Pea kolm aastat tagasi andis Jüri Pihl ajalehele "Pealinn" intervjuu. Meenutame mida rääkis endine kapo juht Pihl prokuröri tegevusest ja millist ajaühikut pidas ta kriminaalmenetluses mõistlikuks. Tema sõnul on menetluste ülemäärane venimine pillav, lausa kuritegelik ümberkäimine piiratud vahenditega, leides, et kui kas või näiteks 20-30% rahvale ei näi meie kriminaalmenetlus õiglane, tuleb seda muuta. Tema sõnul peavad prokurörid peeglisse vaatama, sest praeguse vajaduse prokuratuuri küüsi ja hambaid kärpida tingis nende endi lubamatu tegevus.

Eesti ilmselt üks suuremate kogemustega justiitsametnik Jüri Pihl leiab, et kriminaalmenetlus on kohati liialt kaldu süüdistava poole ehk riigi kasuks. Tema arvates kriminaalmenetlus mitte ainult ei pea olema, vaid peab ka näima õiglane.

 Pihl on jõudnud tagasi oma juurte juurde ehk korrakaitsesse. Üle kümne aasta kaitsepolitseid juhtinud ja seejärel riigi peaprokuröri ja siseministrina tegutsenud mees põikas vahepeal korraks poliitikasse ja lennundus-ärisse. Ta on juhtinud lühikest aega sotside erakonda ja seejärel ühte väiksemat, peamiselt tellimuslendudele suunatud lennukompaniid. Nüüd on ta siis tagasi juurte juures, kuhu oma olemuse poolest ilmselt kõige enam kuulub – nimelt korrakaitses, nõustades Tallinna linnavalitsust taksonduse korrastamisel.

Räägitakse mingitest linnalegendidest, kus esinevat mingid taksopeatuste grupeeringud, kes konkurentidel kumme läbi torkavad…

Kui me räägime ikkagi kuritegevusest, ka taksodega seoses, kus kellegi suhtes pannakse toime vägivallakuritegusid, milleks on ka vara lõhkumine, siis ma arvan, et riigi politsei suudab selle asja lahendada. Kuritegevuse vastase võitlusega tegeleb meil politsei prokuratuuri juhtimisel. See pole linna ülesanne. Arvestades  võimalusi, mida annab neile kas või kriminaalmenetlusseadustik, on korra tagamine siin minu arvates käkitegu.  

On teil ehk tekkinud mõni uus idee, kuidas Tallinna taksondust paremaks seada?

Võib-olla tuleks teha näiteks öösiti ajutisi taksopeatusi juurde – miks mitte sinna, kus on bussipeatus, kus kella ühest öösel hommikul viieni bussid ei sõida? Aga samas inimesi liiguks ja taksodel oleks huvi seal olla, et inimesed, kui nad vanalinnast tulevad, teaksid, kuskohast öösel taksot leida.

Ma tooksin esile kaks märksõna: taksoteenuse  korraldamine ja järelevalve. Siin on Tallinnal oma roll olemas. Näiteks lisaks ajalise piiranguga öistele taksopeatustele tuleks teha rohkem järelevalvet seal, kus taksod seista ja liikuda ei tohiks.

Uus transpordiseadus seab võimaluse ka röövellike taksohindadega võidelda?

Jah, linnale on antud näiteks võimalus kehtestada piirhind, ja võib-olla ka mõned muud taksonduse  parameetrid. Vastavalt seadusele oleks siis 5,50 eurot sisseastumistasu ja 1,10 kilomeetritasu. See on maksimaalne, vähem võib alati olla. 

Taksonduse vohamine on ilmselt sotsiaalprobleem, sest näiteks suletavate tehaste lihttöötajatele võib taksotamine tunduda lihtsaima võimalusena toime tulla? Tulika taksojuhid räägivad, et neile järjest lisandub kolleege endiste Ida-Viru põlevkivitööliste hulgast.

Ja taksosid tuleb võib-olla isegi juurde – sõiduteenuse osutajate näol nagu Uber või Taxify. Ühelt poolt on hea, et on valikuvõimalus.
Jah, taksosid on palju, aga praegu saame vaid loota, et asi toimib isereguleerimise teel: et kui ei toida ennast ära, leitakse mõni muu töö. Ja siis asi paraneb. Praeguste piirhindade juures ei ole ka enam võimalik sellist röögatut tasu küsida, nagu seda varem viljeleti.

Aga taksondust piirata – seadus Eestis seda ei võimalda. Taksondus kindlasti ei saa olla sotsiaalabiprojekt. Kui sõidad kaks sõitu päevas või kümme nädalas, siis see ei toida sind. Kui riik selle kõrvalteenimise kehtestab, siis loodetavasti nähakse ette ka võimalused, kuidas selle üle järelevalvet teha.

