Paar nädalat tagasi sai Indiast pärit mees Tammsaare pargis rängalt peksa. Kannatanu sõnul oli tegu vihakuriteoga. "Midagi sellist poleks juhtunud, kui minu nahavärv oleks teine," ütleb ta. "Olen Eestis kogenud rassistlikke märkusi ning halvustamist rohkem kui ükskõik millises teises riigis."

15. novembril kella kahe paiku öösel tuli Ayush koos eestlannast sõbratari Kristiga ööklubist. Viru keskuse juures nägid nad märatsevat meest, kes üritas alkoholipudelit vastu pinki puruks peksta. Keskmine eestlane oleks ilmselt põgenenud, Ayush korraliku kodanikuna üritas aga pahategijat korrale kutsuda.

“Leian, et minu kodanikukohus on sekkuda, kui inimene tänaval märatseb. Küsisin poisilt: “Mida sa teed. Miks sa lõhud? See on istumiskoht, inimesed puhkavad siin”,” räägib Ayush, kes üritas huligaanil pudelit käest võtta. “Alguses tüüp lihtsalt sõimas mind, siis vaatas näkku ning nähes, et ma ei ole päris sama värvi kui tema, tuli ähvardavalt minu poole ning jäi seisma nina vastu nina. Nägin, et asi kisub teravaks ja otsustasin igaks juhuks minema minna.”

Ent siis hakkasid pätid teda ründama. “Jõudsin mõned meetrid eemale, kui pudeliga noormehe kaaslane hakkas röökima “Fu** you!”, “Motherfu**er”. Ma ei teinud väljagi, kuni märkused muutusid väga isiklikuks, rassistlikuks ja solvavaks.” (Märkused olid tõepoolest sedavõrd solvavad, et trükimusta ei kannata – toim.)

Peksti teadvusetuks

“See oli minu jaoks liig,” meenutab Ayush. “Jäin seisma, pöörasin ümber ja küsisin: “Mida sa ütlesid?!”. Ma ei märganudki, kust esimene löök tuli, aga lööjaks oli sama tüüp, kes oli enne üritanud pudelit purustada. Astusin ehmunult paar sammu tagasi, kuid ta haaras minust kinni ja lõi uuesti. Libastusin ja kukkusin. Sain kõvasti haiget ja kuni ennast kogusin, sai peksja hoogu juurde, hüppas mulle otsa, istus mu rinna peale ja kukkus näkku taguma. Proovisin oma nägu kätega kaitsta, aga ta kiskus mu käed kõrvale ja tagus edasi. Mingiks hetkeks kaotasin teadvuse…”

Olukorra lahendas Ayushi sõbratar Kristi, kes kutsus politsei ja kiirabi, mispeale pätid laiali vajusid.

Alles kiirabi oodates sai Ayush aru, et on päris korralikult läbi klohmitud. “Ise ma alguses ei märganudki, et olen üleni verine,” räägib Ayush. “Mu nägu oli täiesti sodi, küünarnukk ja käelaba katki. Kael ja selg valutasid hullu moodi.”

Mehe sõnul on Eestis palju rassismi. “See oli selgelt vihakuritegu,” kinnitab Ayush. Mees on kindel, et kui tema nahavärv oleks olnud sama mis eestlasel, poleks ta nii räigelt peksa saanud.

Peaaegu kahe Eestis elatud aasta jooksul on Indiast pärit Ayush, kes töötab rahvusvahelises IT-ettevõttes tehnilise toe konsultandina, pidanud korduvalt taluma nii tõrjumist, näpuga näitamist kui ka alandavaid rassistlikke märkusi – kas unustatakse kogemata tõugates vabandust paluda, sõimatakse tšurkaks või neegriks või keeldutakse bussis kõrvalistmele istumast.

“Kui Eestisse elama tulin ja tahtsin endale korterit üürida, helistasin kokku umbes 50 kuulutuse peale,” räägib Ayush.

“Peaaegu iga kord, kui kuuldi, et räägin inglise keeles, küsiti, kust riigist ma olen. Kui vastasin, et olen Indiast, siis mõni pani lihtsalt toru ära, mõni ütles kohe ei ja mõni lubas tagasi helistada. Aga ei helistanud. Minu jaoks oli see alandav. Igal pool, kuhu lähen, antakse mulle mõista, et ma ei ole normaalne, sest mu nahavärv ei ole selline nagu teistel,” ütleb mees.

“Minu arvates on eestlaste ning siinsete venelaste hulgas rohkem pahatahtlikke ja rassistlikke inimesi kui teiste rahvuste hulgas. Ning enamasti on mehed need, kes halvustavalt suhtuvad.”

Enne Eestisse tulekut elas ja õppis Ayush kolm aastat Rootsis – seal ei kogenud ta enda sõnul rassistlikku suhtumist kordagi.

«Kas sul häbi ei ole?!»

Ayushi sõnul on probleem üldisem, mitte pelgalt temaga seotud, sest vaenulikku suhtumist on Eestis tunda saanud ka teised tema rahvuskaaslased. “Näiteks ühele mu sõbrale ujuti tänaval külje alla ja öeldi: “Do you know that for brown bastard this is very dangerous place to walk?” (Kas sa tead, et pruuni värdja jaoks on see väga ohtlik koht jalutamiseks?)”. Mehe sõnul võiks taolisi näiteid tuua ridamisi.

