Lääneriigid polnud alguses Balti riikide iseseisvumise taga, sest nad nägid Gorbatšovis NSV Liidu demokraatliku arengu garantiid.

Eesti tänase võimukoalitsiooni osapooltel ja vabariigi presidentidel võttis peaaegu kaks kümnendit, et tunnistada 20. august 1991 Eesti Vabariigi taassünni päevaks. Meie riigi taastatuks kuulutanutele ei antud mõnda aega isegi Toompea lossi ajaloolisse saali kogunemise luba. Tänaseks on abstraktse “rahva”  või komiteede asemel, kes olevat iseseisvuse taastamise teed kavandanud, selle teoks tegijateks tunnustatud ikka Rahvarinne, Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja selle poolt ametisse seatud valitsus. Selles mõttes oleme oma tollaste Balti õdede Läti ja Leeduga taas ajalookaaslased, nagu olime kolm aastat (1988- 1991) kestnud iseseisvusvõitluses.

Meie naabrite tagasivaadetes iseseisvuse taastamise pöördepunktidele on samas toimumas nihe, mis annab meilegi mõtlemisainet. Üha suurem kaalu omandavad Läti ja Leedu ajalookäsitluses 1990. aasta kevadel toimunud ülemnõukogude – parlamentide – valimised ja nende ajaloolised otsused. Balti rahvaste riikluse taasrajamist kuulutavad tollased õigusaktid ei olnud dikteeritud suhteliselt juhusliku kuupäevaga sündmusest, nagu seda oli 18. augustil 1991 Moskvas alanud riigipöörde farss. 1990. aasta kevadel tehti meie ülemnõukogudes ajalooliselt pöördelise kaaluga otsused, ilma milleta oleks 1991. aasta augustipäevil meie sihipärane ja tõhus tegutsemine olnud võimatu.

Vankumatu tahe

Kõige avaramas mõttes seisis Eesti ja teiste Balti riikide iseseisvuse taastamise taga tõesti rahvaste vankumatu tahe. Vabaduse müüri ladusid kodanikualgatused, kes taastasid ajaloolist mälu, hoidsid üleval vabadusvõitluse traditsioone ja rõhutasid, et Eesti on annekteeritud territoorium, mis 50 aasta tagasi oli olnud iseseisev Euroopa riik. Kuid rahva tahte pidi kehastama tõhus rahvusvahelise tunnustuse saamise väljavaatega poliitiline võimuvorm. Pole mingit kahtlust, et ilma valitsuse väga tarmukate ja jõuliste algatusteta poleks me suutnud vastu seista survele jõhkrale survele eesmärgiga meie vabaduspüüdlus maha suruda.

Kõigile vastaseisude maandamistele ja manöövritele vaatamata ei pääsenud Läti ja Leedu oma vabaduse eest kodanike verega maksmisest. Laulev revolutsioon oli tegelikult lõppenud “Eestimaa lauluga” 1988. aasta septembris. Eestlaste eeskujul korraldasid samalaadse sündmuse kuu aega hiljem ka lätlased. Järgnev oli karm vastasseis Kremliga, mille perspektiivi sõnastas oma valijatele kord Churchill. Lennart Meri kordas tema sõnu ülemnõukogu valimiskoosolekul 1990. aastal: “Ma ei saa lubada teile midagi muud kui verd, higi ja pisaraid.” Balti tee strateegia eesmärk oli muuta meie vabaduse hind võimalikult väikseks.    

Parlamentaarne tee

Vastus küsimusele, kuidas sepistati 1991. aasta 20. augustil vastu võetud otsuste võti, avaneb Baltimaade rahvaste vabadustee kõrvutuses. Seal saavutati ilma kongresside ja komiteedega maid jagamata sama eesmärk. Meie naabrite juures on ülemnõukogude valitud strateegia kinnistunud kui “parlamentaarne tee” vabadusele. Selle sisuks on rahumeelne – rahvast ja elusid säästev riikluse ehitamine okupatsioonivägede paratamatu kohaloleku kestes. 1990. a kevadel, ülemnõukogu valimise järel kasvas Eestis ja Lätis stiihliselt alanud desovetiseerimise süsteemseks dekoloniseerimiseks. Riiklike sümbolite, rahvuskeelte õiguste taastamise jne kõrval tähendas see kohaliku majanduselu ja riikliku suveräänsuse kasvatamist.     

