"Ma meelsamini käin paadiga merel sõitmas kui vaaritan," lausub 80-aastane Ingrid Rüütel, kes leiab, et kui kodupaigas pole eluvõimalusi, siis kahjustab see ka riiklikku identiteeti. "Kui inimese juured kodupaigaga on läbi lõigatud, siis nõrgeneb side ka oma riigiga."

Presidendiproua Ingrid Rüütel on tõeline vanakooli daam, kelle välimus pole vähemalt viimase 20 aastaga grammigi muutunud – ta on endiselt nooruslik ja alati elegantne.

Rüütlite pere on üles kasvatanud kaks tütart. Kuid sellega ei ole vanemakohustused lõppenud, Ingrid on olnud ema eest ka oma kolmele lapselapsele. Pere kõrvalt on ta jõudnud teha teadustööd ning ühiskonna kujundamises kaasa rääkinud.

Olete olnud üle 55 aasta abielus. Kuidas teie abielu nii kaua on püsinud? Maagia?

Mingisugust maagiat meil ei ole. Meie ajal elasid kõik kaua koos ja olid abielus. See on moodsate inimeste komme aina lahutada.

Mida teeksite, kui teie võimuses oleks maailma muuta?

See oleks väga pikk jutt, ja see ei ole minu teha. Ma ei ole poliitik, olen küll ideoloog, aga pole kunagi olnud poliitik. Maailma muuta ei saagi üksnes poliitikud, see on seotud globaalsete majandusstrateegiatega, mida juhivad rahvusvahelised suurkorporatsioonid ja pangad. Tuleks toetada kohalikke arenguid, nii meil Eestis kui ka kogu maailmas. Vähendada massimigratsiooni, aidata luua kõigile rahvastele eluvõimalused nende kodupaigas. Ja loomulikult lõpetada sõjad.

Puutun palju noortega kokku. Tänapäeva noorte probleemid algavad nende vanematest. Nendest, kes olid 90ndatel kolmekümnesed, kui poliitiline vabadus tuli. Mäletan, et kõik läks sel ajal vabamaks. Raadios olid intervjuud prostituutidega, kes kirjeldasid, kui tore see on ja kuidas neile meeldib nende elukutse. Ka moraal läks vabamaks.

Seni oli kõik keelatud ja ühtäkki mingeid piire polnud. Mitte praegused noored pole süüdi, vaid nende vanemad ja ühiskondlikud olud. Nüüd enam õnneks asi nii hull pole.

Lapse väärtushinnangute kujunemisel loeb eeskuju?

Eeskuju õpetab kõige rohkem. Praegu on väga tavaline, et ema on välismaal, isast ollakse ammu lahus ja lapsi kasvatavad vanavanemad. See on veel hea, kui on vanavanemad, aga tihti on lapsed üksi jäetud. Mõned saavad hakkama, mõned ei saa. On selliseid probleeme, mida varem ei olnud.

Teame, et lastekodudes on 2/3 sellised lapsed, kellel on tegelikult vanemad olemas, aga nad ei hooli või pole võimelised oma lapsi kasvatama. 1/3 on orvud. Vanasti külakogukond pidas kõiki oma liikmeid ülevad ja aitas. Lapsi kasvatasid sugulased. Perekond on lapsele väga vajalik. Kindlasti on lapsele kõige parem see, kui tal on isa ja ema, ja veel parem, kui õed ja vennadki. Veel parem, kui on ka vanavanemad.

Kas võib öelda, et väljaränne lõhub peresid?

Kõige suurem probleem ongi väljarändajad. Sellega on seotud ka madal sündimus. Lapsi sünnitatakse ja kasvatatakse välismaal. Paljudest ei saa enam eestlased. (Ohkab.) Osa neist tuleb tagasi, enamik ei tule.

Milline on teie lemmikpaik oma kodumaal?

