PATSIENTIDE KAITSJA: Arstid peaksid suutma oma vigu ausalt tunnistada!

"Jaanuaris oli meil juhtum, kus kiirabi ei tundnud infarkti ära, sest EKG-d ei tehtud. Järgmisel päeval tegi kohalik perearst küll EKG ja tõenäoliselt ka märkas, et midagi on valesti, kuid selle asemel, et patsient kiirabiga kohe haiglasse saata soovitas mehel rooli istuda ja mitukümmend kilomeetrit linna EMO-sse sõita. Kaotatud aja tõttu kaotas mees osa südamest," räägib patsientide esindusühingu juht Pille Ilves. Paraku on ravivea tõendamine patsiendi kohustus, ja on juhtunud ka nii, et raviasutus on asjakohased dokumendid "ära kaotanud" või neid koguni võltsinud. Ka politseil pole piisavalt pädevust meditsiinis toimuvate "kahtlaste" surmajuhtumite uurimiseks.

Pilt: Scanpix

PATSIENTIDE KAITSJA: Arstid peaksid suutma oma vigu ausalt tunnistada! (5)

,

"Jaanuaris oli meil juhtum, kus kiirabi ei tundnud infarkti ära, sest EKG-d ei tehtud. Järgmisel päeval tegi kohalik perearst küll EKG ja tõenäoliselt ka märkas, et midagi on valesti, kuid selle asemel, et patsient kiirabiga kohe haiglasse saata soovitas mehel rooli istuda ja mitukümmend kilomeetrit linna EMO-sse sõita. Kaotatud aja tõttu kaotas mees osa südamest," räägib patsientide esindusühingu juht Pille Ilves. Paraku on ravivea tõendamine patsiendi kohustus, ja on juhtunud ka nii, et raviasutus on asjakohased dokumendid "ära kaotanud" või neid koguni võltsinud. Ka politseil pole piisavalt pädevust meditsiinis toimuvate "kahtlaste" surmajuhtumite uurimiseks.

Viimastel nädalatel on olnud üsna mitu lapseootel naisega seotud traagilist juhtumit – ühel puhul surid nii naine kui ka laps, teisel katkes naise rasedus, sest ta ei saanud enda hinnangul piisavat abi. Mulle näib, et etteheited on suunatud eeskätt sellele, et haigesse suhtuti osavõtmatult ja üleolevalt. On see suur probleem?

Jah, see kaebus on paljudel meie poole pöördunud patsientidel. Samas on ravijuhte väga palju ning positiivsed juhtumid meie lauale ei jõua. Kõige esimene asi peakski olema inimlik suhtumine ja asjade aus käsitlemine. Ma arvan, et kui need tingimused oleks täidetud, oleks rahulolematust palju vähem. Paraku on meie poole pöördunud patsientide juhtumitest välja tulnud, et haigla on ravidokumente varjanud või on valetatud. Usun, et iga haigla võimuses on sellised juhtumid eos lahendada. Kui haigla tunnistab ausalt, et jah, tegime vea, ning kui seda viga üritatakse parandada kas edasise raviga või materiaalse kompensatsiooniga, siis kindlasti on ka patsiendid ja nende lähedased mõistvamad.

Samas mõistan ka neid inimesi, kes ajakirjandusse lähevad – ollakse kuulnud arstide ringkaitsest ning eeldatakse, et ega haiglast niikuinii õigust ei saa. Ja ka see on osaliselt õige – on raviasutusi, kellega ei ole võimalik kokkuleppele jõuda.

Kuidas patsient peab teadma, millise haiglaga on mõtet proovida läbi rääkida, millisega mitte?

Tuleb proovida heatahtlikult suhelda, küsimusi esitada ning vältida otsest rünnakut. Hea on paluda kirjalikku infot ning saata oma järelepärimine kirjalikult. Kogu kirjavahetus ning võimalusel ka suulised vestlused tuleks säilitada. Meie kogemused näitavad, et paljud juhtumid lõppevadki selles etapis, kui patsiendile on põhjalikult ära seletatud, mis juhtus. Samas on palju juhtumeid, kus patsiendi rahulolematuse on põhjustanud halb teavitamine, ning asi laheneb, kui patsient saab juhtunust põhjaliku ülevaate.

