"Jääb mulje, nagu oleks inimene tanki alt läbi käinud, tal leidus sedavõrd palju ränki vigastusi," kirjeldas hukkunud Hardo Aasmäe vigastusi kauane kohtuarst Heino Mirmel. "Nõukogude ajal hüppas üks hull alla Viru hotellist 18. korruse kõrguselt ja tal oli vigastusi vähem." Seetõttu nõuavad Aasmäe sõbrad surmajuhtumi uut uurimist.

Kui tagantjärele meediat lapata ja lugeda, et mis juhtus 29. detsembril Tallinnas Pärnu mnt maja trepikojas, kus õhtul pärast üheksat avastati välisukse eest Hardo Aasmäe surnukeha, avaneb umbmäärane, et mitte öelda kummaline pilt. “Hardo Aasmäe libastus ja kukkus oma kontori trepikojas. Traagiline õnnetus. Sõbrad meenutavad teda energilise inimesena,” kirjutati ühes väljaandes.

Samale tasemele, et Hardo Aasmäe lihtsalt kukkus õnnetult surnuks, jäävad ka teised uudiskäsitlused. Juhtunu kuulutati nii meedias kui ka politseis sisuliselt päevapealt õnnetuseks, ootamata ära kohtumeditsiinilise ekspertiisi tulemusi, mis tavaliselt võtab aega ligi kuu. Pole võimalik leida mingeid detaile peale selle, et Aasmäe kukkus ja hukkus. Silme ette tekib pilt nagu mõnes vanas Inglise krimiseriaalis, kus keegi teatraalselt trepist alla veereb ja pead vastu mõnda trepinurka ära lüües elegantselt hingevaakuvana lebama jääb.

Sama üldsõnaliseks jääb politsei ka Pealinna päringule vastates: “Tegemist oli õnnetusjuhtumiga ning Aasmäe hukkus trepist kukkumise tagajärjel saadud vigastustesse, mida kinnitab ka ekspertiis,” kinnitas politsei.

Avalikkusele võlts pilt?

Avalikkusele ettesöödetud pildist jääb seega mulje, justnagu oleks trepikoda, mille välisukse eest Aasmäe surnukeha õhtul kella üheksa paiku leiti, kitsas, järsk ja väänleva keerdtrepiga. Selline paik, kus näiteks kahel inimesel oleks raskusi teineteisest mööda mahtumisega ja võib väga kergesti kaela murda.

Pärnu mnt äärse maja trepikoda näeb siiski hoopis teistsugune välja. Umbes poolteist meetrit laiad astmed, iga kümne astme järel avar, mitmeruutmeetrine trepiplatvorm. Trepi enda kaldenurk on väga lauge. Kui jätta kõrvale astmete kohatine libedus nende kulumise tõttu, oleks mugavamat ja ohutumat treppi inimese jaoks keeruline välja mõelda.

Tegelikkus on seega pisut karmim, kui meediast seni Hardo Aasmäe surma kohta avanev pilt lubaks arvata.

See karm pilt, ehk hämmastavalt suured vigastused Hardo Aasmäe surnukehal nähtuvad kohtumeditsiinilise uuringu ühest aktiosast, mis kohtumeditsiini instituudist välja on lekkinud. Pealinn palus selle osaga tutvuda aastakümnete pikkuse staažiga kohtuarstil ja hilisemal õppejõul, praegu pensionipõlve pidaval Heino Mirmel.

“Vigastuste hulk oli ikka… muljetavaldav!” hämmastus Mirmel. “Kolju on lömastatud… Või lülisamba murd… Seda ei ole võimalik niisama lihtsalt ära murda. Esimese roide murd on samuti väga haruldane, see on väike, jäme ja tugev roie.  Et seda ära murda, läheb märkimisväärset jõudu vaja.”

Liiga palju vigastusi

Mirmelit hämmastas ühtlasi, et Aasmäel leidus nii palju koljuvigastusi nii ees- kui ka tagapool. “Piltlikult öeldes, jääb mulje, justnagu oleks inimene tanki alt läbi käinud,” märkis Mirmel. “Sedavõrd palju leidub ränki vigastusi. Või siis on olnud üsna kõrgelt vaba langemine. Nõukogude ajal hüppas üks hull alla Viru hotellist 18. korruse kõrguselt, aga temal oli minu mälu järgi vigastusi vähem.”