Mulle meeldib loodus. Meri. Saaremaal mulle ikka meeldib kõige rohkem olla. Kui vähegi saaksin, oleksin seal. Seal on ka internetilevi ning vaikus ja rahu. Saab isegi paremini tööd teha kui linnas, sest nii rahulik on. Aga seal on siiski meie suvekodu. Ega seal talvel elada ei saa, pole kütetki, ainult kamin. Asume teistest eemal, talvel vist ei lükka keegi teedki lahti.

Nõmmel mulle ka väga meeldib. Nagu metsas. Looduslähedus on tore. Kadriorg on ka ilus.

Kas teil on Saaremaal peenramaa ka?

Marjapõõsad on ja astelpajud. Hea, kui jääb endale midagi, sest kui tuleb linnuparv ja üle käib, siis ei jää suurt midagi alles. Ega mul kahju ka pole.

Maainimest teist vist ei saaks – aga kuidas teie arvates maarahvas praegu elab?

Tegelikult meil siin Eestis on üsna hea kliima põllumajanduseks. Tihti arvatakse, et soojadel maadel kasvab kõik iseenesest. Ei kasva. Meil siin parasvöötmes on palju stabiilsemad looduslikud olud. Elame heades tingimustes, seda peaks hindama ja ära kasutama.

Paraku see, mis sündis 90ndatel maal, on päris pöörane. Oli see kolhoosikord mis ta oli, aga maa ikkagi elas. Eesti maarahvas on elanud üle kaks suurt kaotust. Üks kaotus oli siis, kui kolhoosid tulid, ja teine, kui nad läksid. Suur linnastumine kestab tänagi. Kuid Eesti maarahvas oskab hakkama saada. 19. sajandi ja 20. sajandi alguse väljarändajad oskasid ka Siberis ennast üles ehitada oma töökuse ja jonnakusega.

Eesti talud olid rikkamad kui teised. Eesti põllumees oskab majandada, aga nad sattusid pärast iseseisvumist ebavõrdsetesse tingimustesse. Kui avati meie turg sisseveoks, siis Euroopa Liit toetas oma põllumehi 40-60% ja see toodang veeti maksuvabalt Eestisse, samas kohalik põllumees ei saanud mingisugust toetust. Tekkis täiesti ebavõrdne konkurents ja suur auk Eesti põllumajanduses.

Kas olete hingelt ökoinimene?

Jah, seda meelt ma olen. Milleks raisata? Kui olin ka presidendi abikaasa, kandsin samu riideid korduvalt. Mul on aga mõni väga peen sõbranna, kes ostab endale riideid koguni taaskasutusest. Vahel unustan ära, mis mul kapis on, ja siis vaatan, et see on jälle moes. Muidugi teen vahel mõne uue kostüümi ka, aga ikka kokkuhoid on minu meelest õige. Hindan taaskasutust. Igale poole ei pea uue kostüümiga minema.

Mis on teie ilunipp, et nii särav ja nooruslik välja näete?

Mitte midagi erilist. See on vist päritav. Tihti küsitakse ka juuste kohta. Mu vanaemal olid head juuksed ja mul ka. Nad muudkui kasvavad. Ma ju rikun neid. Värvin ja keeran lokke. Midagi on esivanemate poolt ikka kaasa antud. Meil on üldse tugevad naised olnud.

Võib-olla mõni toit, mis mõjub hästi? Mis on teie lemmikroad?

Jätame toidu teema kõrvale. Ma meelsamini istun arvutis ja teen oma tööd või käin paadiga merel sõitmas kui vaaritan. Mul puuduvad sellised naiselikud huvid nagu kokkamine. Ajame nii lihtsalt läbi kui võimalik. Ma ei ole mingi gurmaan. Kui me abiellusime, siis leppisime ka abikaasaga kokku, et toit ei ole meie elus peamine. Inimene ei ela selleks, et süüa, vaid sööb selleks, et elada. Sööme tervislikku lihtsat eesti toitu. Teen loomulikult süüa ja mul on mõned toredad vanaema retseptidki, aga see pole mu hobi.

Olete siiani nii aktiivselt tööelus. Mis teid motiveerib?

