Juhan Kivirähk: Reformierakonna valimiskampaania on lihtsalt tülgastav!

"Reformierakonna kampaania, mis algusest peale kasutab valija hirmutamiseks julgeolekuohte ning seostab Keskerakonda Venemaa huvide esindamisega, on lihtsalt tülgastav," lausub sotsioloog Juhan Kivirähk, kelle sõnul on Reformierakond liiga kauaks võimu juurde jäänud. "Neil tuleks opositsioonis puhastuda," lisab ta.

Pilt: Scanpix

Juhan Kivirähk: Reformierakonna valimiskampaania on lihtsalt tülgastav! (6)

Denes Kattago

"Reformierakonna kampaania, mis algusest peale kasutab valija hirmutamiseks julgeolekuohte ning seostab Keskerakonda Venemaa huvide esindamisega, on lihtsalt tülgastav," lausub sotsioloog Juhan Kivirähk, kelle sõnul on Reformierakond liiga kauaks võimu juurde jäänud. "Neil tuleks opositsioonis puhastuda," lisab ta.

Kas riigikogu valimistel on vaja pööret, et riik liiguks edasi?

Parlamendivalimised ongi ju riigi demokraatlikus toimemehhanismis see hoob, mis peab tagama edasiliikumise – edasiliikumise all mõtlen ma mitte pelgalt majanduskasvu, vaid üldise hüve paremat esindamist.

Kui te aga peate silmas pööret riigikogu valimiste tulemustes, seetähendab, et võimule pääseksid need poliitilised jõud, kes seni opositsioonis tegutsesid või parlamenti ei kuulunud, siis seda otsustab valija, kelle juhtimisel tema huvid paremini esindatud saavad.

Ka seni võimul olnud erakondadega on riigil võimalik pärast valijatelt uue mandaadi saamist edasi liikuda – nii nagu seda on võimalik teha ka uue võimukoalitsiooniga.

Mida arvata Reformierakonna valimisklipist, mis teeb otseselt maha opositsioonis olevat Keskerakonda? Janek Mäggi arvates ei tee "poriga loopine" kellegi head, kuid see ei mõjuta tema sõnul otseselt valijat.

Reformierakonna kampaania, mis algusest peale kasutab valija hirmutamiseks julgeolekuohte ning seostab Keskerakonda Venemaa huvide esindamisega, on lihtsalt tülgastav.

Näiteks Ahto Lobjakas soovitab Reformierakonnal puhata. Kas olete nõus? Ütlesite ise Pronksiöö järel, et Reformierakond võiks kõrvale astuda.

Pronksiöö järel soovitasin ma siiski vaid peaminister Andrus Ansipil tagasi astuda, kuna minu hinnangul võttis ta lubamatuid riske.

Väga vabalt oleks meil võinud tol ööl olla ühe laiba asemel kümme – ja küllap oleks siis ka laiem avalikkus toimunut teisiti hinnanud.

Minu seisukoht on, et sellised riskantsed inimkatsed nagu Ansip pronkssõduri saagas korraldas, ei ole demokraatlikus riigis lubatud.

Selles osas, et Reformierakond on liiga kauaks võimu juurde jäänud, olen ma Ahto Lobjakaga ühel meelel, kuigi ka opositsioonis olles ei tuleks neil mitte puhata, vaid puhastuda.

Kelle valimislubadused annavad meie majandusele hea hoo sisse?

Ma ei pööra valimiste eel suurt tähelepanu erakondade lubadustele ega näe põhjust neid väga põhjalikult analüüsida. Majandusele ei anna hoogu sisse mitte ühe või teise erakonna lubadused, vaid valmisolek omavahelises koostöös ning koos kodanikuühiskonna ja ettevõtjatega parimaid poliitilisi lahendusi otsida.

Näiteks ei kõlba minu arvates kuhugi praeguste võimumeeste jutt, et Euroopa suure võlakirjaprogrammi raames ei ole Eesti jaoks ühtegi head investeerimisprojekti, milleks võlakirju kasutada. Kui praegustel võimuritel ideid napib, tuleb võimu juurde lasta need, kellel ideid leidub.

Kui Keskerakond võidab, kas president peaks siis võidu korral tegema ettepaneku ja andma võimaluse riiki juhtida?

