Sõjaeelne Eesti vabariik hoidis maiustuste toorainete tollid väga madalad ning maksis meie magusatootjatele kinni summad, mida teised riigid Eesti maiustuste sisseveo eest nõudsid.
Mitte kusagil mujal ei tehta sellist martsipani nagu Tallinnas, seda retsepti on hoitud alles igasuguste segaste aegade kiuste. Kuulsa martsipanimeistri Georg Stude metallvormid, kuhu valati kelmikad martsipanikujud, on säilinud ja ka kasutusel seniajani.
Martsipani valmistati vanas hansalinnas Tallinnas keskajast peale. Seda müüdi alguses sajandite jooksul Raeapteegis kui arstirohtu, mis pidi aitama armuvalu vastu ja soodustama ajutegevust. 18. sajandil tegutses Tallinnas juba suhkru- ehk kringlipagarite tsunft, mille liikmed valmistasid magusaid küpsetisi, šokolaadi, marmelaadi ja martsipani.
Magusameister Stude kuulus ka keisrikojas
Tööstusliku magusatootmise alguseks peetakse meil 1806. aastat. Siis ostis Šveitsis õppinud suhkrupagar Lorenz Cawiezel Tallinnas Pikal tänaval maja, kus praegu asub kohvik Maiasmokk. Ettevõtlik šveitslane asutas ostetud majja pagaritöökoja ja poe. Ligi kuuskümmend aastat hiljem läks ärikinnistu Narvast pärit kondiiter Georg Stude valdusesse, kes laiendas sealset tegevust ja müügiruume naabermajassegi.
Uus martsipani- ja šokolaaditööstus pälvis laialdast kuulsust, selle toodangut, käsitsi vormitud ja maalitud martsipanikujusid, tellis isegi Vene keisrikoda Peterburis. Ka Tallinna käsitsi valmistatud šokolaadimaiused tegi kuulsaks just Stude äri, mille sada aastat tagasi uhke välimuse saanud müügisaal on endisel kujul tänaseni kasutusel.
Sõjaeelses Eesti Vabariigis olid Stude martsipanikujud ja kõik muud tooted väga hinnatud ja Stude magusaäri pälvis 1927. aastal kõrgeima riikliku tunnustuse, ettevõtte grand prix.
Sõjaeelseid aastaid peetakse õigusega Eesti maiustuste tootmise kuldajaks. Tol ajal välismaiseid komme poelettidel ei kohanudki. See-eest rõõmustasid maiasmokki ilusate kirevate piltidega kodumaised maiustused, mida valmistas kümmekond omavahel konkureerivat ettevõtet. Seda soodustas riiklik tollipoliitika.
Kõrged kaitsetollid pidurdasid maiustuste sissevedu, samas kui tooraine impordi toll oli väike. Ja mis eriti oluline – väljaveetud toodangu tooraine sisseveotollid maksti ettevõtjale peaaegu täies ulatuses tagasi! Tööstus lõi õitsele ja töölistele saadi ka korralikku palka maksta.
Vaatamata Stude kuulsusele ja edule oli suurim ja tuntuim 1921. aastal vendade Karl ja Kolla Wellneri asutatud kondiitritööstus Kawe. Suurtele tootjatele, kelle hulka lisaks kahele eelnimetatule kuulusid veel Ginovkeri ja Brandmanni samanimelised ettevõtted, pakkusid konkurentsi mitmed väiksemad ettevõtted nagu Riola, Endla, Eelis, Efekt ja teised.
Suurlinna kogemused
Kalevi suurim eelkäija Kawe oli oma toodetega tuntud nii kodu- kui ka välismaal. Sangastest pärit vennad Karl ja Kolla Wellner olid Peterburis tsaariajal šokolaadivabriku Renomee omanikud. Et vendadel olid juba Peterburi ajast suured kogemused kondiitritööstuse alal, õnnestus neil luua tööstus, mille väärt toodangu järele oli suur nõudlus nii sise- kui ka välisturul.
