealinna vahendusel Tallinna inimeste kursis hoidmist sündmuste ja arengutega ning kindlustan, et kõlakate ja valede kõrval ilmuks kusagil ka tõde.