Meenutus: telefonis lubati iseseisvuse valitsus tappa

"Öösel poole nelja ajal helistati ja jõhkrad meeshääled teatasid naisele, et teie mees tapetakse ära või lastega juhtub midagi. Ka emale helistati koju," meenutas taasiseseisvumisaega toonane riigiminister Raivo Vare.

Meenutus: telefonis lubati iseseisvuse valitsus tappa

"Öösel poole nelja ajal helistati ja jõhkrad meeshääled teatasid naisele, et teie mees tapetakse ära või lastega juhtub midagi. Ka emale helistati koju," meenutas taasiseseisvumisaega toonane riigiminister Raivo Vare.

Oli 21. august 1991 umbes kell neli varahommikul. Pihkvast saabunud Nõukogude dessantväelased võtsid rünnakuga enda kontrolli alla teletorni esimese ja teise korruse, et takistada info levimist läänemaailma. Juba paar tundi hiljem olid esimesed inimesed teletorni kaitsel. Ka raadiomaja ja telemaja kaitsele kogunes neid sadakond.

Dessantväelased üritasid korduvalt kogu teletorni vallutada, kuid ülitähtsat saatekeskust tänu end sinna sulgenud neljale eriväljaõppe saanud kaitsjale neil ei õnnestunud.

Ründajate peale vihast pulbitsev peaminister Edgar Savisaar kutsus kõrged nõukogude sõjaväelased vaibale ja sõimas nad pehmelt öeldes läbi. Koos komandöridega suundus Savisaar teletorni juurde, kus selgitas, et Moskvas toimunud riigipöördekatse on läbi kukkunud ning sõjaväelaste sealviibimine seega mõttetu.

Õhtul lahkuski Võru ja Pihkva suunas 78 lahingu- ja 43. teenindava transpordi masinat ning rahvas vilistas lahkuvale kolonnile järele. Ainsaks kahjuks oli Vene vägede poolt puruks pekstud vitraaž ning teletorni baarist ära joodud välismaine naps.

Peaministri teene oli, et ühtegi verepiiska Eesti iseseisvumisel ei valatud.

"Need, kes räägivad, et putši läbikukkumine oli algusest peale ette teada, räägivad rumalat juttu, mida nad ise ka ei usu," lausus  Savisaar.

Verised sündmused Leedus

Asi oleks võinud minna ka hoopis teisiti. 1991. aasta jaanuaris oli KGB eriväeosa Alfa rünnanud Vilniuse teletorni, tele- ja raadiomaja ning saatekeskusi. Vilniuse tänavatel hukkus 14 Leedu iseseisvuse eest võitlejat, vigastada sai sadu inimesi ning olukord läks täbaraks ka Lätis.

Veriste sündmuste vältimiseks Tallinnas veenis Savisaar Venemaa ülemnõukogu esimees Boriss Jeltsinit poolteist tundi telefonis vanameelsetele korralikult vastu astuma.

"Ta mõistis, et kui saadakse jagu Baltimaadest, siis järgmisena võetakse ette Venemaa ise," meenutas Savisaar. "Viimane koht, kus säilis reaalne võimalus pealetung seisma panna, oli just nimelt Tallinn."

Nii lendaski Jeltsin lendas Tallinna kohtuma oma Eesti ja Läti ametikaaslasega. Nad kirjutasid alla ühisdeklaratsioonile, mille kohaselt Eesti, Läti, Leedu ja Venemaa väljendasid solidaarsust, kuulutasid, et võim kuulub ainult seaduslikult valitud võimuorganitele, ning kinnitasid, et jõu kasutamine on lubamatu.

Jeltsin pöördus Toompea lossi Valgest saalist emotsionaalselt nõukogude sõjaväelaste ja venekeelse tsiviilelanikkonna poole, paludes sõjaväelastel naasta oma alalistesse asupaikadesse ning kutsudes üles lõpetama kriisi, millele olid Balti riikides aluse pannud nõukogude vanameelsed ja julgeolekuteenistused.

Salajane sidekeskus

Savisaar seisis Eesti iseseisvuse eest ka siseriiklikult. Tema taganttõukamisel alustas 10. juulist 1991 tööd valitsuse salajane sidekeskus, mil oli võime suhelda kõigi olemasolevate jõustruktuuride, lennujuhtimise, laevanduse, tolli ja isegi nõukogude armee sideüksustega. Keskus võimaldas pealt kuulata nii vene sõjaväelaste tegevust kui ka lahinguplaane.

"Oluline meelde jäänud detail, mille raadioluuretegevuse käigus kinni püüdsime, oli see, et nõukogude armee sõdurid ei olnud pidevalt lahingumoonaga varustatud," rääkis keskuses töötanud Hellar Pragi.

"Kui oleks madinaks läinud, siis tulistamisohvreid poleks pruukinud kohe olla. Edastasime selle teabe otse Savisaarele. 20. augustil püüdsime nende raadiosidest kinni, et komplekteeritakse rünnakule minevaid sõdureid, samuti saime teada tegevusplaani – mismoodi nad sõidavad kuhugi platsile, loovad sealt side jne. Üldine tegevuskava oli meil teada. Operatsiooni algusparool oli samuti teada."