Teoreetiliselt oleks võimalik seega mingit osa aktis loetletud vigastusi saada, kui Aasmäe oleks langenud kolmanda korruse ehk umbes kahksa meetri kõrguselt, n-ö vabalangemisega trepisahti mööda alla koridori põrandale. Tõenäoliselt peab ta olema kukkudes veel millegi vastu põrganud ja saanud sellest täiendavaid vigastusi.

Kuid igat liiki vigastusi leidus Aasmäe surnukehal isegi selleks teooriaks kahtlustäratavalt palju. See jätab õhku kahtluse, et hukkunut võib olla enne surma n-ö füüsiliselt töödeldud, näiteks pekstud.

Politsei jääb õnnetusjuhtumi ehk kolmandalt korruselt trepišahti kaudu alla kukkumise versiooni juurde. Ainuke  probleem, et selleks tuli Aasmäel ületada tavapärane meetrikõrgune kaitserinnatis ehk käsipuu. Mil kombel ja miks Aasmäe ise, ja täiesti vabatahtlikult, selle ületas, ongi kogu kõnealuse õnnetu juhtumi kõige suuremaks mõistatuseks.

Käsipuu ei lasknud kukkuda

Aasmäe sõbra, IT-spetsi Tarmo Tederi sõnul oli politsei juhtunut põhjendanud Aasmäe terviserikkega. Ootamatult olevat ta just seal käsipuu ääres teadvuse kaotanud ja kukkunud n-ö vabalangemises trepišahti.

Kuid ka sel juhul jääb kaks võimalust: inimene kas ise aitab kaasa enda kukkumisele ehk püüab käsipuust üle ronida ja ennast üle serva kukutada, või siis aidatakse talle kaasa. Oleks veel kolmas võimalus: inimene nõjatub käsipuule ja see annab ootamatult kinnitustest järele, kuid Aasmäe puhul jääb selline võimalus ära. Nagu ilmselt ka enesetapp.

Tasub ka meenutada, et Aasmäe oli pigem keskmise kasvuga, täidlane ja kaalukas, mitte pikk ja vibalik, mis muudab tema kaldumise üle käsipuu serva veelgi kummalisemaks.

Märkimisväärne on veel, et kohtumeditsiin ei tuvastanud Aasmäel insulti, infarkti vms ootamatut terviseriket. Küll leiti veidi üle promilline joove (selle tekitab näiteks umbes 100 grammi viina), kuid koguka mehe puhul, kes mõned pitsid võtnud, pole see kuigi märkimisväärne. Tühi viinapudel olevat asetatud korrektselt kappi, ehkki Aasmäe korda armastava inimesena poleks sellist liigutust iial teinud.

Vaja kindlasti veel uurida

Pealinnaga konsulteerinud eksperdid peavad samas tõenäoliseks, et Aasmäe kukkumisele üle käsipuu serva eelnes kellegagi ühine viinavõtmine ja tüli. Võib-olla ka kaklus, millega annaks põhjendada osa surnukehal leidunud vigastusi, kuid mille varjamiseks lavastati õnnetusjuhtum.

“Hardo hukkumise uurimisega peaksid asjaomased ametkonnad kindlasti uuesti tegelema hakkama ja andma ka avalikkusele täpsemaid selgitusi, mis võis ikkagi juhtuda MTÜ Entsüklopeedia ruumides sel traagilisel õhtul,” rääkis Tarmo Teder, kelle arvates teab avalikkus ühiskonnategelase surma asjaoludest põhjendamatult liiga vähe.

“Oluline oleks teada saada, kes oli see inimene, või need inimesed, kellega ta enne hukkumist viimasena koos viibis,” selgitas Teder. “Kuigi politsei esitab versiooni üle käsipuu kukkumisest, on selge, et juhtunu vajaks edasist uurimist, sest avalikkusele on seni esitatud ebapiisavaid, et mitte öelda eksitavaid andmeid. Samas viitab ekspertiisiakt väga ulatuslikele ja ränkadele vigastustele, mis ei pruugi olla saadud ainuüksi kukkumise ehk vabalangemise tagajärjel.”

