"Ühe kõige kurioossema juhtumi puhul juhib oma ettevõtteid röövmõrvar otse vanglast," ütleb võlausaldajate liidu juht Marie Rosin. "Ta on küll isoleeritud vabadusest, aga teda pole suudetud isoleerida meie majandusruumist." Eesti majanduskuritegude büroo alla 80 000-eurose kahjuga juhtumeid politseijuhi otsuse elik rahapuuduse tõttu enam ei menetle. Tippadvokaadi sõnul toob taoline õigusvastane piirang kaasa õigusanarhia.

“Mulle öeldakse, alati, et see, mis ma räägin, on väga šokeeriv,” tõdeb modellivälimusega Rosin, kes on juba hulga aastaid tegelenud Eesti ettevõtlusmaastiku süvaanalüüsiga. Ta püüab koondada kõiki – lihtsalt öeldes – pettasaanuid kokku võlausaldajate liitu, et siis koos paremini kõigi huvisid kaitsta.

Esmapilgul võiks tollele haprale naisterahvale pakkuda ükskõik millist muud tegevusala kui opereerimist väga karmis keskkonnas. Seal teevad ilma kandiliste peadega mehekolakad, inimelu ei maksa suurt midagi, kümned miljonid tekivad ja kaovad nagu võluväel ning mõni ettevõte, mis alles äsja hiilgas korraliku käibenumbriga, kaob hetkega olematusesse nagu musta auku. Päranduseks jäävad vaid hiiglaslikud maksu- jm võlad.

“Mulle ütleb mõni inimene, et ta küll tajus, et midagi on viltu, aga et asi on nii hull, ta ei osanud ettegi kujutada.” Rosin kannab välja tähendusrikka pausi ja ohkab: “Selles asi ongi, et kui teised tajuvad, siis mina tean. Tegeliku olukorra kohta.”

Maksud ainult lollidele?

Esmapilgul võiks Rosin justnagu hommepäev palmisaar-tele pikale puhkusele siirduda. Temaga seotud ettevõttele kuulub 250 mln euro väärtuses nõudeid. Võrdluseks võib öelda, et näiteks Eesti Energia kvartalikäive on mõnesaja miljoni ringis. Ainukene viga, mis takistab Rosina tõusu kodumaiste oligarhide perre, on nende nõuetega kaasnev omadussõna “lootusetud”. See tähendab, et reaalsuses pole tollest rahast kübetki saada.

Rosin ei eitagi, et nende lootusetute nõuete kollektsioneerimise mõte on peamiselt vaid info. Info tankistide ja firmade “matjate” kohta, kelle kasutamine on Eestis muutunud niivõrd massiliseks, et sunnib küsima: kes on see loll, kes selles riigis üldse veel makse tahaks maksta?

Mida selle infoga siis õieti peale on hakata? On jah asi hullusti – no ja siis, võiks mõni skeptik õlgu kehitada. Idealistina pole Rosin maha matnud lootust, et juhtivaid riigiametnikke nagu kutsikaid ninapidi pissiloiku pistes on võimalik neid siiski valitsevat kaost korrastama õpetada.
“Kas te kujutate ette, et teil on 600 ettevõtet?” küsib Rosin. Mõistagi ei kujuta. Mõni siiski kujutab, sest ta tegeleb igapäevaselt nende “ülevõtmisega” ja võlgades ettevõttele “juhatuse liikme teenuse” osutamisega.

Mõistagi ei ole võlausaldajate liidu mootor Rosin ainus, kes iseloomustab Eesti majandust sõnadega “tuhande tankisti maa”. Kuigi ametlikult on selliseid “tuntud tegijaid” 700 ringis.

Alla 80 000-eurosed juhtumid kalevi alla

Eelmisel aastal toimus üks kõrgete justiits- ja korrakaitseametnike kohtumine väikeettevõtjate esindajatega. Suur oli väikeettevõtete assotsiatsiooni juhi Kersti Krachti üllatus, kui ta sellel kohtumisel kuulis, et politsei- ja piirivalveameti juhi otsusega menetleb keskkriminaalpolitsei vastmoodustatud majanduskuritegude büroo (MKB) edaspidi vaid alates 80 000-eurose kahjusummaga juhtumeid. Väiksema kahjuga majanduskuriteod peaksid jääma prefektuuride menetleda.

Paraku aga tõmbas vastloodud MKB prefektuurid majandusasjade uurijatest tühjaks. Seega tuli väikeettevõtjatel Eesti iseseisvuse taastamise 25. aastapäeva künnisel tõdeda, et ega seda majanduspolitseid õieti nagu polegi. Ja et igasugu sulidele on süüdatud roheline tuli, sest kuni 80 000-euroste juhtumitega justkui mõni aeg ei tegelegi keegi.

