EKSPERT: Dementsed inimesed jäävad endiselt suurepärasteks isiksusteks

Raskematel juhtudel tuleb lastel end oma emale või isale pidevalt tutvustada. Nõdrameelne vanaema võib süüdistada lapselast oma kadunud rahakoti varguses, või kaevelda, et ta on nädal aega näljas, kuigi lõunasöök oli alles kümne minuti eest.

EKSPERT: Dementsed inimesed jäävad endiselt suurepärasteks isiksusteks (1)

Raskematel juhtudel tuleb lastel end oma emale või isale pidevalt tutvustada. Nõdrameelne vanaema võib süüdistada lapselast oma kadunud rahakoti varguses, või kaevelda, et ta on nädal aega näljas, kuigi lõunasöök oli alles kümne minuti eest.

Hiljuti esines Hopneri maja seenioride ülikooli loengus esinenud EELK Tallinna diakooniahaigla juhataja Jelena Leibur nentis, et dementse sugulase hooldamine on tõeliselt raske töö.

Oma dementset ema või isa hooldades ei saa lapsed näiteks puhkusele minna – haiget peab pesema, tal riideid ja mähkmeid vahetama, voodihaigel tuleb iga kolme tunni järel asendit vahetada, samuti on vaja ravimite võtmist jälgida, habet ajada, ohtlikke esemeid ära peita, vanuril mälu treenida ja talle huvitegevust leida, rääkimata sellest, et haige peab nende tegevustega nõus olema.

"Minu meelest on väga ebaõiglane, et kui tütar tunneb, et ta enam ei jaksa oma ema eest hoolitseda ja paneb ta hooldekodusse, siis hakkavad teised sugulased tänitama,» rääkis Leibur. "Kui sugulased võtaks haige inimesed kas või nädalaks enda juurde, avaks see nende silmad."

Dementsus ei ole haigus, vaid sündroom ehk eri sümptomite kogum. Kõigepealt tekib probleem lähimäluga. "Näiteks ei tule inimesel meelde, kuhu ta oma prillid pani või miks kööki läks," ütles Leibur. "Tervel inimesel tuleb see lõpuks ikkagi meelde."

Leebe vanaema muutub riiakaks

Dementne inimene võib kaotada rahakoti ja süüdistada selle varguses külla tulnud lapselapsi. See, et alles sai lõunat söödud, võib olla kümme minutit hiljem meelest läinud. Kõik naabrid kuulevad aga dementse inimese juttu, kuidas tegelikult hoolas poeg või tütar oma eakat vanemat näljas hoiab.

Sümptomite süvenedes hakkavad kaduma kõnevõime ja oskused, näiteks ei suuda inimene jopet selga panna. Lisaks muutuvad dementsed inimesed otsustusvõimetuks, ei tunne ära tuttavaid kohti ja inimesi. Raskemal juhul tuleb lastel end oma isale või emale iga tunni tagant tutvustada. Dementne inimene ei pruugi  aru saada, mis päev ja aastaaeg parasjagu on või kus ta asub.

Dementsusega kaasnevate mäluhäirete tõttu mäletavad inimesed pigem nooremas eas juhtunud sündmusi, kuid see on Leiburi meelest isegi positiivne nähtus. "Tavaliselt elavad nad siis maailmas, mis on turvaline ja helge," mainis ta.

Kõige rohkem probleeme tekitavad käitumishäired. Haige inimene võib muutuda passiivseks või agressiivseks ning seni leebe vanaema pöörata riiakaks. "Käitumishäirete puhul tuleks kindlasti abi otsida," ütles Leibur.

Hooldajatel on nende muredele lisaks vaja dementse inimese arveid maksta, aga ligipääs pangakontole on ainult hooldataval. Leiburi sõnul on teovõime piiramine pikk ja keeruline protsess. "Kui minnakse koos hooldajaga panka, et teha vajalikud ülekanded või pension välja võtta, võib käitumishäiretega vanainimene lihtsalt protesteerima hakata," nentis ta.

Arsti juurde raske pääseda

Leiburi sõnul lükkavad paljud omaksed dementse eakaga arsti juurde minekut edasi, kuid mida varem minna, seda kauem saab dementsuse kulgu aeglustada. Samas on ravimid kallid ja psühhiaatrite järjekorrad pikad. Dementsete isikute ravi ja hooldusega seotud probleeme arstid küll näevad, kuid pigem soovivad, et neid abistatakse kuskil mujal.

"Isegi kiirabis kohtab sellist suhtumist," tõdes Leibur. "Dementse inimese juurde kutsutud meedikud näevad paberit diagnoosiga ning ütlevad, et siis on ju kõik selge, poleks vaja olnud kutsuda."

Leiburi sõnul kiputakse dementsusega inimestesse negatiivselt suhtuma. "Inimesed unustavad ära, et dementsusega inimesed on ka ainulaadsed isikused, nagu me kõik. Ka neid tuleb väärtustada," rääkis Leibur. "Kuigi kognitiivsed võimed hääbuvad, siis intelligentsus ei kao kuhugi."

Dementsus võib tekkida teiste haiguste tüsistusena, näiteks Alzheimeri, Parkinsoni tõve ja ka HIV tagajärjena, samuti ajukahjustuse korral.

"Tihti ei tea inimesed, kuhu oma murega pöörduda. Abi võib saada näiteks perearstilt või kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajalt, ent palju oleneb ka sellest, kui hästi nad on selle haigusega kursis," mainis Leibur. "Spetsialiste on vähe, nende palgad väikesed ja töökoormus suur. Ja näiteks nõukogude ajal dementsustest ülikoolis ei räägitud. Tol ajal ju ei eitati selliseid probleeme ühiskonnas."

Samuti ei osata Leiburi sõnul hinnata dementsusega inimese ja pere vajadusi. Koostöö hooldushaiglate ja omaste vahel on puudulik. Hooldajad ei ole saanud spetsiaalset koolitust ja patsiendi perele langeb ebaõiglaselt suur koormus.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...