Eesti Euroopa viie rikkaima hulka: kas "kindlalt edasi" või hoopis "Maa peale tagasi"?

"Endise peaministri Andrus Ansipi 2007. aasta lubaduse järgi jõuab Eesti viieteist aastaga, aastaks 2022, Euroopas viie rikkaima riigi hulka. Mida ta viie rikkaima all mõtles: kas tööstustoodangult ja ekspordilt või elatustaseme poolest rikkaid?" küsib Georg Kirsberg Kesknädalas.

Eesti Euroopa viie rikkaima hulka: kas "kindlalt edasi" või hoopis "Maa peale tagasi"? (1)

Georg Kirsberg, literaat, politoloog ja reservohvitser

"Endise peaministri Andrus Ansipi 2007. aasta lubaduse järgi jõuab Eesti viieteist aastaga, aastaks 2022, Euroopas viie rikkaima riigi hulka. Mida ta viie rikkaima all mõtles: kas tööstustoodangult ja ekspordilt või elatustaseme poolest rikkaid?" küsib Georg Kirsberg Kesknädalas.

Seda ta muidugi ei täpsustanud ja kahjuks ei taibanud valijad seda temalt küsida.

Oletagem, et Ansip pidas silmas elatustaset. Kes on ses osas viis Euroopa rikkamat? 2010. aasta seisuga oli Eurostati andmetel edetabel selline: Luksemburg, Norra, Šveits, Holland, Taani. Järgnesid Iirimaa, Austria, Rootsi, Saksamaa, Belgia, Soome, Suurbritannia, Prantsusmaa. Luksemburgi ostujõud oli 283% Euroliidu keskmisest ja Taanil oli see näitaja 125%, aga Eestil kõigest 65 protsenti. (Eesti oli jõukuselt EL-is 11. kohal, teatas ERR 21.06.2011.)

Kahjuks ei olnud ära toodud andmeid Monako ja Liechtensteini kohta; väga suure tõenäosusega olnuksid nemad Taanist ees. Ansipi jutu järgi saanuks aga Eesti peatselt rikkamaks kui Taani!

Isegi enne 2008. aasta majanduslangust oli see utoopiline. Kuid Ansip väitis isegi peale masu, et tema plaan on veel jõus,ning 2013. aastal kinnitas tõsimeelselt, et Eesti hea kiirusega läheneb Soomele ja Rootsile!

Siinkohal läks Ansip aga juba iseendaga vastuollu, sest mõni kuu varem ta nentis, et Eesti ei peaks end Soomega võrdlema, kuid ikkagi lisas, et plaan viie rikkaima hulka jõuda on veel jõus. Tol korral avaldati statistika, et Eesti on eurotsooni-riikide hulgas oma ostujõult eelviimasel kohal!

Ansipi ja Rõivase valed

Juba 2010. aastal avaldas CIA statistika, mis oleks pidanud isegi kõige naiivsemad ja rumalamad inimesed Maa peale tagasi tooma – CIA faktiraamatu järgi langes Eesti majandus 2009. aastal 13,7 protsenti. Analüüs hõlmas 215 riiki ning nende seas saavutas Eesti 210. koha. Selles majanduskasvu edetabelis jäid Eestist tahapoole vaid Läti, Leedu, Ukraina ja Armeenia. Eesti SKP langes 2009. aastal 15% ja töötus kasvas 14,3 protsendini. Eesti SKP ühe elaniku kohta aastas oli CIA andmetel 2009. a 18800 USD – sama näitaja oli 2007. a 22400 USD.

Kuid nagu eelpool mainitud, zampolit Ansip end sellest häirida ei lasknud. Samuti oli kõigutamatu tulevane peaminister, tollane oravapoisist Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Taavi Rõivas, kes kiitis veel takka, et "rahanduses oleme vääramatult Euroopa meistrid" (M. Tuus.Viie rikkama asemel viie viletsama hulka! Õhtuleht 06.3.2010).

Ei saa jätta ka tähelepanuta, et Ansipi rikkuseloomise-etapil põgenes Eestist majanduslikel põhjustel üle 150 tuhande inimese ning lähiaastail läheb ära veel teist samapalju.

Eriti huvitav selle asja juures on, et Ansip ei ole kunagi välja käinud ühtegi reaalset plaani, mille alusel see majanduskasv tulema peaks. Ta on kogu aeg ähmaselt rääkinud sellest, et majanduskasvu toovad euro ja regionaalne koostöö (Reformierakond: euro toob stabiilse majanduskasvu. Reformierakonna koduleht 15.12.2010).

Ta lootis, et euro kaasab Eestisse rohkem investeeringuid ning et see loob töökohti. Esiteks pole minuteada veel tõestatud, et see nii oleks. Välisettevõtted investeerisid Eestisse ka enne euro tulekut. Samamoodi investeeritakse palju ka Venemaale ja Aasiasse, kus euro ei käibi. Välisinvestoreid huvitab ennekõike tööjõu odavus, mitte aga riigis kehtiv vääring. Ja teiseks – välisinvesteeringutega ei saa mitte keegi rikkaks, sest omanikutulu läheb ju riigist välja. Rikkaks saada oleks võimalik ainult enda majandust omades.