Veel ajas väikeettevõtjatel harja punaseks, et tuhatkond kriminaalasja läks seoses MKB moodustamisega hoobilt sulgemisele. Kalevi alla, või nimetagem kuidas iganes, ainult et iga juhtumi taga sellest tuhandest on mõne ettevõtja isiklik tragöödia.

Advokaat: politsei otsus on õiguslikult kehtetu

Vandeadvokaat Leon Glikman näeb siin taga õiguslikku nihilismi, et mitte öelda anarhiat. Tema sõnul on see piirang sisuliselt õiguslikult kehtetu.

“Vastavalt põhiseaduse §-le 3 saab täitevvõim tegutseda põhiseaduse ja kirjutatud ja avaldatud seaduse alusel,” toonitab Glikman. “Sealjuures, üldkohustuslikke norme saab vastu võtta vaid riigikogu ja täitevvõimul on nende täitmise kohustus.”

Advokaadi sõnul sätestab kriminaalmenetluse seadustiku § 6 kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtte. See paneb täitevvõimu haruks olevatele õiguskaitseorganitele kohustuse toimetada kuriteo asjaolude ilmnemisel kriminaalmenetlust.

“Kuna seadus ei sätesta 80 000-eurost kahju piiri ja õiguskaitseorganitel puudub üldse õigus selliseid piiranguid kehtestada, siis piirang õiguslikke tagajärgi ei evi,” ütles Glikman.

Ta lisas, et mõistagi on arusaadav püüd vähest ressurssi kokku hoida ja kusagile piir tõmmata. “Samuti nõustun ma, et varaliste vaidluste korral peaks primaarne olema tsiviilkohtumenetlus. Tegelikkuses on probleem tingitud ressursi valest jaotamisest ja väheses huvis eraomandit kriminaalmenetluslike meetoditega kaitsta – ja seda ka siis, kui kuriteo tunnused on ilmselged.”

Ka Marie Rosin tõdeb, et ühest küljest on see piirang ilmselt vajalik: “Nad lihtsalt ei suuda seda massi menetleda. Turul on tegelikult olukord kordi hullem, kui ühiskond seda tajub.” Teisalt on selline piiri seadmine väiksema kahju kannatanute suhtes muidugi sügavalt ülekohtune.

Rosina sõnul on “riigiorganitel” siiski olemas huvi teadete vastu tegelikkusest. Maksuamet julgustab, et andke aga minna, te ajate õiget asja.

Seda enam, et võlausaldajate liit hoidis kokku hulga euroraha, tervelt 1,5 mln eurot, mida riigiasutused olid valmis uuringuks taotlema, tehes riigiametitele täiesti tasuta valmis analüüsi pildi kohta ettevõtlusmaastikul. Justiitsministeeriumis olla alarmeerivate teadete peale koguni loodud “maksejõuetuse komisjon”. 

Aastas korstnasse 100 mln eurot

Kui Rosin käib nagu misjonär enda uuringu tulemusi riigiasutustes esitlemas, aetakse seal tavaliselt silmad suureks: võib see kõik tõesti tõsi olla? “Neil paistab info ikka täielikult puuduvat,” oskab Rosin vaid õlgu kehitada.

Mida šokeerivat, kui Rosina öeldud sõna kasutada, sellest uuringust siis selgub?

Näiteks et 2015. a oli meil ligi 7000 maksejõuetuse tõttu lõpetanud ettevõtet. 2016. aasta seitsme kuuga aga 6300, nii et aasta lõpuks vist hakkame kuhugi 10 000 ligi jõudma.

Nüüd läheb asi veelgi huvitavamaks: registrist sundkustutati 2015. aastal 6604 ettevõtet, kes jätsid maha võlgu 43 mln euro ulatuses. Tänavu seitsme kuuga on sundkustutatud 6082 ettevõtet, kes jätnud maha võlgu 30 mln euro ulatuses.

Lahtiseletatult tähendab see, et võlgadest ja maksukohustustest kõrvalehoidmine on muutunud meie ettevõtluskultuuri lahutamatuks osaks. Kusjuures riik on nagu madu, kes sööb ennast sabast, kustutades võlgadega koormatud, kuid hüljatud ettevõtte vastutulelikult äriregistrist ära, loobudes sellega ühtlasi hulgast maksudest. Piisab, kui ei esita registrile majandustulemuste aruannet.

Põhimõtteliselt jäetakse võlgades ettevõte lihtsalt maha, ootuses, et see äriregistrist kustutatakse, või antakse edasi elukutselisele tankistile. Hinnanguliselt kaob aastas nõnda korstnasse 100 mln eurot.

