"See on vanemate ettekujutus, et lapsed tahavad hindeid saada. Tegelikult on lastel hinnetest ükskõik, palju olulisem on õpetaja sõnaline tagasiside," ütleb Randvere kooli direktor ja õppimist toetava hindamise üks "maaletoojaid" Leelo Tiisvelt.
On jahmatav, et lapsed, kes läbivad elu ühe stressirikkama konkurentsivõitluse pääsemaks “eliitkooli”, saavad seejärel nautida palju stressivabamat oaasi kui “tavakooli” lapsed. “Edukad” koolid ei jaga lapsi enam vana hindamissüsteemiga edukateks ja mitte-edukateks, vaid annavad neile võimaluse eksida ja erineda.
Üllatus, üllatus. Kui Tallinna tavakoolides, kuhu sissesaamiseks ei pea läbima absurdset konkurssi, peavad lapsed esimesest klassist alates taluma karmi hindamissüsteemi, vahel ka kiuslikku kahtede ladumist õpetaja poolt, siis näiteks Reaalkoolis algklassides tavalisi hindeid ei panda. Just nagu näiteks Soomes.
Tekib muidugi küsimus, et miks sel juhul lubada jaburat konkurentsi enne kooli pääsemist, aga see on juba teine teema.
“Vanemad räägivad kodus lastele, kui tähtsad on head hinded, ja lapsed võtavad sama mõtteviisi üle. Samas ei saa algklassilaps aru, mis hinde taga tegelikult on.”
Eesrindlikumad koolid, sealhulgas nt Reaalkool, Rocca al Mare kool ning Randvere kool, algklassides hindeid ei pane. Ka mitte naerunäokesi ega muud taolist. Õpetaja annab oma hinnangu igale tööle sõnaliselt ning see on märksa informatiivsem kui “neli” või “kaks”.
Hinded ei õpeta
Kasvatusteaduste dotsent Tiiu Kuurme leiab, et kuivade numbrite alusel laste rittaseadmine on kurjast. “Mina olen kogu aeg olnud numbrilise hindamise vastu,” märgib ta. “Lapsed hakkavad tuupima hinde nimel, mõtlemata õpitava sisule. Loomulikult peab lapsi kiitma, kuid võrdlemine ei ole hea.”
Kuurme lisab, et õpetamine, sealhulgas hindamine peaks muutuma vähem formaalseks ja rohkem isiksust arvestavaks. “Mis siis lõppude lõpuks tähtis on – faktiteadmised või inimese areng?” küsib ta. “Teadmine on ununev ja ajas kiiresti muutuv. Aine õppimine on tegelikult vajalik mitte faktide pähetuupimiseks, vaid loogilise, analüütilise, kujundliku mõtlemise arendamiseks. See on peatähtis, mitte see, millisele hindelisele tulemusele laps midagi sooritab.”
Tekitab dialoogi
“Meie koolis pole kuni neljanda klassini numbrilisi hindeid,” ütleb Reaalkooli alklasside õppealajuhataja ning 4. klassi juhataja Jaana Roht.
“Enne oli nii, et kui ema-isa õhtul küsisid, kuidas koolis läks, vastas laps: “Hästi, sain eesti keeles viie!”, ja sinna see vestlus soikus. Enam sellist võimalust ei ole. Nüüd peab laps pikemalt selgitama, mida ta õppis ja kuidas hakkama sai. Tegelikult ei ütle “viis” eesti keeles vanematele ju midagi. Me ei õpi eesti keelt, vaid näiteks poolitamist või kaashäälikuühendit, ning hinnang näitab, kas kõnealune oskus või teadmine on omandatud või peaks selle kallal veel pisut tööd tegema.”
Kujundava hindamise eelis traditsioonilise numbrivedamise ees on lapse arengu toetamine, mitte niivõrd konkreetsete faktiteadmiste kontroll. Laps ei pea kogema stressi selle pärast, mis hinde ta saab – talle antakse rohkem võimalusi eksida ja rohkem võimalusi katsetada.
Roht märgib, et kujundava hindamise üks alustala on eneseanalüüs ning õpilased hindavad ennast ka ise. “Oleme teinud enesehindamise lihtsaks ja kasutame kolme hinnangut: “tean ja oskan”, “pean harjutama” ning “oskus omandamata”,” selgitab ta.