Uberi magas valitsus meil ilmselt maha – alles nüüd mõeldakse, mida sellega teha, samas kui Euroopas mässasid taksojuhid selle vastu juba poolteist aastat varem.

On selge, et kui mõni nähtus on kusagil maailmas elujõu saanud, jõuab ta meile niikuinii. Parem siis püüda seda teha mingite seaduste raames. 
Ütlen veel kord, et taksonduses peavad valitsema kindlad reeglid. Klient peab näiteks teadma, et neid taksojuhte, kes firmade plafooni all sõidavad, on rohkem kontrollitud kui Uberi-sarnaseid sõiduveoteenuse osutajaid.  See on aga riigi küsimus, kes peab leidma meetodid, kuidas järelevalvet teha. Et ei satuks kehvemasse seisu need taksofirmad, kellel on ranged nõuded, võrreldes sõiduteenuse osutamisega. Et sõiduteenus ei muutuks selliseks varitaksonduseks. 

Aga kas siseturvalisuse õhukeseks lihvimisega ei ole valitsus juba liiale läinud? Ligi 1600 inimest on koondatud ja siseminister Pevkur kurdab, et enam rohkem koondada ei saa.

Rääkides sellest, kui palju on koondatud, siis muidugi on siseministeeriumi haldusala selles osas number üks. Me räägime, kui palju on alates 2008. aastast ja praeguseni koondatud, aga kui palju veel enne seda koondati… Sisuliselt on siseministeerium ja selle allasutused vähenenud kaks korda, kindlasti tekitab see  tagasilööke.

Nüüd on ainsaks väljapääsuks kasutada uusi võimalusi. Tuleks vaadata, kui palju aitavad IT-vahendid teha korrakaitset lihtsamaks. Näiteks järelevalve – me paneme üles kaamerad, räägime siin kas või vanalinna kuulsast Bermuda kolmnurgast. 

Omal ajal, 2008, meil vaieldi, kas panna suurtele maanteedele kaamerad, et kas see annab liiklusohutusele midagi juurde. Vabariigi algusaegadel sai aastas teedel surma üle 400 inimese aastas, 2006. aastal 200 ümber ja praegu 67 – seega on hukkunute arv üle kolme korra vähenenud ja teatud osa on siin ka elektroonilisel järelevalvel. Ning need võimalused pole ammendatud. 

Mina kui vana krimkamees mäletan veel seda aega, mil  sündmuskohalt ei leitud suurt midagi,  pidid seal kurjategijat n-ö lõhkuma, mõne üksiku asja leidsid ehk ka. Aga praegu on DNA-d,  elektroonilised vahendid, inimesed ise annavad nii palju enda kohta igasugust infot taskust välja. Kindlasti politsei jt õiguskaitseorganid seda kasutavad, aga see pole kindlasti ammendav. 

Tallinn näitab siin selles mõttes eeskuju, et on panustanud linna valvekaamerate süsteemi. 

Jah, praegu peame riigipolitseiga läbirääkimisi, et vajadusel saaks kaamerapilti kasutada ka mupo. Kuna linn on kaameratesse panustanud, oleks õiglane, kui mupo oma pädevuse piires, mis tal praegu on, saaks seda kaamerapilti kasutada.

Sama lugu on liikluskaameratega, mille ülesseadmise osas on linn üritanud riigivõimudega juba pikka aega kokkulepet sõlmida. Milleks neid teetõkkeid ehk lamavaid politseinikke panna autosid lõhkuma. Pange kaamerad. 

Küll need maad saavad majandusministeeriumiga ka ära jagatud. Ega saadav trahvitulu pole siin peaeesmärk. Peaasi, et liiklus oleks sujuv ja inimesed ei saaks viga ega surma. 

Praegu tundub 1990ndate algus kuidagi tagasi tulevat: toona näitas usaldamatust valitsevate struktuuride vastu Pullapää niinimetatud mäss, praegu liituvat kaitseväelased ja -liitlased Odini sõduritega – aga mitte näiteks riigi abipolitseiga?

1990ndatel oli siiski teine olukord, riigi struktuure õieti polnud. Valitses kohutav kuritegevus. Me mäletame seda. 

Kindlasti kehtivad tänases Eesti riigis seadused kõigi jaoks ühtemoodi. Meile, Odini liikmetele, kõigile. Samas rahvaalgatust kohe maha tampida – mina selles häältekooris kindlasti ei osale. Kindlasti on positiivne, et need inimesed tahavad kaitsta meid võimalike uute ohtude eest. Kui keegi ütleb, et migratsioonikriis ei ole oht, mis on omakorda kellegi tegematajätmine, siis ma teda ei usu. 

