"Rotimürk on ülemises sahtlis", "Kas leidsid juba üles?" – selliste sõnumitega alustas tundmatu tegelane Madli pommitamist. Ahistaja saatis ebameeldivaid sõnumeid ka meili teel, helistas mitu korda päevas varjatud numbrilt, kuid vaikis toru otsas. Mingil moel õnnestus tal ka naise isiklikule meilikontole pääseda. Politsei ei leia olevat alust asja uurimiseks.

Ilusate jõulusõnumite asemel hakkas möödunud hilissügisel Madli (nimi muudetud toim.) telefonile potsatama imelikke SMS-e stiilis “Võta mürki”,  “Kirjuta lahkumisavaldus” ja muid säärase hirmutava sisuga tekste. 

“Olin täielikus hämmingus, mul ei olnud õrna aimugi, kes võis mulle selliseid sõnumeid saata,” märkis Madli, kelle sõnul olid tal enda teada kõigi oma tutvusringkonda kuuluvate inimestega vaid sõbralikud suhted.

“Kui esimesed sõnumid – “Rotimürk on ülemises sahtlis” ja “Kas leidsid juba üles” – saabusid, siis üritasin saatjatelefonile tagasi helistada, kuid see oli välja lülitatud. Hekseldasin mõttes läbi kogu oma tutvusringkonna, kuid ei mõelnud välja ühtki, kes võinuks mulle selliseid sõnumeid saata.”

Ähvardused kaks korda nädalas

Madli sõnul oli ta küll hiljuti läinud lahku elukaaslasest, kuid vähimatki vimma sellest lahkuminekust jäänud ei olnud, samuti ei olnud tal teisi suhteid.

Edasi hakkas sõnumeid Madli telefonile tulema korrapäraselt umbes kaks tükki nädalas. “Mitte ükski neist ei olnud otseselt ähvardav, pigem olid nad lapsikud ja halvas mõttes naerma ajavad, stiilis, et ma olen kole ja loll,” rääkis naine. “Lisaks helistas ahistaja ühtelugu varjatud numbrilt, kuid ei rääkinud midagi. Toru ära ka ei pannud, alati pidin mina kõne katkestama. Lõpuks hakkasin kõiki varjatud numbrilt tulevaid kõnesid kohe kinni vajutama.”

Meili teel sai Madli ahistajalt mitmesuguste “huvitavate” artiklite linke ning “tööpakkumisi”.

“Artiklid, mida see inimene arvas mind huvitavat, olid peaasjalikult enesetaputeemalised. Töökuulutused olid stiilis “pakume tööd ilusatele neidudele”. Lisaks jagas ta minu infot kahtlastes foorumites. Ma ise leian, et see on selgelt minu eraelu puutumatuse rikkumisele.”

Seda enam, et stalker (jälitaja ing.k. toim.) oli mingil viisil sisse loginud ka Madli isiklikele kontodele. “Vastasel korral poleks ta saanud teada, kes on need inimesed, kellega suhtlen, samuti poleks ta mujalt saanud hankida nende telefoninumbreid. Sest lõpuks hakkas ta saatma kummalisi sõnumeid ka mu sõprade telefonidele ja meiliaadressidele.”

Madli ütleb, et pikapeale hakkas tal tekkima kahtlus, kes teda sedasi ahistab, samas mingit kinnitust ta sellele kusagilt ei saanud, sest ahistaja ei kasutanud ei oma telefoni ega oma meiliaadressi.

Ahistaja lubas lapse röövida

“Telefoninumbrid, millelt ta sõnumeid saatis, vahetusid pidevalt. Olin täitsa meelitatud kohe, et tüüp nii palju vaeva näeb,” märkis Madli. “Samuti ei tulnud e-kirjad üheltki konkreetselt meiliaadressilt. Mul õnnestus välja uurida arvuti IP-aadress, kust mulle neid linke läkitati, aga kes selle aadressi taga oli, jäi endiselt selgusetuks. Kuigi ka psühhoterrorit võib pidada tervise kallale kippumiseks, olin kindel, et politsei käsitluses ta seda ei ole.”