Nutikas Lääs

Et saada rikkaks, on vaja mingit reaalset oma toodet, mida eksportida ja müüa. Eesti riigi ainuke „toode“ on odav tööjõud, kuid sellega rikkaks ei saa, sest odavat tööjõudu on kogu Ida-Euroopa ja Aasia täis. Välisinvesteeringu omanik maksab siinsele töötajale täpselt nii vähe kui võimalik, ja kahjuks tal ongi võimalik väga vähe maksta, sest kohalikul elanikul pole muud valikut. Isegi kui Eestis toimuks mingi majanduskasv, siis tavakodanikku see ei puudutaks, sest lisakasumi saaks ettevõtte omanik.

Kui vaatame, kuidas näiteks Soome ja Saksamaa on oma heaolu-ühiskonda loonud, siis seda on tehtud hoopis teistmoodi – võõrkapitalist hoidudes. Pärast Teist Maailmasõda, kui Saksamaa põllumajandust taas üles ehitama hakati, moodustati selle tarbeks toetusi jagav pank Rentenbank. Riik kohustas kõiki talumajapidamisi ja põllumajandusettevõtteid, kellel vähegi midagi üle jäi, sinna raha sisse maksma. Selle rahaga hakati toetama alustavaid ja hädasolevaid põllumajandusettevõtteid. Ja väga lühikese ajaga saavutaski Saksamaa ühiskond väga kõrge heaolutaseme.

Teine Saksamaa ja Soome majanduse omapära ning rahva rikkuse allikas on ühistud, mis omanikutulu oma rahvale jätavad. Jõukus saab tulla vaid siis, kui majandust oma rahadega üles ehitada – siis jääb ka omanikutulu oma riiki.

Eesti üleminekut kapitalistlikule süsteemile sobib hästi illustreerima vene vanasõna: lase loll palvetama, ja ta peksab endal otsaesise puruks.

Odav populism

Sellist odavat populismi õppis Ansip kui truu kommunist NSV Liidu propagandamasinast ja politrukkide koolis; ta teatavasti oli kompartei kõrge funktsionäär ning sõjaväe politruk ehk zampolit. Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei (NLKP) kuulutas oma XXII kongressil 1961. aasta 31. oktoobril, et Nõukogude Liidust on saanud "kogu rahva riik" ja et kommunistlik partei on nüüd "kogu rahva partei".

Samal kongressil võeti vastu programm, mille järgi 1980. aastaks on "kommunistlik ühiskond NSV Liidus põhiliselt üles ehitatud" ja et "täielikult viiakse kommunistliku ühiskonna ülesehitamine lõpule järgmisel perioodil". Kartmatult kuulutavad programmi autorid: "Kommunismi ülesehitamine NSV Liidus saab inimkonna suurimaks võiduks kogu tema pika ajaloo jooksul.

Iga uus samm kommunismi säravate kõrguste poole innustab kõigi maade töörahva hulki, on tohutu moraalne tugi võitluses kõigi rahvaste vabastamiseks sotsiaalsest ja rahvuslikust rõhumisest, kiirendab marksismi-leninismi ideede triumfi ülemaailmses ulatuses." Süüdimatult lubatakse ka Ansipi-stiilis majanduskasvu: 1970. aastaks pole NSV Liidus enam korteripuudust ning toodangu mahult ühe elaniku kohta ollakse Ameerika Ühendriikidest möödunud ja et 1980. aastaks on reaaltulu ühe elaniku kohta suurenenud rohkem kui 250 protsenti. (Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei programm. Eesti Riiklik Kirjastus, 1961, lk 61, 62, 85, 129.)

Majandusšarlatanid

Andrus Ansipi teed eurole ja Euroopa viie rikkaima hulka võib võrrelda Nikita Hruštšovi teega "jõuda kahe või kolme aastaga lihatootmises Ameerika Ühendriikidele järele" – seatud ülesandeid meeleheitlikult täita üritavad kohalikud parteisekretärid andsid käsu hakata kariloomi massiliselt tapamajja viima, mis tõi aga kaasa kariloomade vähesuse järgmistel aastatel. Hruštšov oli sama hea põllumajanduspoliitik kui Ansip on majanduspoliitik.

Hruštšov tegi teatavasti väga palju "põllumajanduse arendamiseks". Ning teda aitas šarlatanist põllumajandusteadlane Trofim Lõssenko. Kahekesi nad siis töötasidki välja suurejoonelise maisikasvatusplaani. Maisi hakati kasvatama mitte üksnes selleks mittesobilikel maadel, vaid ka seal, kus sellest üldse midagi välja ei tulnud. Hruštšovi kohta hakkas rahvas rääkima, et ta põeb maisimaaniat (Ansip põeb seega euromaaniat).