Arstidele heidetakse ette ka seda, et kui patsient kirjeldab piinavat valu, ei võeta kaebust tihti piisavalt tõsiselt.

Jah, selliseid kaebusi tõepoolest esineb. Näiteks jaanuarikuus laekus meile kaks sellist juhtumit. Ühel puhul ei tundnud kiirabi infarkti ära, sest EKG-d ei tehtud. Järgmisel päeval tegi kohalik perearst küll EKG ja tõenäoliselt ka märkas, et midagi on valesti, kuid selle asemel, et patsient kiirabiga kohe haiglasse saata, soovitas mehel rooli istuda ja mitukümmend kilomeetrit linna EMO-sse sõita. Pärast elavas järjekorras ootamist sai patsient lõpuks diagnoosi, kuid kaotatud aja tõttu kaotas osa südamest. Teisel juhul ei tundnud kolm Ida-Viru arsti insulti ära ning patsient saadeti pärast igat pöördumist koju. Paari päeva pärast tekkis patsiendil teine insult ning pere otsustas tuua ta Tallinna, kus ta praegu taastub.

Paljud kannatanud pöörduvad esmalt meediasse – mida soovitate teie?

Mõnikord on jah nii, et inimene pöördub esimese asjana kohe meediasse. Sellisel juhul on meil raske nõu anda, sest meie nõuanne on jätta ajakirjandus n-ö viimaseks õlekõrreks. Juhtumi lahendamisele kiire ajakirjandusse pöördumine kindlasti kaasa ei aita. Haigla tunneb, et teda rünnatakse, ta tõmbub kaitsesse ja siis võib hakata igasugu imeasju juhtuma.
Meie nõuanne on ikkagi see, et tuleb üritada haiglaga mingi kokkuleppeni jõuda. Patsient võib ravivea korral ka kompensatsiooni nõuda. Haigla on kindlasti suuteline midagi maksma. Raviasutustel on sõlmitud tsiviilvastutuskindlustus, kuid millegipärast seda väga ei kasutata.

Ja kui haiglaga kokkulepet ei saa, siis jääb kohtutee?

Jah. Kuid Eestis jääb ravivea tõendamine paraku kannatanu õlgadele. Ta peab haiglalt välja nõudma kõik paberid, mitte ainult epikriisi, vaid ka arstide-õdede sissekanded, ravimilehed.

Kahjuks näitab kogemus, et vahel kipuvad mõned ravidokumendid haiglates haihtuma. Üks patsient kirjeldas hiljuti meile oma juhtumit, kus tal oli õnnestunud saada ravidokumendid, mis haiglal hiljem "kaotsi" läksid. Kuid tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjon ignoreeris patsiendi dokumente ning tegi otsuse haigla osaliste dokumentide põhjal.

Me ei ole sugugi kindlad ka kõigi haigla esitatud andmete ehtsuses – näiteks kas koeproov ikka on selle konkreetse patsiendi oma. Meil on kahtlus, et aeg-ajalt esitatakse valematerjali. Näiteks üks juhtum oli selline, kus haigla esitatud koeproovi number kattus täpselt ühe teise mitme aasta taguse koeproovi numbriga. Pärast patsiendi küsimust selle kohta ilmus numbrile juurde paar numbrit, mida enne ei olnud. Patsiendil on sel puhul väga keeruline midagi tõendada.

Ja väga palju juhtumeid sumbubki, sest patsient ei suuda raviviga tõendada.

Kohus vist ka ei kipu arsti väga kergelt süüdi mõistma?

Kõik oleneb tõenditest. Väga selgete vigade puhul on kohus patsiendi poolel. Kui aga eksperdid on oma hinnangu formuleerinud umbmääraselt "see võis olla...", siis sellisel juhul ei ole patsiendil enam palju loota. Näiteks kui patsient kukkus raamilt maha ja suri, siis eksperdi hinnang "surm võis olla põhjustatud kukkumisest" tähendab, et juhtunut ei käsitleta raviasutuse süüna. Kui kodus kukub beebi mähkimisaluselt, siis ei kõhkle keegi ema süüdistamast, aga haigla puhul see nõnda ei ole.
Kuna Eesti riigis on arste vähe, siis üritatakse neid igal moel kaitsta.

