HULLUMEELSUS: Valitsusparteid ihaldavad endale vaimupuudega valijate hääli?

"Vaimupuuetega inimeste hooldussüsteem töötab meil ka valimissüsteemi heaks, teatud seltskonna jaoks, ütleme nii," lajatab Kullamaa vallavolikogu esimees Einar Pärnpuu. Samal ajal, kui hoolekodusid majandava riikliku AS-i Hoolekandeteenused juhtkond väidab kõik korras olevat, kurdab vallajuht, et Koluvere hooldekodus pannakse hääletama inimesed, kes tegelikult ei saa aru, mida nad teevad.

Pilt: Albert Truuväärt

HULLUMEELSUS: Valitsusparteid ihaldavad endale vaimupuudega valijate hääli? (6)

Virkko Lepassalu

"Vaimupuuetega inimeste hooldussüsteem töötab meil ka valimissüsteemi heaks, teatud seltskonna jaoks, ütleme nii," lajatab Kullamaa vallavolikogu esimees Einar Pärnpuu. Samal ajal, kui hoolekodusid majandava riikliku AS-i Hoolekandeteenused juhtkond väidab kõik korras olevat, kurdab vallajuht, et Koluvere hooldekodus pannakse hääletama inimesed, kes tegelikult ei saa aru, mida nad teevad.

Läänemaal kõikidel valimistel taas tekkiv vägikaikavedu – kohalik valimisliit Koluvere hooldekodu reformierakondliku juhtkonna vastu – sunnib kõnelema vaimupuudega inimestest kui hinnalisest poliitkapitalist. Koluvere hooldekodu näide pole Eestis kaugeltki ainus, kus vaimupuudega inimesed pole vaid lihtsalt valijad. Nad on olulised ja kõrgelt hinnatud, või ka hoopis kardetud tegijad. Oleneb, kust poolt vaadata.

Üldse moodustavad psüühikahäirega inimesed puuetega inimestest, keda on Eestis ligikaudu 140 000, umbes 20%. Neist väiksem osa, suurusjärgus 2500 n-ö klienti, elavad riikliku AS Hoolekandeteenused 22 hooldeasutuses üle kogu Eesti.

Vaimsete häiretega inimesi ei tohi stigmatiseerida, väidavad moodsa aja tervishoiueksperdid, kellest mõnegagi Pealinn selle kirjutisega seoses suhtles. Muu hulgas peaks olema – rahvakeeli väljendudes – nõdrameelsetele tagatud valimisõigus juhul, kui kohus pole teovõimet ära võtnud ja eestkostet määratud.

Teovõimetuks on hooldekodude vaimupuudega patsientidest samal ajal kuulutatud siiski suhteliselt väike osa, mõnedel andmetel olenevalt hooldekodust 10-30% ringis. Kui tegemist on n-ö rahuliku haigega, ei peeta tavaliselt otstarbekaks teovõime äravõtmise bürokraatlikku protseduuri, millele lisandub loomulikult psühhiaatriline ekspertiis.

Kõik on võrdsed

Kui jätta lisaks teovõimetutele kõrvale ka mingi hulk täiesti apaatseid tegelasi, on igal juhul tegemist kümnete tuhandete valijate, või nende häältega. Olukorras, kus kohalikel, aga vahel ka riigikogu valimistel võib kandidaadi saatuse otsustada väike häältehulk, on rahvakeeli nõdrameelsete hääleõigus oluline küsimus.

Vestlused praktikutega annavad siiski teistsuguse tulemuse, kui korrektne "kõik-on-võrdsed" suhtumine.

"Hoolekandeasutuste patsientidest vaid umbes 5% annavad endale tegelikkuses aru, mis on poliitika," ütleb Pealinnale staažikas psühhiaater Rein Suija. "Ega suur osa ei kujuta ette, mis on maailmavaade või mida kujutab endast mõni erakond."

Sisuliselt sama väidab Pealinnale ka üks Koluvere hooldekodu mõistetavatel põhjustel anonüümsust palunud töötaja: "Võib-olla ehk 3% saavad aru, mis on valimised. Nad on üldiselt naiivsed inimesed. Neile meeldib kõik, mis põnev ja uus. Annad jäätise või suitsu ja oledki nad enda poole võitnud."

Mingis suuremas riigis ei paneks ehk tähelegi, kui mõne omavalitsuse territooriumil asuva hooldekodu omapärased patsiendid jaoskonnas hääletamas käivad. Suurema rahvaarvu tõttu nad n-ö lahustuksid üldises massis. Kuid Eestis nõuab kaasaegne suhtumine vaimuhaigetesse kui poliitiliselt teistega võrdsetesse isikutesse poliitikutelt aina suuremaid oskusi. Oskusi "ära rääkida" vaimuhaiget.

Esimene hädakella löömine

Esimesi jälgi hädakella löömisest, et vaimupuudega inimesed tuuakse poliitikasse rohkem, kui see kohalikele meeldiks, ei leia isegi mitte Läänemaalt Koluvere kandist ehk Kullamaalt, vaid 1999. a Põlvamaalt Erastverest.

