POLIITIKUD MILJONÄRIDE TASKUS: Miks teenisid Eesti peaministrid ära USA rikkaimate meeste kiituse?

Mida on ühist Ameerika rikkaimatel meestel Charles G. ja David Kochil ning meie ekspeaministritel Mart Laaril ja Andrus Ansipil? USA miljardäriperekonna poolt poliitika mõjutamiseks loodud organisatsioonid on teatavasti pannud meie parem-erakondade isakeste pähe aupärjad. Sest nad kaitsesid "turumajanduse" põhimõtteid, mis tulevad kasuks rikastele nii Eestis kui ka kogu ilmas.

Pilt: Scanpix

POLIITIKUD MILJONÄRIDE TASKUS: Miks teenisid Eesti peaministrid ära USA rikkaimate meeste kiituse? (1)

Mida on ühist Ameerika rikkaimatel meestel Charles G. ja David Kochil ning meie ekspeaministritel Mart Laaril ja Andrus Ansipil? USA miljardäriperekonna poolt poliitika mõjutamiseks loodud organisatsioonid on teatavasti pannud meie parem-erakondade isakeste pähe aupärjad. Sest nad kaitsesid "turumajanduse" põhimõtteid, mis tulevad kasuks rikastele nii Eestis kui ka kogu ilmas.

Vennad Charles G. ja David Koch on USA ühe suurema äriettevõtte Koch Industries omanikud ning mõjutanud USA poliitikat viimasel paaril kümnendil ilmselt rohkem kui keegi teine. Nende vara väärtus ulatub ligi 70-80 miljardi dollarini, mis teeb nad koos rikkamaks kui Bill Gates.

Et oma rikkust üha kasvatada, on nad juba 1970ndatest üritanud võtta riigivalitsemine sisuliselt enda kontrolli alla. Miljonäripere raha on aegade jooksul osava lobbytöö kaudu voolanud väidetavalt pea poolte USA esindajatekoja poliitikute tasku.

Poliitikuid ei "õlitata" loomulikult vaid üllaste ideede elluviimise nimel, eesmärgiks on ikka vähendada oma firmade maksukulusid või keskkonnakulusid. Näiteks 2000. aastal pidi Kochide ettevõte maksma 30 miljonit dollarit trahvi USA ajaloo suurima keskkonnareostuse ehk naftalekete tekitatud kahjude eest.

Ka Stalini raha abil rikkaks

Kuidas aga surus miljardäriperekond jala poliitika ukse vahele?

Kuigi vendade Kochide isa Fred Koch pani oma varale osaliselt aluse ka lausa Staliniga kaupa tehes, on tema ja ta perekond ideoloogilises plaanis andunud äärmusparempoolsed, s.t libertaalid. See tähendab, et nad toetavad äärmiselt madalaid makse, võimalikult õhukest riiki ehk vähest sotsiaalabi, enamiku avalike teenuste erastamist ja keskkonnanormide lõdvendamist tööstuste heaks. Nagu parempoolsed üle ilma, uinutavad nad valijaid jutuga suurest vabadusest, kuid mõtlevad tegelikult omaenda vabadust maksudest ehk kohustustest ühiskonna ees.

Kõigepealt proovisid Kochid võimule tulla, rahastades Ameerika paremäärmuslikku Teeparteid ja selle viljeldud ideoloogiat, mille kohaselt viib igasugune riiklik planeerimine totalitarismini.

Teepartei tahtis oma programmi kohaselt ära kaotada USA Föderaalse Juurdlusbüroo ehk FBI, luure keskagentuuri CIA, samuti energiaministeeriumi, lõpetada riikliku sotsiaalkindlustuse, kaotada miinimumpalga seaduse, relvakontrolli ning kõik üksikisiku ja ettevõtte maksud.

Samuti pani Teepartei ette, et legaliseerida tuleb nii narkootikumid kui ka prostitutsioon. Isegi traditsioonilised Ameerika konservatiivsed vabariiklased ehk parempoolsed olid ettepanekutest nii šokeeritud, et nimetasid liikumist lausa anarhistlik-totalitaarseks. Teepartei sai vaid 1% valijate häältest ning läbikukkumine valimistel viis miljardäriperekonna mõttele, et kavalam on asutada väliselt sõltumatuks peetavaid agentuure, kes hakkavad varjatumalt levitama valitsuse- ja riigivastaseid mõtteid.

Miljonäripere initsiatiivil sündiski Cato instituut ja veel kümneid nende rahastatud mõttekeskusi, nagu Americans for Prosperity, Bill of Rights Institute, Mercatus Center, Tax Foundation, Andy Rayn Institute jne.

Kõik nad hakkasid avalikkuses justkui etendama "ekspertide" või "kodanike häält", kuigi kaitsesid tegelikult miljonäride huve. Kuigi Kochid lahkusid ise suure avalikkuse eest, rahastasid nad neid organisatsioone sadade miljonite dollaritega.

