"Kui õnnestub tõestada, et inimene on just eriarsti pika järjekorra tõttu kaotanud tervise või elu, siis on tegu inimõiguste rikkumisega," leiab Tallinna Ülikooli inimõiguste dotsent Mart Susi, kelle sõnul pole Eesti erinevalt Soomest ühinenud ka leppega, mis keelaks igasuguse diskrimineerimise. "Meie kodanikena saaksime valitsuselt küsida: miks me ei ühine üleüldise diskrimineerimise keeluga?" rõhutab Susi, kelle eesmärk on projekti Hurmur abiga viia Tallinna Ülikool inimõiguste tippuurimiskeskusena maailmakaardile.

Eestis tõmmatakse tervishoidu üha kokku, arsti juurde tuleb minna üha kaugemale, sest tervishoid koondub maakonnakeskustesse – kas see on inimõiguste rikkumine?

See on inimõiguste rikkumine juhul, kui me saame väita, et selle kontsentratsiooni tõttu on reaalselt seatud ohtu inimese elu ja tervis ja see tuleneb riigi majanduspoliitikast. Riik peab ju tagama selle, et mitte kuidagi riigivõimu tegevuse tulemusena pole inimese tervis ohustatud. Rahvusvaheline inimõiguste teooria leiab, et meditsiini puhul pole tähtis, kas tegemist on avaliku või erahaiglaga, kõigil on ühtviisi kohustus inimõigusi tagada. Meil on probleemiks pikad eriarsti järjekorrad, ja kui õnnestub tõendada, et just seetõttu on inimene kaotanud elu või tervis oluliselt halvenenud, siis saame öelda, et on tegu inimõiguste rikkumisega.

Kas oskate nimetada mõnd inimõigust, mis mõnes muus riigis on elu osa, aga meil seda nii ei tajuta? 

Lihtne näide on õigus puhtale veele. Kui küsida Eesti inimeste käest, kas on olemas inimõigus puhtale veele, siis nad mõtlevad ja ehk ütlevad “kindlasti on”, samas meil pole see teema nii suur probleem. Suur probleem on see aga Aafrikas, kus inimesed elavad külakogukondades – et kuidas tagada seal kõigile juurdepääs puhtale veele.

Rääkides õigusest internetile, siis Eestis tegelikult digilõhe aina kasvab, eriti äärealadel. Swedbank kaotas pangabussid, inimestel pole raha, et sõita keskusesse pangaautomaadi juurde või raamatukokku internetti – kuidas seda õigust tagada?

Selles näites on üheks osapooleks eraõiguslik organisatsioon Swedbank, ja see, kuidas eraõiguslikud organisatsioonid on seotud inimõiguste tagamisega, on keeruline küsimus. Mulle tundub, et õigus internetile on Eestis tunnustatud, aga küsimus on selles, kas kõik saavad seda õigust realiseerida ja kas kõigil on juurdepääs internetile. Juurdepääs pangabussile või raha omamine raamatukokku sõiduks on pigem seotud riigi sotsiaal-majandusliku poliitikaga kui inimõigusega. Inimõiguste teooria ütleb seda, et sotsiaalmajanduslikes küsimustes on igal riigil päris suur otsustusruum, mida ta täpselt teeb, et see poleks ühiskonnale liiga kulukas.

Kas poleks nüüd ilus riigil erafirma otsuste tõttu tekkinud olukorda sekkuda, tagamaks maapiirkondades inimestele siiski tasuta arvutid ja juurdepääs internetile?

Kui nüüd riik sellise otsuse vastu võtaks, siis ilus ta ju kindlasti oleks. Samas tõstatub kohe oluline inimõiguste küsimus, et kui riik on mingi sotsiaalmajandusliku otsuse teinud, siis ta peab selle ka maksma panema ja kõikidele inimestele võrdselt tagama. Kui aga riigile tundub, et ta ei suuda seda teha, siis ta pigem ei ühine uue kokkuleppega, kui et ta ühineb ja tekib olukord, et riik peab tõdema: “Tahtsime parimat, aga ei suutnud.”

Mis on Eesti mõistes äärmuslik vaesus ja kas see riivab lapse inimõigusi?