Et Leedu kuulutas juba 1990. aastl 11. märtsil – kohe, kui uus ülemnõukogu kokku astus – Leedu Vabariigi taastatuks, ei tulenenud mingist Sajudise väidetavast väiksemast “kommunismimeelsusest”. Eesti ja Läti ülemnõukogude valitud taktikad ei erinenud mitte mingitel ideoloogilistel põhjustel. Kõigis ülemnõukogudes oli juhtpositsioon rahvarinnete käes, kes juba 1989. aasta mais olid Balti Assambleel koos deklareerinud, et Balti tee on iseseisvuse taastamise rahumeelne tee dialoogis maailmas tunnustatud suurvõimudega. Pealegi, Sajudise juhkonnas oli Leedu nomenklatuuril mitmeti suurem osakaal kui Eesti NSV nomenklatuuril Rahvarindes.

Soov kaitsta elanikke

Kõik Balti rahvad esitasid impeeriumile 1990. aasta kevadel oma otsustega, mille Kreml kuulutas kohe tühiseks, avaliku väljakutse. Leedu valis meist ainsana Moskvaga kõnelemisel ultimatiivsema vormi. Paljud oluliste tegurite nagu rahvuspsühholoogia, katoliikluse vaim, ajalooline suuriiklik ideniteet jne kõrval oli määrava kaaluga ka rahvastiku etniline koosseis.

Rahvarinded ei käsitlenud meie riikidesse elama asunuid ühtse reaktsioonilise “tsiviilgarnisonina”, vaid olulise ressursina ühise tuleviku rajamisel. Samas  polnud Eestis ega Lätis võimalik jätta arvestamata, et ligi poole elanikkonnast moodustanud venekeelne vähemus vajas impeeriumi ideoloogia lummusest vabanemiseks hoopis rohkem aega. Pealegi, pelgalt “kolonistideks” kuulutud 600 000 inimest oleks ka ilma sõjaväe toeta suutnud tühjaks teha igasuguse  Eesti Vabariigi taastamise deklaratsiooni. 1990. aasta kevadel välja kuulutatud üleminekuperioodi kujutamine “Eesti NSV dekoreerimisena Eesti Vabariigi lipuga” on lihtsalt vilets ajakirjandus ja lasub nende hingel, kes sellest valest viimaseni kinni hoiavad.     

Baltikumi vabanemise teel leedulaste valitud suuna hind oli kallis. 1991. aasta verine jaanuar nõudis enam kui tosina leedulase elu. Veel pool tosinat vabadusvõitlejat mõrvati Eišiškė, Medinikai jt piiripunktides. Eesti Läti ja Leedu peaministrite Edgar Savisaare, Ivars Godmanise ja Kazimiera Prunskiene püüdlused saada 1991. aasta kevadel meie riiklusele rahvusvaheline tunnustus ei olnud mingi Moskva vasallriikide tekitamise kava. See oli soov saada rahvusvahelise õiguse vahendusel meie kodanike eludele kaitset.

Rahvuvsaheline tunnustus

1991. aasta augustipäevad pole olulised mitte ainult vastuvõetud deklaratsioonide, vaid nende tulemuste pärast. Leedu Ülemnõukogu poolt märtsis 1991 vastu võetud otsus iseseisvuse taastmisest ei leidnud üldisemat tunnustamist. Baltimaade ülemnõukogude poliitika eesmärk – taastada meie riikide iseseisvus – oli saanud rahvusvahelise õiguse faktiks. Meie riigid olid taas sündinud. Leedus võis Sajudise juhitud Seim piirduda 11. Märtsi taasiseseisvumise deklaratsiooni jõustumise konstateerimisega. Eestis nagu teame, paralüseeris Eesti Kongressi liidrite Kelami, Endre jt vallandatud “lehmakauplemine”,  vastuseis Ülemnõukogu tunnustamisele, vaid mõneks kriitiliseks tunniks selle töö. Lätis tegid intrid katse valitsust hirmutada. Kuid peaministri ihukaitse relvitustamisest kaugemale ei jõutud. Nende liidri RubiksI ähvardused Ülenõukogu laiali ajada eI jõudnud teoks saada, nagu jäid vaid ettepanekuteks ka mõnede saadikurühmade katsed Janajevi kambaga koostööle minna. 21. Augustil, kui putš oli läbi kukkunud, jõudis Läti Ülemnõukogu häälte vahekorraga 111:13 otsusele, et üleminekuperiood Lätis on lõppenud ja Läti taas iseseisev riik.