"Nende eesmärk on anda propagandale objektiivsuse, teaduslikkuse hõngu varjates selle tegelikku allikat," kirjeldab ajakirjanik Chris Norman Cato instituudi eesmärke.

Lisaks said Kochid aru, et poliitikat on lihtsam mõjutada vabariiklaste partei kaudu, kui ise parteid rajada. Nad hakkasid toetama Georg Bushi presidendikampaaniat ning neid kroonis lõpuks edu – Bush hakkas ellu viima nende ideid ja Cato instituut tõusis USA-s üheks suuremaks poliitika mõjutajaks.

Georg Bush noorem tegi rikastele heldeid maksukärpeid, mis viis olukorrani, kus finantsasutuste juhid ja nn börsihaid maksavad vaid 15% tulumaksu ehk ligi kaks korda vähem kui tavainimesed. Ülirikaste ehk rikkaima 1% makse on alandatud viimastel kümnenditel lausa 50% võrra.

Samuti lammutati just Bushide valitsemisajal USA niigi nõrka heaoluriiki, samas kui Kochide käepikendus Cato instituut andis välja uurimusi, mis püüdsid tõestada, et ebavõrdsus pole riigis kärbete ja maksukingituste tagajärjel suurenenud.

Sellest, kuidas ülirikkad avalikkuse ja teadusega manipuleerivad, on kirjutatud ka mitmeid raamatuid. Näiteks Sheldon Rampton ja John Stauber on kirjutanud Cato instituudi poolsest avaliku arvamusega manipuleerimisest raamatu "Usalda meid, me oleme eksperdid: kuidas tööstus manipuleerib teadust ja mängib sinu tulevikuga ruletti".

Ka teos pealkirjaga "Ei mingit halastust: kuidas konservatiivsed mõttekeskused ja fondid on muutnud Ameerika sotsiaalset agendat" (autorid Jean Stefancic and Richard Delgado) räägib sellest, kuidas Cato instituut ja muud ülirikaste rahastatud asutused on mõjutanud avalikku arvamust selles suunas, et murendada inimeste sotsiaalset kaitset. Keskklassi on õpetatud edukalt süüdistama vaeseid muidusöömises ja juhitud rahva tähelepanu eemale sellelt, kuidas ärimaailm hiigelkasumeid tasku ajab.

Loomulikult toetab Cato instituut sisuliselt kõige erastamist vabaduse sildi all – erastada tuleb kooliharidus, maavarad, vee-ettevõtted, sotsiaalkindlustus jne.

Ühiskonda pole olemas

Et Mart Laar sai miljonäriperekonna mõjukaima propagandaasutuse Cato Instituudi loodud Milton Friedmani auhinna, on selgelt tunnustus ideoloogilise töö eest, mis toetab USA rikkaima koorekihi ideoloogiat. Oli ju Laar suur erastaja ja õhukese riigi propageerija. Mäletame ka kõik, millise õhinaga tsiteeris Laar omal ajal Briti peaministrit Margaret Thatcherit ja tema kuulsat lauset, et ühiskonda pole olemas...

Reformierakonna vaimset isa Andrus Ansipit on aga pärjatud Manhattani instituudi välja antud Friedrich Hayeki auhinnaga, instituudi rahastajaks on samuti olnud teiste rikaste seas vennad Kochid oma organisatsioonide kaudu. Manhattani instituudile toetus ka Georg Bush viimase suure finantskriisi ajal, tulles taas esmalt välja traditsioonilise lauluga, et valitsuse liigne sekkumine on halb.

Nii Laar kui ka Ansip ja nende erakonnad on seega Eestit juhtides lähtunud moel või teisel ideoloogiast, mis ühtib ka USA ülirikaste vaadetega. Reformierakonna ja IRL-i pidev tants maksuvabade reedete ümber ehk lakkamatu maksude alandamise retoorika – üksikisiku tulumaksu lauslangetamine ka kõrgepalgalistele, maamaksu kaotamine jne – on sarnased väärtusotsused.

Ka näiteks välispankadele sisuliselt maksuparadiisi loomine ehk ettevõtete tulumaksuvabastus on olnud suur kingitus väliskapitalile. Rääkimata sellest, et kuigi riigil raha järjest enam napib – ei suudeta maksta palka õpetajatele, päästjatele jne –, keeldub Reformierakond minemast kõige jõukamate maksustamise teele ehk võtmast riigi ülesehitamiseks raha sealt, kus seda kõige rohkem on. Astmelisele tulumaksule ning vara ja kapitali maksustamisele seisab oravapartei hambad ristis vastu, sest see sunniks meie kõige rikkamaid rohkem ühiskonda panustama.