Sealses hooldekodus pesitses aastatuhande vahetuse seisuga ümmarguselt 200 patsienti. Neist rohkem kui pooled põdesid skisofreeniat või teisi vaimuhaigusi ja rohkem kui kolmandik oli vaimse alaarenguga. Vaid 23 oli kohus tunnistanud teovõimetuks, ja mõnekümnel polnud vallas sissekirjutust. Aga 139 sellist tegelast oli palutud lahkelt veebruaris 1999 toimunud riigikogu valimistele.

Ainus kandidaat, kes hooldekodu seinte vahel peituva poliitkapitali ära kasutas, oli keegi kohalik põllumees, kes hooldekodustele esinemas käis. Enamik bussiga valima toodud hoolealuseid saabus jaoskonda, kaasas paber tema nime ja kandidaadinumbriga.

"Rahvas teeb juba nalja, et kas sügisel hakkate kõik hooldekodusse häälte järele jooksma," viljeles üks toonastest vallavolinikest, Ülo Leib, morni huumorit.

Umbes samal perioodil algatas Eesti suurima, ligikaudu 400 hoolealusega Valkla hooldekodu asedirektor Matti Krönström teovõime äravõtmise veel ligi 130 patsiendilt lisaks senisele paari-kümnele. Põhjuseks olid kohalikud valimised. Suurele osale patsientidest polnud võimalik selgeks teha, mis on partei, maailmavaade või valimised.

Nagu öeldud, on aga paradigma tänaseks ehk 10-15 aastat hilisemaks ajaks, kardinaalselt muutunud.

Tänaseks riskiks hooldekodu juhataja, kui oma hoolealused teovõime äravõtmiseks kohtusse saadaks ainuüksi sellepärast, et neilt valimisõigus ära võtta, ilmselt töökoha kaotusega.

Eesti Päevalehes kirjutati näiteks 1999. a, et Järvamaal Eiveres olevat hooldekodu direktor Rünno Lass leppinud vallasekretäriga kokku: enamikku tema 47 hoolealusest ei kanta valimisnimekirjadesse. Teovõimetuks oli neid samas tunnistatud vaid kaks.

Tänapäevase sotsiaalhoolekande kontekstis oleks tegu räige eetikarikkumisega. See ei sobiks kuidagi praegusaegse suhtumisega vaimupuudega teovõimelistesse isikutesse kui igati poliitõiguslikesse tegelastesse.

"Tegelikult see niimoodi ei olnud, nimekirjadest väljavõtmist ei toimunud, ja seda enam, et valimistel osalemine on iga teovõimelise isiku põhiseaduslik õigus, ja ajaleht avaldas hiljem õienduse!" parandas Rünno Lass Pealinnaga vesteldes tagantjärelegi oma renomeed.

Elavad oma maailmas

Psühhiaater Rein Suija, kes kaheksa aastat tagasi lahkus töölt Erastvere hooldekodust, räägib, et umbes 5% hooldekodu patsientidest tajuvad ümbritsevat maailma tavainimese kombel: "Jah, neid on ikka vähe. Tavaliselt vaimuhaige ei tunne huvi, elab oma maailmas."

Läänemaal Kullamaa vallas Koluveres käib jant sealse hooldekodu omapäraste patsientide valimise ümber umbes sama kaua, kui vana on uus Eesti Vabariik. Koluveret hoiab oma kontrolli all reformierakondlane Tiia Topper, kes valimistel tavatseb ka ise kandideerida ja kelle poeg Marek samuti valimistel aktiivset reformierakondlikku poliitikat ajab. Ka paigutatakse valimisnimekirjadesse Koluvere töötajaid-hooldajaid.

Poliitilised jõujooned vallas jagunevadki nõnda, et ühel pool on hooldekodu juhtkonnas kindlustunud Reformierakond. Vastaseks on siis erakondlikult sõltumatu ehk kohalikke ettevõtjaid ja põllumehi ning laiemalt maaelanikke esindav valimisliit.

"Me lubame kõigile kampaaniat ühesugustel tingimustel, nii vallalehes kui ka valla territooriumil, välja arvatud Koluvere, kuhu on raske minna end tutvustama," räägib Kullamaa vallavolikogu esimees Einar Pärnpuu.

ID-kaart papi peal

"Valimiste päeval käisin isiklikult kaasas, näiteks viimastel omavalitsuste valimistel," ütleb Pärnpuu. "Siis juhtus ikka halenaljakaid lugusid. Üks tuli ID-kaardi koopiaga, mis oli papi peal, nurgad ümmargused, nagu ID-kaardil on. Ja kui siis komisjonis küsiti, mis see on, hõikas hooldekodu direktriss, kes oli ka vaatleja, eemalt, et see on koopia. Mina küsin, et kas te tavaliselt teete asutuses ka selliseid koopiaid, papi peale ja lõikate ääred ära. Selline tsirkus käib."