Siinkohal lähevad numbrid veelgi suuremaks: 2016. a augustikuu seisuga olid majandusaasta aruanded esitamata üldse kokku 22 800 ettevõttel, kellel võlgu kokku 167 mln eurot. Ilmselt läheb see kõik samamoodi “kustutamisele”.

Edasi muutuvad numbrid veelgi kosmilisemaks. Eestis tegutseb teadaolevalt 700 elukutselist variisikut ehk tankisti. Neid kõiki teavad ettevõtlusringkonnad ja asjasse puutuvad justiitsametnikud nime- ja nägupidi. Ärikeeld on neist pandud vaid 14-le, kuid näiteks ühel neist ei takistanud see sugugi teenuseid edasi osutamast. Kui tankistile pannakse ärikeeld, värbab tankist omakorda tankisti. Nende omandis on üle 10 000 ettevõtte, sealhulgas neid, mis äriregistris sundkustutatud.

Kui tankistidele kuuluvate ettevõtete koguvõlad kokku lüüa, siis ulatub summa 355 mln euroni.

“Ma muidugi mõistan ka äriregistrit,” kommenteeris Rosin, “sest kui neid ettevõtteid ära ei kustuta, tekib peagi olukord, kus meil on miljoni elaniku kohta registris miljon ettevõtet.” Seega võib väita, et Eestit on haaranud tõeline ettevõtluspalavik. Ainult et kui paljud neist ettevõtetest on loodud ausa tagamõttega?

Variisikute TOP-20

Võlausaldajate liit on koostanud ka nimekirja Eesti variisikutest. Selle tipus troonib keegi Andrejs Batasovs, kel on korraga 26,7 mln euro eest võlgu.

Teisel kohal asub 16,5 mln euroga tuntud tegija Hillar Talts, kellele on pandud ärikeeld, mis teda aga vaikselt toimetamast ei sega. Muuhulgas oli toimekas Talts seotud ka Pentus-Rosimannuste poliitperele kuulunud Autorollos toimunud kummaliste tehingutega.
Auhinnalisele 3. kohale on platseerunud Teet Raatsin 16,1 mln euroste võlgadega.

Ühe näitena korstnasse kirjutatud võlgadest tavatseb Rosin tähtsatele riigiametnikele tehtavates esitlustes tuua IRL-iga seotud ettevõtja Artur Fjodorovi. Tolle ehitusfirmas E&G on vara 3000 eurot, kohustusi aga 5,5 mln eurot.

Fjodorov ei jäänud vastust võlgu, vaid kirjutas Äripäevas, et kuritarvitatavat tema isikuandmeid ja üldse on kõiges süüdi riigihangete vilets korraldus. Nüüdseks tundub, et ta on silmapiirilt kadunud.

“Ühel kõige kurioossemal juhtumil juhib oma ettevõtteid röövmõrvar otse vanglast,” räägib Marie Rosin. “Ta on küll isoleeritud vabadusest, aga teda pole suudetud isoleerida meie majandusruumist.”

Suur ettevõtlusvabadus, millega meil on saanud kombeks välisilma ees kelkida, on paraku kaasa toonud piiramatu nn libaettevõtluse vohamise. Kaks kolmandikku asutatud ettevõtetest eksisteerib vaid 3-6 aastat.

“Olukorras, kus vabaduse raames on jäetud reguleerimata ettevõtlusega kaasnevad kohustused ja fookus on suunatud ettevõtete asutamisele, mitte nende eluspüsimisele, ongi tulemuseks kreenis ärikeskkond,” nendib Rosin.

Üheks lahenduseks oleks ärikeelu automaatne rakendamine (5 +/-2 aastat) perioodiks, kui juhatuse liige on oma äritegevusega põhjustanud vähemalt kolme ettevõtte maksejõuetuse. Sealjuures tuleb seada ärikeelde likvideerijale (variisikule). Praegu, nagu öeldud, tegutseb neid Eestis rohkem või vähem avalikult 700 ringis. Ärikeeld on neist vaid 14-l.

Veel peaks olema nii, et ettevõtet ei saa võõrandada (müüa ega kinkida), kui sellel on täitmata aruandekohustused ja/või üleval suured rahalised kohustused, sh kinnistusraamatusse seatud keelumärge.

———————————

Justiitsministeeriumi analüüs: majanduskuritegude uurimisse tekkis auk

Justiitsministeeriumi “Majanduskuritegude menetluspraktika analüüs” aastast 2015 tunnistab, et majandusasjade menetlemisel on pudelikaelaks prokuratuur ja et uurijate puudusel valitses uurimises auk.

