"Eesti inimene aga ei lähe tänavale autosid põletama, kui ta ei ole oma eluga rahul – ta läheb Eestist lihtsalt ära," ütles intervjuus Pealinnale Eesti Panga nõukogu endine esimees Jaan Männik, kelle sõnul peaks riik kehtestama miinimumpalga ja tõstma selle kahekordseks. Ka USA plaanib kergitada miinimumpalka lähiajal kaks korda.

Millele peame pöörama tähelepanu, et Eesti kiiremini areneks ja palgavaesus väheneks?

Leian, et Eesti võiks kiiremini areneda, ja ka seda, et me peame muutma oma suhtumist vanadusse. Ma olen 71 aastat vana ning pean tõdema, et minuealisi visatakse siin suhteliselt kiiresti prügikasti. Kui me vaatame Ameerika presidendivalimisi, siis mina olen sündinud aastal 1945, Trump 1946. aastal ja Clinton 1947. aastal. Kui sul on energiat, tervist ja tahtmist – see on kõik, mis sul on vaja.

Palgavaesus tähendab aga seda, et inimene teeb nädalas 40 tundi tööd ja samas ei tule n-ö ots otsaga kokku. Kuidas majandus võiks kiiremini areneda? Me peame liikuma  majadussektoritesse, mis võimaldavad Eesti inimestele kõrgemat palka maksta. Mõnes mõttes ongi majanduse areng või vastupidi pidurdumine seotud palgavaesusega.

Kui suur peaks olema miinimumpalk, et lapsed üles kasvatada? Kas meil on võimalus palkadega Soomele-Rootsile järele jõuda?

Eestis madalad miinimumpalgad tulenevad sellest, et me oleme võtnud üle Skandinaavia mudeli, mis näeb ette, et tööandja ja töövõtja lepivad kokku miinimumpalga suuruse, Eestis on see praegu natuke üle 400 euro kuus.  Me oleme valinud vale mudeli, sest Skandinaavias on väga tugevad ametiühingud, mida Eestis ei ole. Ja nii kergesti need ka ei teki – kui pole juba 25 aastaga tekkinud.

Kui riigis on väga tugev tööandjate keskliit ja nõrgad ametiühingud, siis ei ole läbirääkimised ju tasakaalus.  Seetõttu võiks Eestis rakendada pigem Ameerika või Kanada mudelit, kus miinimumpalga kehtestab riik seadusega. (Miinimumpalgast kõrgemed palgatasemed kehtestavad ikka tööandjad ja ametiühingud – toim.)

Ameerikas on miinimumpalk praegu 7,5 dollarit tunnis ja seda plaanitakse tõsta mõne aastaga 15 dollarini ehk kahekordistada. Ka Eestis võiks miinimupalk kahekordistuda ehk kasvada 800 euroni. Seda ei saa teha üleöö, aga see oleks minu arvates õige miinimumpalga tase.

Muidugi pole mõtet olla naiivne. Kui me tahame liikuda tänasest süsteemist Põhja-Ameerika süsteemi, kus miinimumpalk kehtestakse riigi seadusega, siis selleks on vaja riigikogus 51 häält, mis on pikk ja keeruline protsess.

Mina teen palgaküsimustes koostööd Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga, nemad pooldavad 800-eurost miinimumpalka, mis on selline tase, kust võiks alustada. (Keskerakonna programmis oli 1000-eurone miinimumpalga nõue – toim.)

Me kulutame kaks korda vähem meditsiinile kui Euroopa Liidus keskmiselt. Kuidas peaks muutma maksupoliitikat, et rahastada paremini tervishoidu ja ka haridust?

Me peame teadvustama, mis eesmärki üks maksupoliitika üldse teenib. Ja seda mitte ainult Eestis. Kui jälgida presidendivalimisi Ameerikas, siis ka seal räägitakse väga palju ühiskonna lõhestumisest, muu hulgas sellest, et Ameerika valitsus on keskklassi ära lõhkunud. Osa on üha rikkamaks saanud ja osa muutub üha vaesemaks. Ja see rühm inimesi, kes tunnevad, et nad on maha jäetud, üha kasvab.

Kas astmeline tulumaks ja ka varamaksud on ühiskonnale kasulikud,  aidates piirata rikaste priiskamist ja vaeste nälgimist?

Me peame tõsiselt kaaluma astmelise tulumaksu elluviimist. Suurbritannia uus peaminister  Theresa May lausus oma esimeses kõnes parlamendis nii: “Ühiskonnas peaksid need, kellel on laiad õlad, kandma raskemat koormat kui tavainimesed.” Eesti keelde tõlkides käib jutt sisuliselt astmelisest tulumaksust.

Suures osas maailma riikides, kelle majandus õitseb, on olemas astmeline tulumaks. Astmeline tulumaks on üks osa poliitilisest ja ideoloogilisest mõtlemisest, et ühiskonnas peab olema rohkem võrdsust.

Miks on liiga suur ebavõrdsus ühiskonnale ja majandusele ohtlik?

Inimkond teab juba ajalooliselt, et ebavõrdsus tekitab ühiskonnas pingeid ja halval juhul võivad need kontrolli alt väljauda. Paljudes Euroopa riikides on vaesed ja väiksema sissetulekuga inimesed näiteks kas alla 25-aastased põhihariduseta ja tööta noored või sisserändajad. Eesti inimene  ei lähe tänavale autosid põletama, kui ta ei ole eluga rahul, ta läheb  lihtsalt ära. On vaja vaid sõita üle lahe 80 kilomeetrit, et 3-4 korda suuremat palka saada.

