Majandusdoktor Ivar Soone arvates on majandusminister Kristen Michali riigiettevõtete müügiidee taga uskumus, et riik on halb peremees. See tähendab, et riigiametnikud ja poliitikud ei tule oma ülesannetega toime. "Seega tuleks välja vahetada need poliitikud ja ametnikud, mitte müüa ettevõtted. Muidu sarnaneb see nohu ravimisega nina maharaiumise läbi."
“Ja samas on ka neid näiteid, kus majandusminister asub juhtima eraettevõtet ja halvast juhist saab järsku hea juht. Selline üleöö ümbersünd ei ole reaalne. Ju pidi see juht ka varem normaalne olema. Nii hakkas Atonen juhtima näiteks Tavidit. Seega peab pigem kaaluma reaalseid müügi taga peituvaid põhjuseid, mitte aga emotsionaalseid argumente,” rääkis Soone Pealinnale.
“Kõik sõltub eesmärgist, miks müüa soovitakse, ja ka nendest eesmärkidest, mida riik on endale seadnud. Kui müüdavatel ettevõtetel on riigi eesmärkide täitmise seisukohalt oluline roll ja eesmärgid on strateegilist või on nende tegevus elanikkonnale vahetult olulist laadi, siis on müümine tõepoolest ohtlik,” ütles ta.
Majandusteadlase sõnul võib teatud tingimustel kaaluda riigi ettevõtete müüki küll.
“Kui ettevõtted ei ole avalike teenustega või strateegiliste valdkondadega seotud, vaid on puhtalt äriga tegelevad, siis võib kaaluda ka müümist, kuigi pikaajaliselt ei pruugi see alati kasulik olla,” sõnas Soone.
Tema sõnul on eraettevõtte esimene samm optimeerimine, mida tehakse sageli kulude kärpimise kaudu.
“Nii on tihti esimesteks vahenditeks töötajate arvu vähendamine, teenuse kvaliteedi või kättesaadavuse vähendamine või muud sammud, mis ei pruugi riigi elanike seisukohast kasulikud olla. Näiteks võib väheneda postiteenuste kättesaadavus, mis ei ole kindlasti elanike huvides, seega lihtsalt müümine müümise pärast ei ole otstarbekas. Mis on sel puhul riigi pikaajaline kasu müügitehingust? See on esimene küsimus, mida tuleb esitada,” selgitas ekspert.
Soone sõnul ei ole iseenesest ettevõtte toimimise osas vahet, kelle omandis see on. “Seda juhul, kui tegu ei ole strateegilise allianssi pääsemisega, st juhul, kui ettevõte ei oma antud omanikeringi puhul arenguvõimalusi või piisavalt tugevat konkurentsipositsiooni ja saab need saavutada ainult omandimuutuse kaudu. Vahe on ainult selles, kes saab kasumi.”
“Kui aga jutt on lihtsalt sellest, et töötajad saavad paremini areneda eraettevõttes või eraomanik suudab ettevõttes käivitada paremaid kontrollsüsteeme, siis on see lühidalt öeldes naiivne – ettevõtet ei juhi omanikud, vaid juhid, kes võivad küll teatud juhtudel omanikeringiga kattuda,” selgitas majandusdoktor.
Korrupt
13. aug. 2015 04:35