Rahvusvaheliste kohtute praktika kohaselt on see seotud eelkõige sellega, kui lapsed on äärmuslikus vaesuses. Minu teada mõnedes lõunapoolsetes Euroopa riikides esineb olukordi, kus riik sekkub ja võtab lapsed ära perest, mis elab äärmises viletsuses. Siin on Euroopa Inimõiguste Kohus võtnud omaks sellise lähenemise, et perekonna äärmuslik vaesus ei ole mitte see põhjus ega anna alust last perest ära võtta, vaid riik peaks mingite tõhusamate meetmetega seda perekonda aitama.

Kas inimõiguste tagamine on seotud heaoluriigi arenguga – kui riigi sotsiaalkulutused on kõrgemad (á la Põhjamaad), siis on ka inimõigustega enamasti parem seis? Sisuliselt nõuab inimõiguste väärtustamine mitte minimaalse riigi ideoloogia kummardamist, vaid aktiivset riiki, kes hoolitseb inimeste heaolu eest.

Iseenesest on õige, et mida kõrgem on riigi heaolu, seda rohkem on ka vahendeid sotsiaal-majanduslike õiguste tagamiseks.

Kui palju meil Eestis teie hinnangul esineb poliitiliste veendumuste tõttu diskrimineerimist – kas dissident Tiit Madissoni, Tallinna linnapea Edgar Savisaare jt juhtumitel on poliitilise diskrimineerimise maik juures?

Ma ei tea, kas Tiit Madisson pöördus Euroopa Inimõiguste Kohtusse, minu teada tema suhtes seda lahendit pole. Üks aspekt, mis määratleb Eesti kohustusi diskrimineerimise osas, on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioon, kus on artikkel, mis keelustab diskrimineerimise, aga see on suhteliselt kitsas. Konventsioonil on ka üks lisaprotokoll, mis keelustab diskrimineerimise üleüldse kõigis küsimustes – Eesti ei ole selle protokolliga ühinenud ja lahti seletatuna tähendab see, et Eesti pole pidanud vajalikuks võtta endale rahvusvahelist kohustust välistada diskrimineerimine üleüldse. Selliseid riike nagu Eesti on veel, samas on põhjanaaber Soome endale sellise kohustuse võtnud ja seal on keelatud diskrimineerimine mis iganes alustel.

Mida räägib meie riigi kohta enda täieliku diskrimineerimise leppega mittesidumine? 

Ma võin seda ainult oletada , et sellega näitab Eesti, et ta pole veel valmis olukorraks, kus ta välistab diskrimineerimise kõikides olukordades.

Kas olukord, kus Tallinna linnapeale Edgar Savisaarele on esitatud aastate jooksul palju kahtlustusi, aga talle pole esitatud mõistliku aja jooksul (juba neli aastat) ühtegi süüdistust, võib olla näide poliitilisest diskrimineerimisest?

On olemas põhimõte, et kui kriminaalmenetlus on kestnud juba kolm aastat ja lõpp ei paista, siis tõstatub küsimus, et miks seda asja kiiremini ei menetleta. Seega on see puhtalt kriminaalmenetluslik küsimus – Eesti on võtnud endale kohustuse tagada kõigile õiglane kriminaalmenetlus ning välistada ka diskrimineerimine kriminaalmenetluses. Tõesti, kriminaalmenetlus tuleb läbi viia mõistliku aja jooksul – aga mis on see mõistlik aeg? On olemas isegi näiteid, kus mingi kriminaalmenetlus kestab lausa 10-15 aastat ja siis inimõiguste kohus sekkub ja ütleb, et see aeg on liiga pikk. Selle kohtu praktikat vaadates näen, et väga palju on seal kaebuseid pea kõikidest Euroopa riikidest, mis on seotud mõistliku menetlusajaga. Meie riigikohus kohaldab ka inimõiguste konventsiooni ja on samuti leidnud, et menetlus tuleb mõistliku aja jooksul läbi viia.

Mida teha siis, kui menetlust ikkagi mõistliku aja jooksul läbi ei viida?