“Kui kontrolltöid teeme, siis paneb õpilane töö alla iga nõutava teadmise kohta esmalt oma hinnangu, mida ta hiljem saab õpetaja omaga võrrelda. Vahel olen teinud ka nii, et ei alusta kontrolltööd mitte tööga, vaid kõigepealt hindab õpilane oma teadmised ära, siis teeb töö ja pärast saab võrrelda, kas tema eeldus vastas tegelikkusele. Pärast seda vaatan ka mina tööle peale ja toon välja probleemsed kohad. Kui tegemist on läbiva vea või probleemiga, siis märgin ka selle ära – et laps ja vanem teaksid, millele edaspidi rohkem rõhku panna.”
Vähem stressi
Roht märgib, et tavaliselt saab õpilane ise väga hästi aru, millised on tema tugevused ja murekohad. Samas ei pea laps enam tundma stressi selle pärast, mis hinde ta saab – talle on antud rohkem võimalusi eksida ja rohkem võimalusi katsetada. Ise otsida, ise leida, mõista, milleks üks või teine teadmine tegelikult vajalik on.
“Õpilane peab koolis saama selgeks ka selle, et enamasti on ülesandel mitu lahendust, mis võivad olla õiged,” ütleb Roht. “Ning sõltub lapsest, milline lahendus just temale kõige paremini sobib.”
Numbriline hindamine võimaldab reastada õpilasi akadeemiliste teadmiste põhjal edukateks ja vähem edukateks, kujundava hindamise eesmärk on õpilase individuaalse arengu toetamine. See tähendab, et ka kehvemate vaimsete eeldustega lastel – kui nad ainult viitsivad vaeva näha – on võimalus saada rohkem tunnustust ja eduelamust. Õppimist toetav hindamine eeldab, et laps õpib eesmärke püstitama, nendeni jõudma ning protsessi eest vastutama. Ühtlasi suunab kujundav hindamine lapsi rohkem mõtisklema, arutlema, märkama.
“Meie jaoks on väga positiivne tagasiside, kui üks ema ütles, et tema sai kujundava hindamise tähendusest aru siis, kui ta kolmandas klassis õppiv laps õhtul ütles: “Ema, räägi, kuidas sul täna tööl läks”,” räägib Roht.
Targemad lapsed
Nii Roht kui ka Tiisvelt märgivad, et eeskätt lapsevanemate hulgas on üsna palju neid, kes uut tüüpi hindamisse eelarvamusega suhtuvad. Kui enne sai issi last viie puhul õlale patsutada ja kahe puhul hurjutada, siis nüüd tuleb õppimistulemusse sisuliselt süüvida – see tähendab täiskasvanu mugavusmulli lõhkumist.
Samas näitavad uuringud, et õppimist toetav hindamine tõstab nii õpilase õpimotivatsiooni kui ka akadeemilisi tulemusi. “Ameerikas on tehtud uuringuid ja võrreldud õpilaste tulemusi traditsioonilise hindamise ja õppimist toetava hindamise puhul,” räägib Tiisvelt. “Uuringud näitavad, et lapsed, kelle puhul on kasutatud kujundavat hindamist, teevad ka teadmistepõhised katsed teistest paremini.”
Tiisvelt lisab, et koges seda oma õpetajatöös juba siis, kui polnud kujundavast hindamisest veel kuulnudki. “Kui veel eesti keele õpetajana töötasin, oli mul üks väga halbade õpitulemustega klass,” meenutab ta.
“Paljudel oli tunnistusel kaks, mõnigi jäi suvetööle. Siis lihtsalt otsustasin, et ei pane enam ühtegi kahte. Mõtlesin välja uue õpetamise ja tagasiside andmise süsteemi. Ma ei teinud nii palju traditsioonilisi kontrolltöid, et nad ei saaks end omavahel võrrelda. Pean tunnistama, et mul oli küll suur hirm, kui 9. klassis sellise asja ette võtsin, sest vastutus oli tohutu – lõpueksam tulekul. Aga kuigi enne käis pidevalt neli-viis last suvetööl, siis lõpueksami tegid kõik esimese korraga ära.”
Vanemad on dinosaurused
Õppimist toetavale hindamisele üleminek eeldab muudatusi ka õpetamises. “Praegu on põhirõhk õpilase mälul ja tema muud võimed jäävad tagaplaanile,” mainib Tiisvelt.
