FOTOD! Teatrifestivali korraldaja Paavo Piik: Eesti rahva ülisuur teatrihuvi paneb tegijatele sotsiaalse vastutuse

"Selline suur teatrihuvi Eestis on ju tegelikult hämmastav. See peab tekitama teatri tegijates mingi aukartuse," sõnas rahvusvahelise teatrifestivali "Talveöö unenägu: Plaan B" kuraator Paavo Piik. "Ma arvan, et see on teatri tegijaile signaal, et peab hoolikalt valima teemasid ja kõike seda, mis teatrilavale ilmub. See on vastutus."

Pilt: Albert Truuväärt

FOTOD! Teatrifestivali korraldaja Paavo Piik: Eesti rahva ülisuur teatrihuvi paneb tegijatele sotsiaalse vastutuse

Ivo Karlep

"Selline suur teatrihuvi Eestis on ju tegelikult hämmastav. See peab tekitama teatri tegijates mingi aukartuse," sõnas rahvusvahelise teatrifestivali "Talveöö unenägu: Plaan B" kuraator Paavo Piik. "Ma arvan, et see on teatri tegijaile signaal, et peab hoolikalt valima teemasid ja kõike seda, mis teatrilavale ilmub. See on vastutus."

Raekojas avati rahvusvaheline teatrifestival "Talveöö unenägu 2016: Plaan B", sel korral toob Tallinnasse neli rahvusvaheliselt tunnustatud lavastust, mida ühendab katse asetada vaataja kellegi teise olukorda. Olgu need supermarketi kassiirid, teise nahavärviga inimesed või vaesed kunstnikud. 

Festival kestab 5.-10. detsembrini ja selle programmi leiad SIIT.

28images

Tallinna Linnateatri traditsioonilise teatrifestivali "Talveöö unenägu" tänavune alapeakiri on Plaan B. Festivali kuraator Paavo Piik avas Pealinna lugeja jaoks pisut selle pealkirja tagamaid.


Miks just plaan B?  Kas teater peab andma inimestele kätte mingi varuplaani?

See on mõnes mõttes ka koondnimetus, otsisime ühist teemat nendele etendustele, mis Talveöö unenäo festivali raames etenduvad. Jah, etendused on ju erinevad. Ja teatrid on erinevad. Aga on ka midagi ühist, mis seob. Ja plaanil B on sisuline põhjendus olemas. Kõik need lavastused tegelevad ühel või teisel viisil marginaliseeritud, tõrjutud ühiskonnarühmadega. See tähendab  inimesi, kelle häält me pole harjunud kuulma või ei taha millegipärast ära kuulata.  Plaan A oleks siis see, kui kõik hääled oleksid kuuldavad, aga plaan B tähendabki teatud häälte võimendamist. Ühiskonnas on väga raske neid hääli hästi kuuldavale tuua, üritame siis teha seda teatri vahendusel.

Teater tegeleb sotsiaalse plaaniga?

Hea teater tegeleb alati mingil määral sotsiaalse plaaniga. Isegi head peredraamad on ju sellised, mis lisaks sellele, et kajastavad hästi inimsuhteid, toovad esile mingeid mehhanisme ühiskonnas ja näitavad varjatud jõujooni. Me ei ole küll ekstra mingi sotsiaalse teatri festival, aga lihtsalt nii on juhtunud, et lisaks kõigele muule on need teemad ka sotsiaalsed.

Kas see on mingi ühiskonna poolt õhus olev tellimus? Kas teater tunneb seda?

Kui me suvel alustasime selle festivali programmi kokkupanemist, siis oli küll õhus tunda midagi sellist. Üks suur ühiskonda lõhestav vaidlus kooseluseaduse üle just lõppes ja pagulaste vastuvõtmise arutelu just algas. Siis oli küll tunne, et tegelikult tahaks kuidagi rahulikult neid asju arutada. Mäletate, see läks kõik väga isiklikuks poriloopimiseks, lausa solvanguteks. Me tahtsime rahulikult panna osapooled oma tõde rääkima. Mul on siiani natukene seda imelikku tunnet veel sees, et miks me ei suuda jääda vaieldes väärikaks?  Demokraatias on vajalik, et inimesed vaidlevad, aga kuidas me vaidleme, see vajab ka teatud oskusi, et jääda  oma tõekspidamiste teatavaks tegemisel ikka väärikaks. Mis siis sellest, et sul on hoopis teine arvamus kui su sõbral selle kohta, kui palju siia pagulasi võib tulla või kes nad olema peaksid. Sellest mõttest on kantud ka üks festivali aktsioon, millel  intervjueeritakse Odini sõdalaste liiget, EKRE liiget ja ka Sinise Äratuse liiget. Tegelikult tahtsin ka ise väga rahulikult maha istuda, kuulata need inimesed ära, et mitte neid ette juba tembeldada kas paremäärmuslasteks või kellekski selliseks. Tahtsin võtta rahulikud hetked, et nad ära kuulata ja panna ka need lood lavale. Ma arvan, et selliste erinevate vaatenurkade kaudu me jõuamegi ühiskonnas mingi tõeni või arusaamiseni. Niipea, kui me ühe rühma lihtsalt ära blokeerime, käitume me valesti. Me ei lasegi tõel tekkida.

Ja kui kunsti vahenditega seda vääristada, siis peaks saama mõjusa tulemuse?

Kunsti tugevus on emotsionaalsuses. Võib ju alati veenda loogika ja argumentidega, aga tihtipeale tulevad väärtushinnangud tundmustest ja emotsioonidest. Kunsti suur võime on see, et näidata ja anda inimesele impulss, mis läheb talle otse sisse, ajju ja mis räägib rohkem kui tuhat argumenteeritud sõna.

Linnateatri direktor Raivo Põldmaa tõi välja arvu 1,1 miljonit – nii palju on 1,3 miljonilise elanikkonnaga Eestis juba mitmel viimasel  aastal olnud teatrikülastajaid.   Kas teater tunneb , et vaatajate vool on endine, aga päris suur nagu statistika näitab,  või ütleb kõhutunne, et tegelikult on inimeste tung teatri poole hoopis suurem kui varem?

Selline suur teatrihuvi Eestis on ju tegelikult hämmastav. See peab tekitama teatri tegijates mingi aukartuse. Praktiliselt jõuab ju iga asi, mis teatris tehakse, väga paljude inimesteni. Üheski teises Euroopa riigis, ma ütleksin isegi maailma riigis, ei ole sellist asja! Ma arvan, et see on teatri tegijaile signaal, et peab hoolikalt valima teemasid ja kõike seda, mis teatrilavale ilmub. See on vastutus. Väga hea meel, et rahvas teatris käib ja seepärast tuleb nagu seda festivali tehes, alati mõelda, mida suudame inimestele pakkuda.

Publiku huvi siis teatri vastu pole raugenud?

Seda pole mina küll oma teatrikarjääri jooksul veel näinud. Ja isegi kui keegi kümne aasta pärast väidab, et teater enam rahvast ei tõmba , siis ma oleksin väga tõsiselt üllatunud.

Laadimine...Laadimine...