On kaks võimalust – esiteks, maksta inimesele selle eest hüvitist, aga ega see inimest palju ei aita. Teine võimalus on see, et kriminaalmenetlus üldse lõpetatakse. Kui nüüd Savisaare juhtumi puhul tema esindajad leiavad, et neli aastat on menetlus toimunud ja mõjuvaid põhjuseid nii pikaks ajaks pole, siis tuleb kindlasti küsida: miks pole see asi kiiremini liikunud? Esmalt tuleb seda pärida oma riigi kohtutelt ja kui vastus ei rahulda, saab edasi pöörduda Euroopa Inimõiguste kohtusse.

On jäänud mulje, et naiste õigused seisaksid justkui väljaspool inimõigusi (palgalõhe, üksikemade raskused alimentide saamisel nelja tuule poolde läinud meestelt) ja neile ei pöörata nii palju tähelepanu kui muudele inimõigustele. Mida arvate?

Jah, mina teadlasena võiksin kommenteerida, et Eestis on selline narratiiv ja see on faktidega tuvastatav. Palgalõhe puhul on diskrimineerimise küsimus, ja nagu ma eelnevalt mainisin, Eesti pole ühinenud üleüldist diskrimineerimist välistava kokkuleppega. Meie kodanikena saaksime valitsuselt küsida, miks nad ei ühine üleüldise diskrimineerimise keeluga. Kodanikuühiskonna roll inimõiguste tagamisel on maailmas nüüd aina suurem. Riigil on jah lihtsam, kui ta on võtnud endale vähem kohustusi, ja kui riik üldse astub mingeid samme inimõiguste tagamiseks, siis selleks on teda rahvas survestanud.

Millised on nn uued inimõigused?

Uusi inimõigusi on viimastel aastatel tekkinud päris palju ja need tulenevad tihti sellest, et moodne ühiskond areneb väga kiiresti ja tekivad küsimused, kas näiteks õigus internetile ja õigus anonüümselt kommenteerida võiksid olla inimõigused. Minu kolleeg Inglismaalt on kokku lugenud, kui palju mõni teadlastegrupp või kodanikuühiskond on mõnda õigust inimõiguseks nimetanud, ja ta sai neid üle tuhande – on ju õigus demokraatiale, õigus puhtale veele, õigus heale elukeskkonnale, õigus olla unustatud jne. Praegust aega iseloomustab see, et uued tekkivad inimõigused pole enam ainult poliitilised, nagu varasemal ajal valdavalt, vaid on muutunud sotsiaal-majanduslikuks, kultuuriliseks jne.

Tavaliselt inimesed ise tunnevad ära, kui on tegemist mingi uue inimõigusega – sellest räägitakse väga palju ja see on inimestele oluline. Näiteks mõni asi, mida 20 aastat tagasi sellisena ei tajutud, on muutunud inimõiguseks. Teoreetilises plaanis saab paralleele tõmmata astronoomidega, kes uurivad, kuidas üks täht sünnib – me kõik näeme, kui uus täht on sündinud, aga ei tea, milline on olnud tähe tekkeprotsess..

Kas üks õigus saab uueks inimõiguseks siis, kui mingi riik lihtsalt otsustab nii, või on selleks siiski vaja rahvusvahelist kokkulepet?

See on just üks nendest küsimustest, mida me jaanuari lõpus Tallinna Ülikoolis algava kolmeaastase projekti Hurmur (Human Rights – mutually raising excellence) raames uurime. Selle projekti näol on tegemist seni suurima rahastuse saanud projektiga Eesti õigusvaldkonnas – Euroopa teadusrahastuse programm Horizon 2020 otsustas seda toetada enam kui 1 miljoni euroga.

Ilmselt see, kui kaks inimest omavahel telefoniga räägivad ja leiavad, et mingi asi on uus inimõigus, pole piisav. Vaidlust pole ka teiselt poolt, kui me ütleme, et on olemas mingi rahvusvaheline konventsioon, mis mingit uut inimõigust tagab, siis on see õigus sündinud. Küsimus on neis asjus, mis jäävad vahepeale – samas ei saa väita, et inimõiguse tekkeks peab olema rahvusvaheline deklaratsioon, vahel piisab, kui kodanikuühiskonna diskussioonides on nii tajutud.