“Samas on lapsi, kellel on abstraktse mõtlemisega raskusi, nad peavad saama teadmisi kohe praktikas rakendada, seda päriseluga seostada. On kindlaks tehtud, et õpitav kinnistub kõige paremini, kui õppija õpetab teist õppijat, rakendab õpitut kohe praktikas ning esitleb saadud tulemusi. Õppimine peab muutuma elulähedasemaks, mitte jääma pelgalt teooriateadmiste tasemele, sest elu näitab ju, et tänased teadmised on homme vähe väärt ja tööpõllul pole suurema osaga neist midagi peale hakata.”
Tiisvelt tõdeb, et muudatuste sisseviimine koolisüsteemis on keeruline.
“Kui üks õpetaja kasutab teistsugust hindamisviisi, siis ei ole asi hull, aga kui terve kool hakkab seda süsteemselt viljelema, hakkavad vanemad vastu,” mainib ta. Emad-isad tavatsevad nostalgiaga oma tunnistusi ja kiituskirju vaadata ning usuvad, et neil on samasugune sentimentaalne väärtus ka praeguste laste tulevikus.
“Pilt autahvlil, kiituskirjad – loomulikult vanemad tahavad seda. Aga nad ei mõtle, et keegi teine tunneb ennast sealjuures võib-olla pahasti, sest tema ei olnud see, kes autahvlile pääses, kuigi on samamoodi tublisti pingutanud.”
Tiisvelt ütleb, et ega kujundava hindamise korral laps kiitmata jää, kiitus on lihtsalt sisulisem. Ja kiita saavad ka need, kellele traditsiooniline süsteem enamasti kiitust ei jaga. “Tahaks, et vanem mõistaks, milline lapse areng tegelikult on, et ta saaks õpitulemusi lapsega arutada, teda paremini toetada.”
Jälle ainult kampaania?
Randvere kooli juht rõhutab, et kujundava hindamise mõte ei ole lasta lastel õppetöid üle jala teha, vaid anda just nimelt sisulist tagasidet, mis näitab ära õpilase tugevused ja nõrkused.
“Praegu räägitakse palju sellest, et matemaatika on laste jaoks aina suurem probleem, et matemaatika riigieksami tulemused on kehvad,” räägib Tiis-velt. “Ja siis öeldakse, et kuna tulemused on kehvad, siis ei ole õige aeg uusi asju proovida. Kuidas ei ole õige aeg?! Kui traditsioonilised meetodid ei tööta, siis just ongi õige aeg midagi teistsugust katsetada. Miks me kardame muutusi?”
Kuurme lisab, et kuigi riiklik õppekava formaalselt toetab kujundava hindamise rakendamist, ei ole koolidel tegelikku tuge riigilt oodata. “Meil on kujundavat hindamist raske käivitada,” tõdeb ta.
“See eeldaks tõsist riiklikku huvi, teaduspõhist lähenemist. Kui nõukogude ajal leiti vahendeid, et eksperimente teha, neid analüüsida ja selle põhjal otsustada, kuidas edasi minna, siis nüüd teadusuuringuteks raha ei leita. Kõik käib projekti ja kampaania korras, igaüks nokitseb oma põlve otsas. Ja meie, haridusteadlaste ettekujutus, milline on Eesti koolisüsteem, on paljuski kuulujutupõhine. Info liigub suust suhu nagu rahvaluule.”
Lapsed otsustavad, kes kiitust väärt
Kuigi Reaalkoolis pole autahvlit, saavad tublimad ikkagi kiita. “Jagame kooliaasta sees tänukirju nendele, kes on olnud teistele eeskujuks,” ütleb algklasside õppealajuhataja Jaana Roht.
Kusjuures põhiliseks otsustajaks selle üle, kes on väärt esiletõstmist, on klassikaaslased. “Teeme otsuse klassis õpilastega koos. Meil on viis kategooriat, mida õpilase puhul oluliseks peame. Rühmad arutavad läbi, kes neis kõigis viies valdkonnas teistele eeskujuks on, ning need lapsed saavadki tänukirja,” räägib Roht, kelle sõnul on lapsed oma hinnangutes vägagi adekvaatsed.
Kui tänukirja saavad õpilased, kes on eeskujuks oma isiksusega, siis aasta lõpus jagatakse kiituskirju ka tublidele õppijatele – ent mitte pelgalt õpitulemuste alusel, vaid ka selle põhjal, kes on rohkem pingutanud. “Mul on neljandas klassis üks selline noormees, kelle puhul tulemus ise ei ole tõenäoliselt briljantne, kuid kelle areng võrreldes õppeaasta algusega võib väärida kiituskirja,” ütleb Roht.