Põhjamaades – Rootsis, Soomes – on mittesüüline kahjukindlustuse süsteem. Mida see tähendab?

See on nii, et kui patsient leiab, et on tehtud raviviga, siis ta esitab avalduse vastavale instantsile (Soomes on selleks Potilasvahinkoapu – patsiendikahjuabi), kes hakkab asja uurima. See on üsna pikk protseduur ning võib-olla ei ole kahjutasud nii suured kui kohtu kaudu saades, kuid see on mõlemale poolele – nii patsiendile kui ka arstile – palju vähem stressi tekitav.

Ka sotsiaalministeeriumil on olnud plaanis Eestis taoline süsteem kehtestada, olen eelnõuvariante näinud, kuid nüüd on need vist kuskil sahtlipõhjas tolmu kogumas, sest kaks aastat on olnud täielik vaikus.

Mind häirib see, et arstid näevad ainult konkreetset sümptomit ja keskenduvad selle elimineerimisele, mitte sümptomi põhjuse otsimisele.

Meie arstid on ravimikesksed, nende jaoks võrdub sümptom kohe konkreetse ravimiga. Ravimeid kirjutatakse väga kergekäeliselt välja, jättes täiesti tähelepanuta võimalikud kõrvalmõjud ning selle, mis on sümptomi põhjuseks.

Eks juba arstiharidus ole ravimifirmade poolt mõjutatud, niisamuti hilisem koolitus. Peakski kutsuma inimesi üles ise oma tervise eest vastutust võtma ning arste mitte pimesi uskuma. Patsient peab ise oma terviseprobleemist ja pakutud ravist aru saama. Haiglas kahjuks on seda väga raske teha, sest patsiendil puudub juurdepääs ravimiinfole.

Toon näite iseenda kogemusest. Minu isa, ülimalt rahulik ja viisakas inimene, sattus haiglasse, kus tal neljandal päeval tekkis psühhoos. Ta oli poolteadvusetu, tõmbles, oli vägivaldne, lõi õel prillid peast – täiesti teistsugune inimene. Kui hakkasin uurima, mis ravi ta saab, selgus, et antakse kümmet erinevat ravimit, mille hulgast leidsin sellise, mille ühe kõrvaltoimena on nimetatud ka taolist reaktsiooni nagu tekkis minu isal. Valvearst tuli minu kutse peale ning ütles, et ravi on optimaalne.

Esmaspäeval konsulteerisin ravimiametiga ning läksin raviarsti jutule. Palusin siiski, et see üks ravim eemaldatakse. Raviarst ei tahtnud algul uskuda, et isa seisund võib olla tingitud ravimist, aga õnneks saime kokkuleppele ja ta võttis selle ravimi ära. Sama päeva õhtul oli isal juba palju parem ning nädal hiljem kirjutati ta haiglast välja. Samas mind hämmastas arsti repliik, et vanadel inimestel lähebki haiglas seisund tihti halvemaks, ning et ta ei seostanud seda ravimite kõrvalmõjuga.

Kuidas julgetakse kergekäeliselt anda korraga kümmet ravimit, kui ometi teatakse, et juba kahe ravimi kombineerimisel võivad tekkida probleemid?

Hollandis tehti uurimus, milliseid ravimeetodeid eelistavad saadaolevate hulgast arstid ja milliseid patsiendid. Selgus, et arstid valivad kõige sissetungivama meetodi, patsiendid aga kõige leebema. Kui arst pakub nuga ja kangeid ravimeid, siis patsient tahaks esmalt katsetada midagi kergemat – loodustooteid, toidulisandeid, toitumise muutmist.

Guugeldav patsient on ju arsti kõige hullem nuhtlus. Kui oma Google’i tarkusega arsti juurde lähed, siis võid sarkastilise märkuse osaliseks saada.

Jah, seda suhtumist "mis te üldse tulete siia, kui ise nii tark olete, ravige ennast ise" esineb päris palju. Samas, kui koostöö ei õnnestu, siis tuleb arsti vahetada.