Kawe sortiment oli lai, valmistati enam kui 300 liiki maiustusi: šokolaaditahvleid ja -kompvekke, karamelle ja dražeesid, biskviite, marmelaadi, martsipani ja pastilaad. Konkurentsivõimeline ettevõte laienes ja moderniseerus jätkuvalt, Kawest kujunes kiiresti hästi mehhaniseeritud suurtööstus – Eesti suurim maiustusetööstus.
Esinduskauplusi avati Tallinnas, Tartus jt Eesti linnades. Eesti esimese magusatoodangu eksportijana olid Kawel kaubandusesindused Londonis, New Yorgis, Stockholmis, Riias, Pariisis, Montrealis, Casablancas ja Kaplinnas. Kõrghooajal töötati kolmes vahetuses, ühe vahetuse toodang läks siseturule, ülejäänud välismaale. Eriti armastati Kawe magusat Rootsis, Inglismaal ja USA-s.
Kommid purgi sees
August Brandmanni šokolaadi- ja kompvekivabrik, mis alustas läinud sajandi algul nelja töölisega, andis 1939. aasta lõpul tööd juba 149 inimesele. Brandmann hakkas esimesena Eestis tootma kakaopulbrit ning -võid
Riola tootis purgikompvekke, paberisse mähitud karamelli, dražeekompvekke ja šokolaadi. Suur osa neist toodetest, eriti karamelli, eksporditi USA-sse, Lõuna-Ameerikasse, Kanadasse, Aafrikasse, Indiasse, Palestiinasse ja mitmesse Euroopa riiki. Just Riola karamell oli nõutud kaup, mis konkureeris edukalt teiste ettevõtete toodanguga.
Halvasti ei käinud kolmekümnendatel aastatel ka väiksemate magusatootjate käsi.
Esinduspoes parimad teenindajad
Moodsates esinduskauplustes domineerisid säravad vitriinid ja seinu katvad klaasriiulid. 1936. aastal avas Kawe uue esinduspoe Vabaduse väljaku Majaomanike Panga majas, kus kliente teenindas 1929. aastal Eesti esikaunitariks valitud iluduskuninganna Meta Kelgo.
Suurt rõhku pandi maiustuste välimusele. Lastele pakuti muinasjututegelastega, vanematele toonaste staaridega nagu Shirley Temple või Kanada viisikud kujundatud karpe ja topse. Olid kindla temaatikaga kommisarjad nagu Brandmanni Vilsandi linnuriik ja Rahva kompvek.
Humoorikad olid Ermose sari Siidivend ning Brandmanni sarjad Maks ja Moorits, Seltskond ja Euroopa rahvad, kus venelast tähistab etnograafilise ornamendina viisnurk ja sakslast haakrist. Kajastati ka maailmasündmusi − Brandmann valmistas Helsingi 1940. aasta olümpiamängudeks šokolaaditahvli, kuigi mängud ise jäid sõja tõttu pidamata.
Kompvekid kandsid nimesid Lumelell, Vahva, Printsess, Baleriin, Hansi, Näkineid, Cabaree, Poks, Siidivend, Sultan, Haiiti, Kolibri, Lembitu kants, Tuljak, Maks ja Moorits, Tiibuse Jaak, Noorus, Kiss-Kiss, Netti, Maie, Gita, Eva, Vähjad, Kala kompvek.
Pärast nõukaaegset natsionaliseerimist jäi Stude tortide ja kookide valmistamine endiselt Pika tänava majja. Nõukogude ajal oli Tallinn ainuke koht hiigelriigis, kus tehti martsipanikujusid, ja veel muide Stude ajast pärit vormides.
Üks kujuke – tšellot mängiv karu – oli Nõukogude Liidu juhi Leonid Brežnevi lemmik, ja magusavabrik Kalev, millega Stude äri oli pärast sõda liidetud, kinkis talle selle sünnipäevaks. Kuuldavasti valmistas see saajale suurt rõõmu. Martsipani vitsutasid hea meelega teisedki Kremli kõrged partei- ja riigitegelased.