Näiteks mina olin siis võtmepositsioonil (siseminister – toim), kui 2007. a Schengenisse astusime. Siis olid kindlad reeglid, millele pidime vastama. Piirid pidid pidama, ja kui keegi tuli, olid kindlad protseduurid. Ja me vaatasime oma piiriäärseid alasid sellise pilguga, et mis siis saab, kui näiteks juhtub Sosnovõi Boris (Leningradi oblasti tuumaelektrijaamas – toim) õnnetus ja tulevad põgenikevood. Nii et põgenikeprobleemiga on siin alati arvestatud, aga kahjuks mitte seal kusagil lõuna pool, kus need praegused vood on tekkinud.

Kui see probleem oleks lahendatud õigel ajal, ega siis seda Odini rahva liikumist ka ei oleks. Aga ma veel kord ütlen, et Eesti riigis kehtivad Eesti seadused. Selles rahvaalgatuses näeksin ma pigem koostööpartnerit teatud tingimustel, mitte ei ütleks kohe, et see ei kõlba. Hirm on, aga vaadakem asja ka positiivsest küljest. Me oleme alati aktiivseid kodanikke tahtnud saada, ja ma näen seal teatud potentsiaali. 

Samas tundub valitsus olevat kindlalt valinud odinlaste häbimärgistamise tee.

Ajage asjad korda seal Euroopas, siis polegi midagi rohkem rääkida. Häbimärgistada ühte rahvaliikumist ei tohi mitte kunagi.
Eks iga rahvaalgatusega kaasneb oma probleeme, nii ka siin. Ega kuritegude eest karistada saanud liikmed odinlaste usaldusväärsust ei tõsta. Samas kordaksin, et ühte liikumist maatasa teha ja häbimärgistada ei ole õige. Kui Eesti riigi juhid, kes istuvad Euroopas otsustajatena laua taga, tagaksid seoses pagulastega seaduste täitmise, jääksid minu arvates eelkõige muremõtetest tekkinud liikumised sündimata.

Mida arvate vandeadvokaat Leon Glikmani n-ö arvamusest, et Eestis on loodud normid ja praktika, kus igaüht võib kinni panna?

Siin ma tunnen end natuke puudutatuna, sest praegu kehtivat kriminaalmenetluse seadustikku hakati  rakendama siis, kui olin riigi peaprokurör. Seadusandja oli jõudnud järeldusele, et kuritegevuse vastast võitlust hakkab juhtima prokuratuur, kes vastutab siis ka tulemuse eest. Seda kuni jõustunud lahendini, tagades parimal viisil menetlusosalistele nende põhiseaduslikud õigused.

Tol ajal oli seadusandja veendunud, et menetlustähtaegade järele ei ole vajadust. Ja et vahistamine on lubatud kuni kuueks kuuks. Kusjuures arvati, et see kiirendab menetlust ja kahtlusaluste õigused saavad niiviisi rohkem tagatud, ja kui vajadus ära langeb, vabastatakse vahistatu vahi alt.

Kui on selgunud, et see ei toimi, siis on  tehtud ka vastav muudatus. Ja nüüd siis vahistamistähtajad vähenevad.
Siin peavad aga eelkõige prokurörid ise peeglisse vaatama, kui nad soovivad näha põhjust, mis selle muudatuse tingis. Rääkida, et puuduvad vahendid, ja just seetõttu tuleb inimesi pikemalt vahi all hoida, on pehmelt öeldes arusaamatu. Eriti kui oled lugenud raamatut nagu Eesti põhiseadus. 

Tänaseks manalasse lahkunud vallavanem Johannes Lease asi on näide, kus uuriti korruptsiooni, inimõiguste kohus aga tegi Eesti riigi suhtes tauniva otsuse, sest tõendid olid ta eest salastatud. Mis huvi on prokuratuuril tõendeid varjata, nõnda on ju kahtlusalusel võimatu ennast kaitsta?

Ma olen üsna veendunud, et kui kahtlusaluse suhtes võetakse vastu mingi otsus, kus inimese õigusi piiratakse, siis peab ka advokaadil olema õigus näha neid tõendeid. Seda võiks piirata vaid erandjuhtudel, kuid ka siis väga lühiajaliselt, näiteks 48 tunni ulatuses. Praegu, jah, näeb neid sageli alles kohtumenetluses. 