Seda, kes hakkab pärast valimisi riiki juhtima, otsustab demokraatlikus riigis valija. Presidendi roll valimised võitnud erakonna esimehele ettepaneku tegemisel on pelgalt formaalne – nii nagu näiteks valimiste väljakuulutaminegi. Niikuinii saab riigikogus peaministri volitused vaid see peaministrikandidaat, kes suudab enda selja taha koondada toimiva koalitsiooni.

Muidugi asetub presidendi roll teistsugusesse valgusesse, kui näiteks riigi luureorganisatsioonidel on mõne erakonna juhi puhul kahtlusi tema usaldusväärsuses ja sobivuses. Eestis praegu valimisvõidule kandideerivate erakondade juhtide puhul ilmselt selliseid kahtlusi pole – ehkki Reformierakond üritab meeleheitlikult vastupidist tõestada.

Kuidas väikeparteidel valimistel läheb?

Praegused valimiseelsed avaliku arvamuse uuringud näitavad, et parlamenti võib jõuda ka kaks uut tulijat. Neist vaid Vabaerakonda saab nimetada väikeparteiks. Konservatiivne Rahvaerakond on siiski üsna suur erakond (üle 7000 liikme - toim) – tema osaks on ju ka endine Rahvaliit, kuhu kuulub ka ekspresident Arnold Rüütel ja mis kunagi oli üks suurima liikmeskonnaga erakondi Eestis.

Ülejäänud on tõepoolest väikeerakonnad, kes ei ole võimelised isegi täisnimekirja välja panema - nemad kindlasti riigikokku ei pääse.

Sotsiaaldemokraadid lubavad sarnaseid asju nagu Keskerakond, kuid ei saa palju asju kunagi koos Reformierakonnaga ellu viia (näiteks munitsipaalmaju ja astmelist tulumaksu). Kas neil tuleks vahetada partnerit? Kas neil on omavahel tõsised lahkhelid või see on valimiste-eelne kometimäng?

Poliitika on kompromisside kunst. Sotsidel õnnestus koos Reformierakonnaga läbi viia lastetoetuste tõstmine – see on hinnatav saavutus. Vastutasuks tuleb neil leppida ka mõne sellise lubadusega, mis on meelepärane Reformierakonna valijaile.

Kindlasti oleks ka teiste partnerite puhul nii selliseid asju, mis sotsidele sobivad, kui ka selliseid, mis neile ei meeldi. Ainult oma soovide kohaselt saab valitseda vaid ainuvõimu omav partei – nagu Keskerakond Tallinna linnas.

No99 "Savisaar" - kas propaganda riigiraha eest?

Eesti teatrite eelarvetes on riigi toetusel kindlasti märkimisväärne roll. NO99 muusikal "Savisaar" on aga selline, millega teater oma eelarvepositsioone pigem parandab – ikkagi kümme etendust täissaalile Solarise keskuses.

Kindlasti ei ole tegemist propagandaga, vaid kõrgel kunstilisel tasemel teostatud loomingulise projektiga. Pean "Savisaart" NO-teatri suureks õnnestumiseks.

Kuidas Reformierakond lubab "põhjamaade heaolu", kui ise ajab vastupidist sotsiaalpoliitikat? Kas see on valija petmine? 

Reformierakond ei luba mitte põhjamaist heaolu, vaid muutumist "uueks põhjamaaks". Ma kardan, et päris Põhjamaad põgeneksid kiiresti sellisest Reformierakonna näpunäidete järgi loodud "uue Põhjamaa" nimelisest kooslusest.

Mida arvata sellest, et meediaväljaanded valivad pooli? Näiteks Delfi teeb avalikult maha Keskerakonda. Peeter Ernitsa arvates on selle taga peatoimetajate otsesed, sümpaatiad ja sõpruskond. Näiteks head suhted mõne erakonna "tagatoaga".

Selle vastu, et ühel või teisel ajakirjanikul on head suhted mõne erakonna poliitikuga (ollakse käinud koos koolis, malevas, ajateenistuses või ollakse lihtsalt head sõbrad või tuttavad), ei saa midagi parata.

Ajakirjanikele ei saa ju keelata ka maailmavaadet ja isiklikke poliitilisi eelistusi. Küll aga on igal meediaväljaandel toimetus ja peatoimetaja, kes peaks võimaliku erapoolikuse väljaande üldises suunitluses kindlasti ära hoidma – kui muidugi tahetakse esindada sõltumatut meediat. 

Meedia mõjust valimistulemustele on teinud päris põhjalikud teaduslikud uurimistööd Tallinna Ülikooli õppejõud Raivo Palmaru.

6 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...