Majanduskuritegude uurimisega tegeleb majanduskuritegude büroos (MKB) 45 ja maksu- ja tolliameti (EMTA) uurimisosakonnas 95 ametnikku ning prokuratuuris 28 prokuröri.

Keskmine menetlusaeg kohtueelses menetluses on 798 päeva, sealjuures prokuratuuri keskmine menetlusaeg on 253 päeva. Üks uurija tõdeb selle uuringus: “Asjad lähevad prokuratuuri ja seisavad seal aastaid ja unustad ise juba ära, et selle prokuratuuri saatsid.”

Selles analüüsis tunnistatakse ka, et MKB loomisega jäi väiksemate majanduskuritegude uurimisse auk sisse: “Prefektuuride pädevuses olevate väiksema kahjuga majanduskuritegude menetlusvõimekus on langenud, kuna MKB loomisega kadus prefektuuridest majanduskuritegude uurimise kompetents ning uute üksuste komplekteerimine on pooleli.”

———————————

Eesti sattus majandusmullist variisikute paradiisi

Tuhande tankisti maaks on Eesti muutunud viimastel aastatel, sest võimalust kiiresti ja bürokraatiavabalt ettevõtteid asutada kasutavad eelkõige ära maksupetturid jm sulid.

Ajavahemikku 2000-2004 iseloomustab suhteliselt tagasihoidlik majandustegevus, kus ka võlglasi oli vähe ja üldine mentaliteet oli, et võlgu jäämine on taunitav. Organiseeritud kuritegevuses käis offshore firmade kaudu, kuid seda esines siiski võrdlemisi minimaalselt ning kui keegi jäigi võlgu, lahendati probleemid nn omakohtus.

2005-2008 valitses imeilus “õhku” täis õitseaeg, kus kõik said rikkaks, ettevõtjateks hakkas massiliselt senine palgatöölisklass. Nende seas leidus asjalikke ja tugevaid juhte, aga ka neid, kelle ärieetika ja oskused majandada jäid tugevalt alla soovile kiirelt ja lihtsalt rikkaks saada.
2009-2013 – majandussurutis ja kokkupuude reaalsusega tõi paljud haljalt oksalt tagasi argipäeva. Vahendeid valimata püüti säilitada endist elustandardit ning kaotajaks jäid enamasti need, kelle eetika- ja moraalinormid ei luba ebaeetilist käitumist.

2014-2016 – nii maksupettustel kui ka võlausaldajate krediidipettustel põhinev massiline must äri on erakordselt hästi õitsema löönud. Piiramatult luuakse uusi ettevõtteid, kas siis üksikute tehingute jaoks või on nende ärimudelisse juba pankrot sisse kirjutatud. Internetist leiab mitmeid võrgulehti, kus pakutakse võimalust vabaneda võlgastest ja võlausaldajatest, müües oma ettevõtte vaheisikutele, kes need siis libalikvidaatoritele edasi toimetavad.

———————————

Politsei- ja piirivalveamet: kahjusumma piir ei ole siiski ainukene kriteerium

Politsei- ja piirivalveamet (PPA) märkis, et keskkriminaalpolitsei ei lähtu otsustamisel, kas võtta majanduskuritegu menetlusse, mitte ainult 80 000-eurose kahjusumma piirist, vaid ka kriminaalasja keerukusest.

PPA pressiesindaja Helen Uldrich kommenteeris, et majanduskuritegusid menetletakse nii keskkriminaalpolitseis kui ka prefektuurides. Tema sõnul on asutuse sees kokku lepitud, et neid juhtumeid, kus kahju on 80 000 eurot ja suurem, uurib keskkriminaalpolitsei majanduskuritegude büroo ning alla 80 000-eurose kahjuga kriminaalasju prefektuurid.

“Nimetatud kahjusumma piir ei ole ainuke kriteerium, mille järgi otsustatakse kriminaalasja menetlemist majanduskuritegude büroos. Näiteks võib see tuleneda kriminaalasja keerukusest, kurjategijate süsteemsest tegevusest ehk organiseeritusest või aktuaalsusest, et on otstarbekas kriminaalasja menetleda majanduskuritegude büroos. Majanduskuritegude büroo eesmärgiks on panustada eelkõige raskete ning majanduskeskkonda enim kahjustavate majanduskuritegude uurimisse,” rääkis Uldrich.

Mis aga puutub asjaolusse, et prokuratuurist on justkui saanud uurimisel pudelikael, siis märkis pressiesindaja: “Politsei ei saa uurida edukalt kuritegusid prokuratuuri koostööta ning siinkohal oleks ülekohtune partnerite tööd kritiseerida.”