Tegelikult oli KGB oma meeleheitlikku katset ajalugu tagasi pöörata plaaninud juba mõnda aega. Aeg-ajalt on spekuleeritud sellegi üle, milliseks oleks kujunenud juba 1991.a kevadel toimunud putši (kui see oleks samuti ebaõnnestunud) mõju Baltimaade tulevikule. Leedulaste arvates oleks see neid säästnud kurnavast jõukatsumisest Moskvaga. Baltimaadel oleks avanenud juba pool aastat varem võimalus asuda n-ö täiel rinnal riiklust ehitama. Kuid on ka vaatenurki, et Baltimaadele oleks see võinud olla n-ö nurisünnituseks.

Jeltsin tunnistas mineviku vigu

Lääneriikide positsioon polnud siis sugugi nii selgelt Balti riikide taotluste taga. Tõik, et 1991. aasta märtsis toimunud referendumil toetasid kõik Baltimaade elanikud ülekaalukat iseseisvumist, kummutas ka Lääne jaoks Gorbatšovi poolt kõigil foorumitel levitatud vale, et iseseisvust taotleb vaid väike grupp ekstremiste. Skandinaavia riikide toetus Baltimaadele toimus murrang. Leedu 11. märtsi deklaratsiooni tunnustas Island 11. veebruaril ja Taani 28. veebruaril. 1991. aasta sügiseks oli Gorbatšovi poliitiline pankrot juba ilmne. Juunis oli Jeltsin võitnud Vene Föderatsiooni presidendivalimised ja maa tegelik liider. 29. juulil Leeduga sõlmitud lepingus tunnitas Jeltsin 1940. aasta sündmused annektsiooniks.

Seega andis ebaõnnestunud riigipöördekatse, mis tegelikult jättis Gorbatšovi ilma reaalse võimuta, üsna õigel ajal otsustava tõuke Baltimaade taasiseisvumiseks. Tekkinud võimuvaakuum sidus lahti Gorbatšovis NSV Liidu demokraatliku arengu garantiid näinud Lääne liidrite käed. Kuid putši läbikukkumise sedastajad unustavad, et see hale etendus polnud lihtsalt “tööõnnetus”. See võit oli kolme aasta jooksul paljuski just Baltimaade rahvarinnetega koostöös tugevneda saanud demokraatlike jõudude ühissaavutus.

Rahvaste tahe kõvem riikide mängust

1990. aasta detsembris oli diktatuuri eest hoiatanud ja dramaatiliselt välisministri ametist tagasi astunud Eduard Ševardnadze protestinud eelkõige Gorbatšovi poolt KGB pistrike mahitamise vastu. Seegi versioon, et end kulisside taha varjanud Gorbatšov lootis putšistide kätega (lastes neil musta töö ära) NSV Liitu koos  hoida, saab alguse just Ševardnadze katsest teda tulevastest putšistidest distantseeruma sundida. Sest kuidas Gortbatšov ka ei esitlenud end demokraadina, oli talle ikka kõige kallim impeerium. Veel rohkem kui nädal pärast putši läbikukkumist kinnitas ta CNN-ile antud intervjuus, et nn Balti küsimus tuleb lahendada NSV Liidu konstitutsioonilise reformi teel! President Bush aga ajas ta ahastusse ja häbisse. Vaatamata kõigile katsetele veenda Gorbatšovi pärast 20. augustit Baltimaade iseseisvust tunnistama lükkas Gorbatšov selle ikka ja jälle edasi. Gorbatšovile antud lubadustest “mässu” mitte õhutada kinni pidada püüdnud USA administratsioonil ei jäänud häbistamisest pääsemiseks lõpuks muud võimalust, kui tunnustada 2. septembrist Balti riikide ülemnõukogude otsuseid. Gorbatšovi juhitud riiginõukogu jõudis selle otsuseni alles 6. septembril, kui tuli tunnistada tõsiasja, et tema pingutused olid nurjunud. Rahvaste tahe oli jagu saanud suuriikide mängust, mis lõpuks ikka lähtub oma huvidest.