Aparatuur sidekeskusele tuli irooniliselt just Pihkvast, kust hiljem pärinesid ka teletorni vallutajad.

"Minu mõtetesse kerkisid juba Siberi vangilaagrite pildid," meenutab valitsuse salajase sidekeskuse ülem Aadu Jõgiaas, kes aparatuuri transpordil miilitsale vahele jäi, kuid siiski pääses.

"Kaasas oli mul piisavalt täidetud rahakott nõukogude rubladega, küllaldaselt Vana Tallinna likööri ja eesti vorste."

Koos Gorbatšoviga Siberis

Kergem ei olnud peaminister Savisaarel. "Juba 1988. aastal nägin unenägu, mis mulle on eluks ajaks meelde jäänud," rääkis Savisaar.

"Olime Siberis, elasime muldonnides ja kui mina oma muldonnist välja tulin, siis kõrvalonnist tuli välja ei keegi muu kui Gorbatšov. Õnneks selleni asi ei jõudnud."

Linnapea meenutas hea sõnaga ka Eesti iseseisvuse pooldajaid isegi nõukogude ohvitseride hulgas.

"Nõmme lähedal oli õhukaitsevägede peakorter, mida juhtis tabassaraani väikerahvusest kindral Zijautdin Abdurahmanov, üks neljast NSV Liidu ohvitserist Ülemnõukogus," meenutas linnapea.

"Ta aitas meid siis, kui intrid Toompead ründasid. Putši ajal andsime tema kaudu edasi teateid Moskvasse Jeltsini staapi."

Iseseisvumine oli valitsuse jaoks tõsine noateral kõndimine.

"Tolleaegne Venemaa peaprokurör kirjutab raamatus GKTšP (Erakorralise Olukorra Riiklik Komitee – toim.), et tegelikult saadeti igasse Balti riiki umbes 30 KGB ohvitseri, kellel olid kaasas mingid nimekirjad, keda arreteerida."

Pidevad ähvardused

"Moskval oli kavas kolm asja: sõjaväepatrull, komandanditund, ja arreteeritud oleks ka kogu valitsus,» meenutas toonane riigiminister Raivo Vare. «Kuna siia olid saadetud erivägede üksused, siis olid kõik demonstratsioonid kästud jõuga maha suruda, mida Vilniuses tehtigi."

Vare rääkis, et tööga iseseisvuse heaks kaasnesid ka ebameeldivused peredele.

"Öösel poole nelja ajal helistati ja jõhkrad meeshääled teatasid naisele, et teie mees tapetakse ära või lastega juhtub midagi. Ega see perele kerge ei olnud. Emale helistati koju. Eks see väga paljusid hirmutas ka, nad tulid tagasi areenile siis, kui asi maha rahunes."

Pidevalt pidi ka valitsus kuulma ähvardusi. Kohtumisel Venemaa valitsusjuhi Rõžkoviga lausuti eestlastele.

"Novembri lõpuks on teil teravili otsas – ja mis te siis teete? Räägite siin kogu aeg okupatsioonist, aga nüüd näitamegi, et oleme okupatsioonivõimud."

Moskva hakkaski Eesti suhtes rakendama majandusblokaadi, saabus kütusekriis ja inimesed hakkasid toidukaupu rekordkoguses kokku ostma.

Toonane linnavolikogu esimees Andres Kork meenutab, et kõik hoidsid ühte. "Mitte ainult eestlasi, vaid ka teisi rahvusi oli see nõukogude aeg ära tüüdanud," märkis Kork. "Ainsana oli vaenulikult meelestatud Matrossovi polk Tondil."

Üle suletud mere

Ööl vastu 20. augustit saabus Eestisse tagasi ka Soomes viibinud peaminister Edgar Savisaar ja tema valitsuse välisminister Lennart Meri.

Vene laevad olid Soome lahe oli blokeerinud, ka toona ainus Soome vahet sõitnud reisparvlaev Georg Ots ei pääsenud koju. Toonane eriteenistuse ülem Kalle Klandorf pidi peaministri Helsingist mootorpaadiga turvaliselt ära tooma.

"Kuna minu asi oli peaministrit kaitsta, siis oli minu asi ka talle Soomes ettepanek teha mitte Eestisse tagasi tulla. Aga meie linnapea on jäärapäine, ta ütles, et sellised asjad on tema otsustada. Tulimegi sellesama paadiga tagasi."

Toonane välisminister Lennert Meri käis Savisaart Helsingi sadamas paadile saatmas.

"Soome laht oli õnneks vaikne," on Meri meenutanud. "Valitsuse mootorpaat tundus säravvalgete suurte luksuspaatide hulgas nagu inetu pardipoeg. Peaminister surus kätt ja ütles: "Kui ma keskööks pole Toompeale jõudnud, tõsta lärmi, nii et kajab." Lubasin seda teha, oleksin seda niikuinii teinud."

Meri sõnul jälgisid kahe riigi satelliidid (sealhulgas USA) selle järele, et nende paat ikka Eestisse jõuaks.

Laadimine...Laadimine...