Lisaks on pahatahtlikkust kogenud ka Ayushi sõbratar Kristi. “Hiljuti juhtus Solarises väga nõme intsident,” räägib Kristi.

“Seisime ja rääkisime, Ayush suudles mind hüvastijätuks kummalegi põsele, kui tuli 55-60-aastane härrasmees ja sõna otseses mõttes pistis oma näo meie vahele: “Kas see must kutt ründab sind?” Küsisin, mis ajast peale on musi ründamine. Ma olin üsna endast väljas, sest kes on tema, et otsustada, kes võib mind suudelda ja kes mitte. Aga tüüp ei läinudki minema: “Kas ta eesti keelt oskab? Mis ta siin teeb?! Tema koht ei ole siin!” Mulle nähvas halvustavalt, et kas mul häbi pole. Ütlesin talle, et Ayush vähemalt käib tööl ja maksab Eesti riigile makse, mida ei saa öelda paljude eesti meeste kohta.”

Kristi nendib, et kõnealune intsident pole ainuke, kus ta on oma tumedamanahalise sõbra pärast pidanud teiste pahatahtlikku suhtumist taluma. “Eesti mees on ju kade, sest välismaa mehed võtavad nende naised ära,” naerab ta. “Samas seda nad ei mõtle, miks eesti naine läheb välismaa mehe juurde. Või siis mõtlevad üle. Tegelikult armastus ei küsi värvi ega rahvust.”

“See pole normaalne, et naisi kutsutakse tänaval litsideks ainult sellepärast, et nad on koos välismaalasega,” lisab Ayush. “Siinsed mehed käivad kogu aeg Tais lõbusalt aega veetmas. Miks halvustada eesti naist tema otsuse pärast?”

“Eestlased oskavad teha nii, et võõramaalane ei tunne end siin teretulnuna,” leiab Ayush. “Me elame siin ju väga korralikku elu – käime tööl, maksame makse. Ma saan aru, kui meid vihataks selle pärast, et me teeme midagi valesti, kui me elaksime toetustest, vahendaksime või tarbiksime narkootikume vms. Aga milleks vihata korralikke inimesi?”

Eesti riik üritab ettevõtlust soosiva maksupoliitikaga meelitada siia välisinvestoreid, samuti on riigipead ja eksperdid rääkinud, kui vajalik on värvata välismaalt häid spetsialiste valdkondadesse, kus meil enda tööjõudu napib. Seepärast on kummaline, et suhtumine neisse inimestesse, kes on siin nii väga oodatud, on sedavõrd vaenulik.

“Ka mina olen kuulnud räägitavat, et Eesti vajab kvaliteetset välistööjõudu,” ütleb Ayush. “Eestis elab 1,3 miljonit inimest – selge, et iga töö peale siit vajalikku spetsialisti ei leia. Kui tahetakse, et Eesti riik toimiks korralikult, siis tuleb aktsepteerida välistööjõudu. Aga kuidas inimesi leida, kui suhtumine võõramaalastesse on siin selline?”

Ise süüdi?

Peksujuhtumist on tänaseks möödas paar nädalat. “Väliselt on minuga nüüd kõik korras,” märgib Ayush. “Aga ma ei saa öelda, et see lugu minu jaoks möödas on – ei ole. Ma ei tunne end siin enam turvaliselt.”

Ayushi sõnul võib ju muidugi öelda, et ise oled süüdi, miks sa läksid torkima, oli ju arvata, et sellises olukorras võib peksa saada. “Aga vägistatud tüdrukule võib ka öelda, et ise oled süüdi, et sind vägistati – mis sa panid nii lühikese seeliku selga. Tegelikult see ei ole ju nii! Kas ma peangi siis ükskõikselt mööda minema, kui näen, et keegi on hädas või keegi lõhub midagi? Mina nii ei saa.”

Kui palju Eestis tegelikult rassistlikke intsidente ette tuleb, seda ei tea keegi. Ka politsei ei pea rassistliku laadiga vägivallategude üle arvestust.

Eesti mees: olengi rassist ja ei varja seda

“Kui mõni siin eesti tüdruku vägistaks, ei paneks see mind sugugi imestama,” ütleb mees, kes ei salli võõramaalasi.

Tavaline eesti matšomees Madis (nimi pole päris, jutt aga küll) kommenteerib:

“Ta oleks neilt venelastelt niikuinii peksa saanud, ise on loll, et torkima läks. Kuigi eks nahavärv on kindlasti ka nosu andmise ajendiks. Muidugi on keskmine eesti mees rassist. Ma ei tea kedagi, kes ei oleks. Keegi ei salli teistsuguse nahavärviga inimesi. Mis siis, et meil Eestis neid nii palju ei ole kui nt Soomes – meil on ju üsna normaalne immigratsioonipoliitika ja vilets sotsiaaltugi, siia lihtsalt ei taheta tulla. Aga ma olen kindel, et kui nende muuvärviliste hulgas on mõni normaalne töötegija, siis on see pigem erand. Eesti mees ei ole ideaalne, aga see on ka mõistetamatu, kui eesti naine tšurka valib. Rubekas ja eesti naine – see tekitab minus tülgastust.”