Ka uudismaade ülesharimise projekti edu oli parimal juhul ajutine ja vastuoluline. Seda tehti nii suures ulatuses, et aastail 1953–1956 suurenes haritav maa NSV Liidus sama palju kui Kanadas üldse põllumaad oli. Uudismaade kasutuselevõtt suurendas küll esialgu teraviljatoodangut, aga lühiajalisele edule tõmbas kriipsu peale kogu ettevõtmise poliitiline iseloom – pearõhk pandi aina suurematele saakidele, mistõttu jäeti kõrvale külvikorrad, ja tagajärjeks oli pinnaseerosioon. Sellise "kasvu" tagajärjel jõuti 1963. aastaks seisu, kus oldi sunnitud teravilja välismaalt sisse vedama.

Tollal läks Venemaal liikvele nali, et Hruštšov on esimene, kes külvab uudismaadele ja lõikab vilja Kanadas. Sama võib liialdamata öelda ka Ansipi ja tema šarlatanide poolt organiseeritud Eesti „meeletu majanduskasvu“ kohta: külvame Eestis, kuid lõikame välismaal (majanduskasvu loome küll Eestis, kuid oleme sunnitud kõike importima ning välismaalt tööd otsima)!

Olgu siinkohal välja öeldud ebameeldiv tõde, et Eestis ei ole peale taasiseseisvumist majanduskasvu olnudki. Turumajandusele üleminekuga algas pidev majanduslangus. Eesti "majanduskasv" on tingitud neljast faktorist: inflatsioon, võlg, varade müük, eurorahad. Tänu inflatsioonile, mis on tingitud pidevast raha juurdetrükkimisest, on rahva netosissetulek pidevalt tõusnud, kuid reaalpalk mitte.

2011. aastal avaldas majandusteadlane Einar Eiland huvitavad andmed selle kohta, et aastail 2001–2011 ületas majanduskasv inflatsiooni vaid 1,3 protsendiga. Seega nullis inflatsioon majanduskasvu (Inflatsioon ongi meie majanduskasv? Õhtuleht 30.11.2014). Raha juurdetrükkimine ei ole aga lahendus pikas perspektiivis.

Teine Eesti majanduskasvu faktor on võlg, seda nii riigisektoris kui ka erasektoris. Võlg ei saa samuti olla lahenduseks pikemas perspektiivis. Pangad on Eesti elanikelt võlgade katteks juba väga palju kinnisvara konfiskeerinud (seda riigi kaasaaitamisel), ning see tendents jätkub, kuni enamik rahvast on kodutud. Samuti hakkavad pangad varsti riigivõla katteks konfiskeerima riigivarasid (infrastruktuur, riigi kinnisvara, riigiettevõtted).

Ei osata raha juurde toota

Kolmas majanduskasvu faktor on kommunistlikult režiimilt tasuta saadud varade müük. NSV Liidu ajal oli rahva ja riigi võlakoormus null, kuid samal ajal oli kõigil stabiilne sissetulek oma riigis garanteeritud ning paljudel oli oma kinnisvara, lausa mitu objekti. See sai tagatud ühelt poolt sellega, et Eestis oli tol korral suur osa reaalset tööstust, ning teisest küljest sai Eesti oma osa NSV Liidu toorainete müügist.

Kui Eesti taasiseseisvus, ei saanud me enam midagi Siberi toormest, ning Eesti valitsus otsustas suure osa siin olevast tööstusest sulgeda ning enamiku sellest imeodavalt ärastada, mis jättis eestlased ilma majanduse omanikutulust ning tegi neist odava tööjõu.

Neljandaks majanduskasvu faktoriks on eurotoetusrahad, millega Eesti midagi jätkusuutlikku polegi teinud. Euroraha jätkusuutlik kasutamine tähendaks mingi tööstuse rajamist, mis ise lisandväärtust tootma hakkab (tehas, kaevandus jne.). Eurorahasid on aga maetud mõttetute projektide alla, nagu näiteks valgusfooride ehitamine küladesse, kus liigub paar autot päevas.

Suurepärane näide on Tallinna–Tartu maanteel olev Puurmani sild, mille peale rajati ilus valgustus. Aga mis sellest kasu on? Kas see toodab raha juurde? Ei tooda, vaid hoopis viib veelgi rohkem raha ära pideva elektrikulu näol.

Seega eurorahade kasutamine midagi jätkusuutlikku meil loonud pole ning peatselt on ka need ühekordsed toetused otsas, sest suurtes makseraskustes olevad EL juhtriigid ei leia enda eelarvest selleks peatselt enam raha. Siia saabunud eurorahadest saavad kõige suuremat kasu üksikud lobistid – konsultatsioonifirmade omanikud.

Seega – kuidas saab üldse võimalik olla, et keegi oravate sellist edusaavutamisjuttu tõsiselt võttis? See on juba sügavam psühholoogiline probleem, millest võib lähemalt lugeda minu raamatust "Poliitika psühholoogilised alused". Seniks aga kõigile jõudu "kindlalt edasi" viie rikkaima hulka jõudmiseks!

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...