Samas julgeksin soovitada meie lugupeetud advokaatidele, et ärge kirjutage südantlõhestavaid artikleid, kust võib nagu välja lugeda, et NSV Liidus olid kohtualuste õigused paremini kaitstud kui praegu. See on naeruväärne. Selle asemel lahendage need probleemid kohtusaalis, ka meie riigikohtus, kes kontrollib ühe või teise seadusesätte vastavust meie riigi põhiseadusele. Või pöörduge Euroopa inimõiguste kohtusse, kes annab ühele või teisele meie seaduse sättele oma hinnangu. Ja kui kõik need asutused leiavad, et kõik on seaduslik, siis nii on.

Selles suhtes olete aga vist pigem advokaatidega ühel meelel, et menetlustähtajad on üle võlli pikaks läinud? 

Iga kriminaalmenetluse alustamisel peab prokurör aru saama, et selle menetlusega tuleb mõistliku ajaga ka lõpuni ehk jõustunud lahendini jõuda. Muidu on see pillav, et mitte öelda kuritegelik ümberkäimine piiratud vahenditega. 

Viimastel aastatel on ka kohtud korduvalt  menetlusi ära lõpetanud, sest aega on kulunud nendele liiga palju, ja ma arvan, et see on õige.
Ma ei oska öelda, kas menetlustähtaegade taastamine varasemal kujul annab efekti. Aga selge, et tähtajad peavad kriminaalmenetlusel olema. Praegune mõiste “mõistlik aeg” on võib-olla liiga ebamäärane. 

Seda enam, et süüdistatava isiku elu saab sõltumata sellest, kas tema asi kunagi jõuab kohtusse, üsna tugevasti ära rikutud? 

Kriminaalmenetlus, nagu igasugune muu menetlus, peab mitte ainult olema seaduslik, vaid ka välja nägema õiglane. 

Kui teatud hulgale, olgu või näiteks 20-30% inimestest  ei näi meie kriminaalmenetlus õiglane, siis pole see ainult nende küsimus, kellele see nii ei näi. See on küsimus nendele, kes selle eest vastutavad: meie õiguskaitseorganitele ja poliitikutele, et miks ei näi.  Poliitikutele muidugi eelkõige, sest nemad juhivad meie riiki, teevad seadusi, mida rakendavad õiguskaitseorganid.

Mulle on veidi arusaamatu, kui palju vandeadvokaate praegu  kuulub skeptikute hulka. Kui ei suudeta ühte enda hulgast kaitsta riigi omavoli eest, kuidas nad siis suudavad kaitsta kliente? (Jutt käib vandeadvokaadi vanemabist Alla Raudsepast, kelle suhtes jõustus süüdimõistev kohtuotsus – toim.) Ja mida peab sellises olukorras tegema lihtkodanik?

Kas kapo on täna kuidagi kontrollitav – riigikogus eriteenistuste järelevalve komisjoni kuulunud Marek Strandberg on kirjeldanud, kuidas  see komisjon ei suuda praegu mitte midagi ega kedagi kontrollida… 

Tegelikult on eriteenistused muidugi terves maailmas kontrollitavad.

Kui tahetakse…?

Peab aru saama, et kontrollorganid ei saa endi suuruse poolest dubleerida eriteenistusi. Ja vastavat ministeeriumi ennast. Tuleb aru saada, et üldiselt on julgeolekuasutuste töötajad ausad ja oma riigi patrioodid – erandid kinnitavad siin reeglit. Kui kontroll on nõrk, tekivad kuritarvitused, aga demokraatlikus riigis ei ole neid võimalik varjata, ja need tulevad välja. 

Tähtis on, et töötajad, kes kontrollivad julgeolekuasutusi, ei saaks teist palka julgeolekuasutuse enda käest (näiteks seoses agentuurtööga – toim). Selliseid juhuseid tuleb ka demokraatlikes riikides ette. 

Kui ise olin seal juht, siis ma ei kujutanud ette, et võiksin anda alluvatele ebaseaduslikke korraldusi. Või teha endale poliitilisi eelistusi, mis on üks rängim seaduserikkumine. Samas said parlamendikomisjoni liikmed vastuse kõikidele küsimustele, välja arvatud salajaste töötajate kohta.
Peaks ka hoiduma juhtudest, kus mõnele parlamendikomisjonile, mis on moodustatud mõne valupunkti lahendamiseks ja avalikkuse rahustamiseks,  antakse infot, mida see  komisjon ei tohi omakorda avalikkusega jagada. See tekitab vastupidise efekti. Avalikkus arvab, et eks nad seal riigisaladuse varjus mingit oma asja ajavad. (Jüri Pihl viitab siin VEB-fondi uurimiskomisjonile, mille uurimistulemusest on osa salajane – toim).