Pärnpuu jutustab ka ühest varasemast intsidendist: "Kui siis toodi mees trellide tagant välja ja talle pass kätte anti, võttis ta passi tagurpidi pihku ja jooksis kongi tagasi, koos oma passiga. Ta polnud elu sees passi näinud. Ja see oli siis valija! Seekord jäi paljudel nendel siis valimata. Nad ei saanud hakkama sellega – ei abiga ega ilma abita. See on ikka halenaljakas jama."

Einar Pärnpuu sõnul on valimas käimise korralduslik külg Koluveres aastatega üha täienenud. "Algul toodi neid eelvalima bussiga, number oli pihku kirjutatud pastapliiatsiga, aga järgmine kord olid juba visiitkaardid peos ja ülejärgmine kord tõid töötajad autodega. Viimane kord viidi valima juba teise jaoskonda, mitte Kullamaale. Miks seda lastakse nõnda teha? Tegelikult peaks ikka vahe sees olema, kas inimene on suuteline valima või ei ole."

Pärnpuu jutu taustal tekib muidugi küsimus, miks siis ikkagi ei algatata rohkem teovõime äravõtmisi, et sedakaudu eraldada sikud lammastest ehk siis maailma asjadest midagi mõikav kontingent täiesti lihtsa- või lapsemeelsetest.

Ent niikaua, kuni hooldekodu asukas on juhataja jaoks ühtlasi poliitkapital, püsib ülal küsimus, miks peaks hooldekodu juhtkond olema huvitatud sellesama kapitali hävitamisest ja iseenda jalgealuse õõnestamisest?

 

Valimas käivad umbes pooled hoolealustest


AS Hoolekandeteenused teenuste direktori Liina Lanno (pildil) sõnul kasutavad oma õigust valimas käia umbes pooled teovõimelistest hoolealustest, ja mis poliitikasse puutub, siis pole töötajatel keelatud poliitikas osalemine.

Midagi taunimisväärset Koluvere hooldekodu juhtumis Hoolekandeteenuste juhtivtöötaja seega ei näe. "Mis puudutab kodude juhtide parteilist tausta, siis meie asutuse töötajatel pole keelatud osaleda poliitikas. Meie töötajad, sh juhid, on aktiivsed kogukonna liikmed, kellel on soovi ja oskusi kohaliku elu osas kaasa rääkida. Kui poliitiline tegevus osutub meie töökorraldust segavaks, siis me sekkume ja töötajal tuleb teha valikuid. Seni pole tõsiseltvõetavaid olukordi tekkinud."

Lanno sõnul kasutavad oma õigust valimas käia umbes pooled teovõimelistest hoolealustest. "Peame oluliseks, et meie juures teenusel viibivad inimesed saaksid elada võimalikult täisväärtuslikku elu, mille loomulikuks osaks on valimisõigus. Iga teovõimeline inimene meie elanike hulgast otsustab ise, kas ta soovib valida või mitte. Vastavalt tema võimekusele palutakse kas valimiskast koju tuua või minnakse koos valimisjaoskonda. Kedagi ei sunnita valima minema, ega hoita tagasi. Ehk kõikidele meie kodude elanikele, kes soovivad minna valima, seda ka võimaldatakse. Teovõime ongi näitaja, et inimene on võimeline ise otsustama oma valikute üle."

Lanno lisas ka, et "valimiskandidaatide esinemine meie kodudes ei ole välistatud, kuid eelistame nende ürituste korraldamiseks kooskõlastust andes, et samal üritusel saaks osaleda erinevate erakondade esindajad".

 

Katse sümpaatiat võita maksis vaid ühe euro

Koluvere hooldekodu keskmine asukas on heasüdamlik ja lihtsameelne tegelane, kelle sümpaatia võitmiseks piisab sigaretist, kommist või limonaadipudelist.

Tarvitseb vaid Koluvere hooldekodu juures autost välja astuda, kui esimene hoolealune juurde astub. Määramatus eas, kõhn hallipäine mees, pisut omapärase naeratusega. Temasugused on põhimõtteliselt vabad inimesed, käivad kus tahavad, ja iga uus nägu Koluveres äratab muidugi nende tähelepanu.

"Kas kommi on? Aga nätsu? Limonaadi?"

Kirun ennast, et olen iga reporteri jaoks jutu peale saamiseks vajaliku aksessuaari ehk sigaretipaki koju unustanud, ja pakun uuele sõbrale tutvuse sobitamiseks ühte eurot. "Kas selle eest saab suure või väikese pudeli limonaadi?" vaatab ta sinisilmade läbitungimatu pilguga, et hetk hiljem reipalt taamal paistva kaupluse poole kepselda.

Kujutan ette, et umbes nii palju, nagu üks euro, võibki tema hääle soetamiseks vajalik kapital olla. Ainult et natuke hiljem võib tulla keegi, kes ostab talle väikese limonaadipudeli asemel suurema, umbes kaheeurose.

Uus tuttav juhatab meid reipalt ka hooldekodu kuulsa juhataja Tiia Topperi kontorini. Paraku selgub, et Topper on, muidugi täiesti juhuslikult, pikema puhkuse võtnud.
 

6 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...