Selle kohta, et leebemad meetodid võivad väga hästi aidata, on mul taas isiklik näide. Neli aastat tagasi oli mul kilpnäärme ületalitus – süda tagus, pulss oli üle saja tavalise kuuekümne asemel, ma värisesin, autoga sõita ei julgenud, olin tohutult väsinud. Kuna kilpnäärmearsti juurde oli järjekord mitu kuud, konsulteeris mu perearst endokrinoloogiga ja kirjutas mulle ravimid, mida sõin niikaua, kuni kilpnäärmearsti aeg kätte jõudis. Need ravimid ei aidanud. Kilpnäärmearst ütles vastuvõtul, et polegi muud valikut kui radioaktiivse joodiga kiiritada, ja kui see ei aita, siis kilpnääre eemaldada.

Läksin koju ja nutsin – mõlemad variandid tundusid vastuvõetamatud. Guugeldasin, kuni leidsin netist toidulisandi, mis pidid minu häda korral aitama. Tellisin Ameerikast selle ioonilise mineraalide preparaadi ja juba nelja päeva pärast kadus peast udu, südamepekslemine ja kõik muud sümptomid. Olen siiani terve. Kui mõni aeg hiljem perearsti juurde tagasi läksin, olid näitajad ideaalsed. Aga perearst ei uskunud, et pelgalt toidulisand võiks niiviisi toimida. Ta ütles, et mingite vitamiinidega neid näite küll alla ei saa. Mina arstina oleksin huvi tundnud, mis see alternatiivne variant oli, mis sedavõrd hästi mõjus.

Mis oleks olnud, kui ma oleks nõustunud spetsialisti pakutud raviga? Ma oleks tõenäoliselt hästi paks, sest kilpnäärme eemaldamine põhjustab ülekaalu. Oleksin elu lõpuni pidanud ravimeid tarvitama. Ja tõenäoliselt veel ülekaalust masenduses, sest olen kogu aeg kaalunud 55 kilo, sellega rahul ja harjunud.

Kui palju on neid juhtumeid, mis patsientide esindusühingu kaudu on Euroopa inimõiguste kohtusse jõudnud?

Oleme saatnud Euroopa inimõiguste kohtusse viis psühhiaatriavaldkonda kuuluvat juhtumit ja viis surmajuhtumit. Mitmekaupa just sellepärast, et näidata, et probleem on süsteemne. Näiteks kahtlaste surmajuhtumite puhul haiglates ja hoolekandeasutustes aktiivset uurimist ei toimu. Meil ei tehta sageli isegi sõltumatut lahangut. Tavaliselt ei algatata ka kriminaalasja, sest enamasti puuduvad politseil oskused ja teadmised selliste juhtumite uurimiseks.

Samas on meie töö ka vilja kandnud, sest tänu neile kohtuasjadele on psühhiaatriliste patsientide õigused nüüd paremini kaitstud.

Sellegipoolest olete oma tegevuse nii kokku tõmmanud, kui üldse võimalik, ning annate nõu kaks korda nädalas peamiselt ainult telefoni teel. Miks?

Tõepoolest oleme tegevuse rahapuudusel kokku tõmmanud. Enne saime Avatud Eesti Fondilt toetust, nüüd enam mitte, sest ka seal on vahendid vähenenud. Samuti ei saa me EL-i projektiraha kitsenenud tingimuste tõttu enam taotleda ning enamus välisfonde on oma rahastuse Eestis lõpetanud. Tegin Tallinna linnale toetustaotluse, kuid sealtki ei saanud midagi. Tallinnal on sotsiaal- ja tervishoiu valdkonnas MTÜ-dele aasta peale kokku ette nähtud vaid 30 000 eurot – see on naeruväärselt väike summa. Praegu saame riigieelarvest 19 000 eurot aastas, hasartmängumaksu fondist 10 000 ja see ongi kõik.

Ma ei mõista, kuidas sellise rahastusega on MTÜ-del üldse võimalik ellu jääda. Tekib tunne, et meie väljasuretamine on sihilik tegevus. Sest kui kolmas sektor on nõrk, siis on poliitikutel hea ja mugav olla.

Euroopa Liit soovib, et Eesti arendaks infrastruktuuri. Aga mida Eesti riik näeb infrastruktuurina – hooneid, betooni, asfalti. Kuidas ei saada aru, et ka teenused ja nende toimimiseks loodud keskkond on infrastruktuur.
Kui samas joones jätkame, oleme varsti ametnike ja sõjaväelaste riik!

Laadimine...Laadimine...