Inimene, kes on eluaeg teinud tööd oma erialal, jõuab nii palju, kui talle on antud elu ja tervist. Ma tunneks ennast väga halvasti, kui ei saaks midagi teha. Kogemused ju ainult kasvavad. Praegu ma ei ole seotud riiklike uurimusteemadega, aga olen algatanud väljaandeseeria omakogutud rahvaluulematerjalidest – ekspeditsioonidest, kus olen aegade jooksul käinud. Raamatuid tahaks välja anda ning nende juurde CD-d ja DVD-d. Võtan järjest ette nii palju kui jõuan. Esimene ongi Saaremaa. Raamat valmib uue aasta alguses, CD ja DVD komplekt on juba ilmunud.

Kuidas teie valdkonnas tööd on tänapäeval?

Tööd ja tegijaid jätkub, kuid rahastamine ei ole piisav. Minu initsiatiivil kunagi loodud rahvamuusika uurimise sektorit enam ei ole. Projekte rahastatakse viie aasta kaupa ja siis peab ootama, kas rahuldatakse uus taotlus või mitte. Viimati ei rahuldatud. Teadusel peaks olema võimalus tegutseda järjepidevalt. Projektipõhine rahastamine ei võimalda tekkida koolkondadel.

Milline on teie hinnangul olukord hariduses?

Selge on see, et kutseharidus peaks olema paremal tasemel ja tugevam. See annab oskustöölisi, kellest meil on kuuldavasti puudus. Nendele jätkuks ka tööd. Kahjuks paljud spetsialistid rändavad välja, kuna palgad ja sotsiaalne turvalisus on mujal paremal järjel.

On teil ka mõned täitumata unistused?

Kogu aeg mõtlen, et eluga peab kiirustama, et tahaks veel palju jõuda.Tahaks lastega koos olla. Keegi pole ju igavene. Paratamatult see mõte saadab minu eas kogu aeg. Elame päev korraga ja katsume elada maksimaalselt ning jätta endast jälje.

Juba olete jätnud suure jälje.

Mäletan, et kui ma veel laps olin, siis tekkisid igasugused küsimused. Oli sõjaaeg ja mõtlesin samuti surmale. Mõtlesin, et tahaks, et minust jääks midagi järgi, kui mind enam ei ole. Ja siis oli küsimus, et mis see võiks olla. Leidsin, et võiks olla üks raamat. Õppisin juba nelja-aastaselt lugema ja raamatud olid mu sõbrad, nii see mõte tuli. Mul on see nii hästi meeles. Nüüd on päris palju raamatuid, mis minust järele jäävad. Selle peale ma ei osanud veel mõelda, et lapsed ja lapselapsed jäävad ka.

Mida on tänasest päevast koguda ja talletada?

Me kogu aeg uurime, kultuur on protsess, mida tuleb jälgida. Ene Tiiduga koos tegime mõned aastad tagasi uurimuse inimeste väärtushinnangutest. Tuleb välja, et väga suurt vahet noorte ja vanemate vahel ei olnud. Noortel on sõbrad mõnevõrra tähtsamad kui vanematel inimestel. Aga kõigil domineerisid positiivsed väärtused. Palju olulisem oli kodupaik ja sellega seonduv identiteet kui riiklik.

Kui kodupaigas pole võimalik elada, see kahjustab ka riiklikku identiteeti. Sellest ei taheta aru saada. Seda meie poliitikud ei ühma üldse. Seotus oma kodupaigaga on väga oluline. Kui need juured on läbi lõigatud, siis nõrgeneb ka side riigiga. See oli üks tähtis tulemus, mis välja tuli. Nii noortel kui vanadel.

Ega inimese vaimsed võimed ei ole aastasadade ja isegi aastatuhandete jooksul palju arenenud. Arvatakse, et nn primitiivne inimene on vähevõimekas. Ei ole. Uurimused ja praktika on näidanud, et kõigil on samad eeldused, aga need, kel pole olnud võimalust haridust saada, ei jõua edasi. Tehnika on aastatega palju arenenud. Ei saa öelda, et kultuur nii palju areneks. Väärtuslik kultuur ei vanane.