"Keelepoliitika on Eestis kaldu, nii nagu on kaldu kogu Eesti poliitika," ütles TLÜ professor Mati Hint. "Eesti keel on praegu täiesti kaitsetu – inglise keel suretab välja ja tapab väikseid kultuure ja keeli."

Hindi arvates on Eesti praegune keelepoliitika tasakaalust väljas. “Kui kuskil on vene keel esiplaanil, märkab keeleinspektsioon seda kohe,” nentis Hint TTV saates “Mõtleme taas”. “Aga kui inglise keel on kuskil sildil mitte ainult esikohal, vaid ainsa keelena, keeleinspektsioon seda ei märka. See, et me inglise keelt oskame ja tööalaseltki vajame, et tähenda, et peaksime olema selle keele ja ka meele ees täiesti kaitsetud.”

Moesõnadest kasu ei ole

Professori sõnul on põhjus, miks me ei saa üksteisest hästi aru, selles, et keelest ei hoolita enam. Ta leiab, et hullemaid asju, mis saab juhtuda, on see, et keel muutub täiesti bürokraatlikuks.

“Siis ei saada keelest enam üldse aru, ükskõik kui väga ei pinguta,” lausus professor. “Bürokraatlikke lauseid võib-olla moodustataksegi, et lihtsameelsetele inimestele muljet avaldada. Tegelikult ei sisalda need laused mitte midagi ja neist ei olegi võimalik aru saada.”

TLÜ õppejõud oli pahane, et isegi kõne asemel öeldakse teenus, professorid ülikoolis ja kirurgid haiglas on muutunud klienditeenindajateks, üliõpilased ja haiged on aga kliendid.

“Turumajandusega kaasa toodud bürokraatia ja bürokraatlik keelekasutus on sama õudne, kui oli kommunistide bürokraatlik keelekasutus. Vaata et õudsemgi, sest ta tõrjub kõrvale kõige tavalisemad ja loomulikumad sõnad,” ütles Hint.

Kurja teevad Hindi arvates veel ka moesõnad nagu näiteks nutikas. Ta tõi näiteks ühe filosoofi Postimehes ilmunud loo, mille ühes lõigus oli sõna nutikas seitse korda.

“Või näide Õpetajate Lehe juhtkirjast, milles küsiti, milliseid noori me tahaksime,” lausus Hint. “Seal seisis: “Kas noori, kes on targad, haritud, empaatiavõimelised, südamlikud, kokkuhoidvad, truud jne? Või hoopis nutikaid noori?” Sellest võib välja lugeda, et kui sa oled nutikas, pole sa haritud, sul pole teadmisi, sa ei tunne kellelegi kaasa jne.”

Keeleteadlase sõnul on oht, et kõik hakkavad mõnda sõna kasutama, ilma et mõtleks, kas see midagi tähendab. “Mind paneb küll imestama, kui kuulsin, et meie ülikool on nutikas,” selgitas Hint.

“Niimoodi sõnade tähendused ka muutuvad. Näiteks võeti soome keelest üle sõna hoomamatu, ja seda täiesti kahes vastupidises tähenduses. Normaalses eesti keeles tähendas hoomamatu midagi nii väikest, et seda ei märka,” rääkis õppejõud, kelle sõnul on nüüd selle sõna tähendus muutunud, nii et see märgib midagi nii suurt, mida ei märka.

Logisev grammatika

Kõige halvem on aga grammatika “logisemine”. “Ma ei tea, kas selle põhjus on, et need, kes tegelevad meedia ja raamatute väljaandmisega, ei jõua enam headele keeletoimetajatele palka maksta,” lausus Hint. “Või on põhjus, et ajalehed on 40-leheküljelised ja üks keeletoimetaja ei jõua kõike iga päev läbi vaadata ning korda teha. Aga võib-olla survestatakse keeletoimetajat, kes ei saa ega tohigi enam suurt midagi teha. Kindel on see, et keelekasutus elab praegu üle väga tormilist murrangut, mingis mõttes isegi kriisi. Aga kriisiolukorras on tähtis see, kas tullakse välja tervenemise või haiguse süvenemise suunas. On vaja, et tuleksime logisevast keelest välja tervenemise suunas,” rääkis saate külaline.

“Samas on uute sõnade tegemine muudetud Eesti rahva spordiks,” leidis professor. “Mujal maailmas ei tegelda nii kirglikult sellega, et vajalikke ja mittevajalikke sõnu võivad välja mõelda kõik alates presidendist lõpetades kooliõpilaste ja pensionäridega. See pole tõsine tegevus.”

Digimaailm lõhub inimlikke väärtusi

Aususe või armastuse asemel räägitakse tänapäeval vastutuseta vabadusest.

Professor Mati Hindi sõnul ei teata tänapäeva Eestis, mis on tegelikud väärtused, neid ei sisendata ja nad ei tule koos kasvatuse ja haridusega.

“See on nii, sest eriti noorpõlvkonda ümbritseb digimaailm, sülearvutid ja televisoon,” selgitas keeleteadlane. “Sealt tuleb ja saab mida iganes ja väärtussüsteem pole arusaadav. Kahtlustan, et toimub kõige inimlikumate väärtuste lammutamine. Ainult et teistsuguste hüüdlausete ja loosungitega, kui see oli kommunistide ajal.”

Nõukogude ajal oli õppejõu sõnul vähemalt teadmine, missugused väärtused on inimese sees. “Praegu räägitakse väärtustest, aga me ei tea, mis väärtused need on, neid ei nimetata. Ei räägita, mis on ausus, truudus, ustavus, armastus või kiindumine. Ainus, millest räägitakse, on vabadus, ja see on piirideta selles mõttes, et vastutust üldse ei ole,” sõnas Hint lõpetuseks.