Kodanikuühiskonna ja internetivabaduse aktivisti Elver Loho sõnul võis Hardo Aasmäe hukkumise eelseks tüliõunaks olla Hardo MTÜ Entsüklopeedia alt veetud projekt, mida rahastas Aserbaidžaani riiklik fond.

Kummaliselt kiire kokkuvõte

Loho on võrguväravas nihilist.fm kirjutanud, et tegu oli üle maailma külvatud projektirahadega, mille eesmärk oli aserite riiki tutvustada. Pealinnale on lisaks vihjatud, et vaidlusküsimus võis seista selles, et meedias küll avaldati aserite riiki tutvustav artikliseeria, kuid aserid pidasid seda liiga küündimatuks, et selle eest mingit raha välja käia.

Loho on ühtlasi arvnud, et ilmselt teab üsna palju vastuseid küsimustele Hardo Aasmäed tolle viimaseks jäänud õhtul külastanud Indrek Meltsas, kelle ütlustele tuginedes politsei Aasmäe surma õnnetusjuhtumiks vormistas. “Võimalikke motiive võiks ju ikkagi kontrollida,” väidab Loho. “Või mis loogika järgi lõpetatakse uurimine enne lahkamistulemuste saabumist? Kummaline. Äärmiselt kummaline.”

Meltsas on Facebookis avaldatud vastulauses eitanud oma seost Aasmäe hukkumisega: “Mind pole kunagi süüdistatud ega kahtlustatud,” kirjutas ta.

Teder aga sõnas Pealinnale, et suure tõenäosusega esitab ta avalduse prokuratuuri nõudmaks prokuratuurilt Aasmäe surma asjaolude täiendavat uurimist. Kohtumed aktist nähtuv vigastuste hulk ja iseloom peaks uurimiseks piisavalt põhjust andma.

 —

Kas kunagisele Tallinna linnapeale võisid saada saatuslikuks KGB toimikud?

Hardo Aasmäe surma põhjuseks võisid veel olla teadmised VEB fondiga seotud rahakadumiste kohta, Aserbaidžaani tehinguteni viivad niidid või KGB likvideerimise ajal kõrvale tõstetud toimikud.

Vaadelgem neist viimast, KGB toimikute lugu, sest VEB fondi puudutavat infot leidub ilmselt veel paljudel ning Aserbaidžaani raha näib samuti võimaliku tapmise motiivina olevat pisut vähem tõsisem.

Küll on aga teada, et kaposse andsid Aasmäe lähedased pärast tema surma üle tõepoolest mõningase koguse kunagisest KGB arhiivist pärit toimikuid, mis olid Aasmäe valduses.

Teatavasti juhtis Hardo Aasmäe 1991. a ENSV riikliku julgeoleku komitee likvideerimist. Tollest ajast ilmselt oligi tema kätte sattunud mõningane kogus KGB materjale. Suure tõenäosusega võis tegemist olla nn väljasõidutoimikutega, mida KGB-s peeti eraldi iga isiku kohta, kes taotles nõukogude  ajal luba välismaale sõiduks. Teada on ka asjaolu, et väljasõidutoimikuest jõudis Eesti riigiarhiivi suhteliselt väike osa, ehk ligikaudu 23 000 umbes 6000. Mingi osa neist toimikutest põletati KGB likvideerumise ajal nii Nõukogude Liidu kui ka Eesti Vabariigi võimumeeste eestvõttel, mingi osa võidi tagasi viia Venemaale ja mingi osa võis sattuda KGB ülevõtmise käigus 1991. a ka erakätesse.

Toimikud olid selle poolest huvipakkuvad, et sisaldasid ka KGB agentide nimesid. Vähe usutav, et Aasmäe targa inimesena säilitas mingit niisama n-ö pudi padi. Ilmselt leidus tal midagi kompromiteerivat mõnegi mõjuka tegelase kohta. Meenutagem, et nn õnnetus juhtus Aasmäega kuumal valimiste eelsel ajal.