Vastupidi – kui makse tõstetakse, siis kasvatatakse käibemakse ja aktsiise, mis löövad enim keskmise pere rahakoti pihta. Kuna kõige rikkama kihi rahakotti ei tohi ideoloogiliste tabude tõttu puutuda, siis on Eesti maksusüsteem täna jõhkralt regressiivne. See tähendab, et väikese palgaga inimesed kannavad selgelt suuremat maksukoormust kui kõrgepalgalised.

Nii nagu Kochide miljonäripere on püüdnud makse alandades USA-s riiki veel õhemaks lammutada, on nad samavõrd toetanud ka sotsiaalprogrammide kärpimist. Laari pärjanud Cato instituut on juba kaks aastakümmet kuulutanud heaoluriigi kadu, toetades vaestele mõeldud riikliku abi vähendamist või kaotamist. Nende arvates peaksid vaesed hakkama saama eraannetuste toe.

Ka Laar ja Ansip on toetanud enamasti karmi joont ka sotsiaalpoliitika vallas.

Meie paremerakonnad on alati olnud põhjamaise heaoluriigi idee andunud vastased, mistõttu on meie pikaajaliste töötute ja vaeste olukord olnud enam kui nigel. Vaesusega võitlemine pole olnud kunagi Eesti riigi südameasjaks ning küsimus pole olnud üksnes rahas, vaid väärtustes.

Kui veel kirjeldada, kelle rahalist mõju esindab IRL-i suurkujule Laarile auhinna andnud Kochide Cato instituut, siis on see saanud suurt tuge ka tubakatööstustelt. Cato instituut on olnud metsik tiiger, kui on vaja kaitsta tubakafirmasid, avaldades uurimusi, mille abil tubakatööstused on püüdnud võidelda nii tubakareklaami keelamise kui ka muude kohustuste vastu.

Muide – Cato instituudi direktorite nõukogusse on kuulunud ka meediamagnaat Rupert Murdoch, kes omakorda istus tubakafirma Philip Morrise direktorite nõukogus, mis üritas oma 240 lobistiga mõjutada poliitikat tubakafirmale soodsas suunas.

Loomulikult kajastas Murdochile kuuluv meedia Cato instituudi suitsufirmasid kaitsvaid uuringuid tihti ilma igasuguse viiteta sellele, et nende rahastajaks olid suitsufirmad.

Kuna miljonäripere ettevõte Koch Industries on üks kümnest suuremast õhusaastajast USA-s, on nad ka loonud suure masinavärgi ehk rühmitused, mille eesmärk on iga hinna eest näiteks eitada tööstusest tulenevaid keskkonnaprobleeme ehk kliimasoojenemist.

Nagu väidab uuriv ajakirjanik Tim Dickinson oma filmis "Vendade Kochide mürgine impeerium", on Kochid oma suure varanduse teeninud peamiselt planeet Maa saastamise ehk kliima soojenemisele kaasa aitamisega.

Majandusteadlased, kes ei sõltu miljonäride armust, märgivad ka seda, et kuigi väliselt toetuvad miljonärid ja nende hääletorud nagu Cato instituut justkui turumajanduse teoreetilistele «isadele» nagu Milton Friedman ja Friedrich Hayek, siis tegelikult nad väärtõlgendavad neid.

Näiteks turumajanduse ideoloog Milton Friedman toetas tegelikult garanteeritud sissetulekut vaestele, Friedrich Hayek nõudis aga riiklikult korraldatud tervishoidu. Kochide ja teiste miljardäride lõa otsas olevad parempoliitikud aga tahavad sisuliselt anda kõik avalikud teenused erakätesse ning jätta vaesed praktiliselt riigi abist ilma.

Obama võitlus rikaste uute maksukärbetega

Ka USA president Barack Obama on loomulikult Kochide perekonna suur vastane. Cato instituut oli üks Obama-vastase võitluse epitsenter ja nad rahastasid Obama vastast võitlust presidendikampaania ajal vähemalt 200 miljoni dollariga.

Sel kümnendil on Kochid rahastanud eriti heldelt vabariiklasest poliitikut Paul Rayanit, kes lõi vabariiklaste uue majandusmõtte tähtteose ja eelarvekava "Tee jõukusele", mille eesmärk on vähendada vaeste abiprogramme ja teha veel rohkem maksukingitusi rikastele.

Kuna vabariiklased on saavutanud tänaseks USA Kogressi mõlemas kojas enamuse, kutsub Obama rahvast just praegu vabariiklaste poolt rikaste heaks tehtavate uute maksukärbete vastu võitlema, sest muidu ei jätku riigil raha kõige põhilisemateks avalikeks teenusteks.

"Nende plaan on kärpida ühel kümnendikul elanikkonna koorekihist maksukoormust ning tõsta samas maksukoormust 25 miljonil töötaval perel ja üliõpilastel," toob Obama demokraatide kodulehel välja vabariiklaste kava detailid, mille kohaselt soovitakse vähendada USA 5400 rikkaima perekonna maksukoormust. "Me ei vaja veel üht miljonäride maksualandust," lausus Obama.
 

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...