Kui ei suudeta palgataset tõsta ja majanduslikke lõhesid ühiskonnas leevendada, siis näiteks Prantsusmaal tulevad rahva rahuolematuse korral tänavarahutused, Eestis aga mõjub see negatiivselt meie demograafilisele olukorrale – inimesed lähevad ära.

Kuidas oleks võimalik väljarännet peatada?

Eestis oli majanduskasv 1997-2007 keskeltläbi 7,2% aastas, pärast kriisi pole me aga ka majandusse uut hoogu saanud. Teiste Euroopa riikidega võrreldes on meil majanduskasv keskmiselt natuke väiksem.

Rände peatamiseks on vaja tõsta miinimumpalga taset ja ka keskmine palk peab perspektiivis tõusma. Olen oma elu jooksul juhtinud suuri IT-ettevõtteid ja alati maksnud töötajatele väga head palka. Kui tahad üldse sellesse sektorisse inimesi saada, peab palk olema inimväärne.

Meil on Eestis praegu liiga palju ettevõtteid, kes oma ärimudeliga ei suuda inimestele normaalset palka maksta. Palkade tõstmiseks peame majanduse ümber struktureerima, madalate palkadega ettevõtted peavad kaduma, et tekiks juurde kõrgtehnoloogilisi ettevõtteid. Muutused on alati valusad, tekitavad pahameelt. Aga meil pole alternatiivi.

Panganduseksperdina öelge palun, mida peaks USA või Euroopa Liit tegema, et enam ei tekiks suuri pangandus- või majanduskriise.

Viimaste kümnendite jooksul on maailmakriise olnud suhteliselt raske ette ennustada. Võtame näiteks Kreeka. Olid inimesed, kes väitsid, et kreeklased on ennast Euroopa Liitu valetanud, aga kuna prantslased ja sakslased olid ka liidu reegleid rikkunud, siis lasti see protsess käima.

Ka välispoliitilisi kriise, Ukrainat ja Krimmi keegi eriti ette ei ennustanud. Ja viimane suur kriis on põgenikekriis, mille pärast Merkeli populaarsus on kõvasti kukkunud. Ka Rootsis on aru saadud, et see problem on üle pea kasvanud.

Me ei tea kunagi, millised on tuleviku kriisid, need tulevad tavaliselt jõuliselt ja suure üllatusena.

Kas kohalikul kapitalil põhinevate pankade loomine oleks lahendus kriiside ennetamiseks, me oleme liiga seotud Põhjamaade pankadega?

Kriisi ennetamiseks mitte. Kui kriis tekib, siis arvatavasti väljaspool Põhja-Euroopat. Pangad, mis Eestis praegu tegutsevad, on iseenesest tugevad ja hästi kapitaliseeritud. Ning jah, peamiselt Rootsi pangad. Tõsine globaalne majanduskriis lööb aga ka Rootsi pankadel jalad alt ära. Aga arvan, et sellise kriisi tekkimine ei ole tõenäoline.

Uue ettevõtte loomine on keeruline, kunagi ei tea, kuidas see õnnestub. See oleneb turu olukorrast, kas on olemas häid inimesi juhtkonnas. Põhimõtteliselt peab alati olema avatud sellele, et mingisuguses sektoris uuendusi teha, aga see tuleb põhjalikule läbi mõelda.

Kui me leiame, et põhjamaised pangad teenivad Eestis liiga palju, siis peab riigikogu vastu võtma mingi uue regulatsiooni. Meil on ju Eestis üks riigiasutus – finantsispektsioon –, mille ülesanne on teostada kommertspankade üle järelevalve. 

Olete olnud aastakese IRL-i liige, miks on see erakond põhja vajumas?

Mina küsisin sama ka IRL-i juhtkonna käest. Kui me vaatame tagasi ajalukku, siis vanas riigikogu koosseisus oli IRL-il 23, praegu aga vaid 14 kohta. IRL-i reiting on viimasel ajal olnud ühekohaline number. (5-7% – toim.) Olen pidevalt küsinud, kas IRL-i juhtkonnal on mingisugune nägemus, miks toetust on kaotatud. Aga ma ei saanud küsimustele vastused.  Ma vaatan hea meelega pigem tulevikku kui ajalukku. IRL on minu jaoks ajalugu.

Olete pärit Rootsi heaoluriigist – mida head sealt üle võtta ja milliseid Rootsi vigu vältida?

See aeg, kui Eesti vajas pidevalt eeskuju, on möödas. Aga ma tooksin esile kolm asja, mida mitte mingil juhul Rootsilt üle võtta. Esiteks kaitsepoliitika, sest Rootsil sisuliselt ei ole praegu sõjaväge. Teiseks – sisserändepoliitika kasvas rootslastel üle pea ja nad karmistasid kõvasti siserännu reegleid. Ja kolmas asi – Eestis on tunduvalt paremini korraldatud koolisüsteem. Mul on kaks last, kes on mõlemad siin üles kasvanud ja Eesti gümnaasiumid lõpetanud, sellest on mul väga hea meel.

Uus president Kersti Kaljulaid rääkis taas Ilvesega sarnast juttu, et just kaitsepoliitika on meie prioriteet nr 1. Ent majandus ja sisejulgeolek on ju sama tähtsad?

Ühiskonnas pead sa tegelema korraga paljude asjadega ning Eestis ei ole ainult üks prioriteetne küsimus, neid on rohkem. Julgeolek on väga tõsine küsimus, aga selle kõrvale ma paneksin tähtsuselt demograafilise olukorra. Inimesed lähevad ju pragu Eestist ära ja see on otseselt seotud nii aeglase majanduskasvu  kui ka madalate palkadega.