Lõpuks, kui ahistaja oli Madlit kuude kaupa sõnumitega tüüdanud, hakkas naine aimama, kes asja taga on. “Ühes meilis, mille ta mu ekselukaaslase töökoha üldmeilile saatis, oli info, mida teadis vaid väga piiratud seltskond inimesi,” rääkis Madli. “Ning nende hulgas oli vaid üks, kellel võis minu isikuga seoses mingeid pretensioone olla.”

Arvatav ahistaja oli magistrikraadiga keskastme juht samast suurest organisatsioonist, kus Madligi töötas. Koosolekutel olid nad üksteisele pisut sügavamalt silma vaadanud, kuid tõsisemat suhet polnud Madli tahtnud, sest tegemist oli abielumehega.

“Ju ta vist solvus, et korvi sai. Alguses ma tegelikult kahtlustasin, et nende sõnumite taga on tema naine.” Sama organisatsiooni töötajana oli tal ka juurdepääs Madli arvutile. Kui sõnumite vool ka kevadeks ei vaibunud ning ühes sõnumis vihjas ahistaja Madli lapse röövimisele, sai naisel lõpuks mõõt täis ja ta pöördus politseisse.

“Juba valvelauapolitseinik ütles, et kui ikka tapmisega ei ähvardata, siis pole erilist mõtet avaldust teha,” meenutas Madli. “Aga lootsin, et ehk saan ahistaja osas vähemalt sajaprotsendilise selguse.”

Nagu arvata oligi, ei tegelenud politsei asjaga rohkem, kui hädapärast vaja. “Vähemalt nad helistasid kahtlusalusele,” sõnas Madli. “Kuigi too ajas loomulikult kõik tagasi. IP-aadressi, millelt mulle e-kirju saadeti, kontrollima ei hakatud.”

Nädal aega pärast politseisse avalduse tegemist laekus sealt vastus, mis oli küll oodatav, kuid oma sisult Madlit siiski hämmeldusse ajav. “Teatame, et mobiiltelefonile laekunud sõnumite ning kõnede puhul ei ole tegemist avaliku korra rikkumisega,” seisis politsei vastuses. 

Politsei ei hooli

“Jah, loomulikult ei olnud tegemist avaliku korra rikkumisega,” nõustus Madli kerge irooniaga. “Mina viitasin pigem psühhoterrorile ning sellele, et pean oma arvutisse tungimist enda eraelu puutumatuse rikkumiseks.”

Edasi seisis vastuses: “SMS saamisel on Teil võimalik seda lugemata jätta ning kustutada, seega ei ole see aktiivne häirefaktor. Samas on Teil võimalus vahetada mobiiltelefoni numbrit.”

Madli sõnul oli politsei põhjendus suisa jabur. “Kui inimene vahetab pidevalt telefoninumbreid, siis ma ei saa ju teada, et sõnum on temalt. Vahel saadavad lapsed mulle oma sõprade numbritelt sõnumeid, ma ei saa ju kõiki võõrastelt numbritelt tulevaid sõnumeid lugemata jätta,” leidis ta.

“Samamoodi ei ole mul mingit huvi oma telefoninumbrit vahetada, sest minu telefoninumber on minu väga oluline töövahend.”
Lõpuks soovitas politsei, kui avaldaja leiab, et talle on tehtud moraalset kahju, pöörduda kohtusse. “Kohtusse ma loomulikult pöörduma ei hakka, mingit moraalset kahju ju tegelikult pole,” ütles Madli.

“Aga paneb imestama, kui pealiskaudselt suhtub politsei laekunud avaldustesse. Kui vastuses oleks öeldud, et taoline ahistamine ei ole nende käsitluses psühhoterror, ning et see, et minu isiklikele kontodele on sisse tungitud, on täiesti seaduspärane tegevus, oleks olnud mul vastusega vist kergem leppida. Aga et politsei koostab vastuseid juhtumi sisusse absoluutselt süüvimata, paneb küll selle organisatsiooni tõsiseltvõetavuses kahtlema.”