PSÜHHIAATER: Vanemad on läinud mugavaks ja ei viitsi lastega tegeleda

"Oluline on, et sa oled turvalise täiskasvanuna oma lapse kõrval," ütles Tallinna lastehaigla psühhiaatriakliiniku juhataja dr Anne Kleinberg. "Lapsevanem peab oskama oma aega jagada. Vanem ja laps ei ole suure osa päevast koos – üks on lasteaias-koolis, teine tööl –, seega võiksid vähesed õhtutunnid saada sisulise inimliku kontakti." Kuna vanemad lastega ei tegele, ongi paljudel lastel käitumishäired.

Pilt: Albert Truuväärt

PSÜHHIAATER: Vanemad on läinud mugavaks ja ei viitsi lastega tegeleda (18)

Sirje Rattus

"Oluline on, et sa oled turvalise täiskasvanuna oma lapse kõrval," ütles Tallinna lastehaigla psühhiaatriakliiniku juhataja dr Anne Kleinberg. "Lapsevanem peab oskama oma aega jagada. Vanem ja laps ei ole suure osa päevast koos – üks on lasteaias-koolis, teine tööl –, seega võiksid vähesed õhtutunnid saada sisulise inimliku kontakti." Kuna vanemad lastega ei tegele, ongi paljudel lastel käitumishäired.

Tallinna lastehaigla psühhiaatriaosakonnas on järjekord peaaegu aasta. Septembris avab väikestele ja pisut suurematele patsientidele uksed laste vaimse tervise keskus ning tänu sellele saavad hingehädaga lapsed ka kiiremini abi.

Lastehaigla psühhiaatriakliiniku juhataja dr Anne Kleinbergi sõnul on aga suur osa laste psüühikaprobleeme ennetatavad ning lapse pääsemine ärevusest, masendusest või veelgi hullematest psüühikaprobleemidest sõltub paljuski sellest, kui pühendunult emad-isad oma lastega tegelevad ning kui palju ühiskond peresid toetab.

"Praegu on trendid hedonistlikule lõõgastumisele, mis ei sobi lastekasvatusega väga hästi kokku," nentis dr Kleinbeg. "Täiskasvanud on läinud mugavaks ning ei viitsi lastega tegelda – see tõsiasi kehtib rohkemal või vähemal määral paljude lapsevanemate kohta. Kuid lastekasvatus on paraku töö ja vaev. Natuke annab ju vabandada sellega, et uue elu ehitamine on nii põnev ja haarav, aga selle kõrvalt on meil tekkinud palju käitumishäirega lapsi."

Mängu kaudu õpitakse tundeid

Lapseeas ei õpita mitte ainult lugema ja kirjutama ning nööpe kinni panema, vaid ka suhtlema – võimalikult paindlikult, mitmekülgselt ja teiste huvidega ja tunnetega arvestavalt. "Kui suhtlemisoskust ei ole, on psüühiliselt jube raske hakkama saada. Me oleme ju liik, kes elab grupina."

Psühhiaater tõdes, et lapsed ei oska iseendaga midagi peale hakata, kuna neil puudub mänguharjumus. Oma non-stop-elamuse saavad nad internetist, pärismäng nõuab aga mõtlemis- ja keskendumisoskust. "On suur väljakutse oma lastele mängimist õpetada. Kuid kui laps on üksi ja ei oska ise endale mängu leida või mängu juures püsida, siis on tal hiljem väga raske õppetöö, üldse igasuguse töö juures püsida. Ning laiemas laastus olla iseendaga kahekesi. Rahulikult mängiv laps harjutab ka seda, kuidas olla iseendaga kahekesi, kuidas mängus oma tunded läbi töötada. Et hiljem, täiskasvanuna, ei lähe ta tühja asja pärast endast välja, ei joo ennast purju, kui tema vahetus läheduses ei ole neid inimesi, kes talle hea tuju teevad. Ta saab hakkama üksinduses ja üksinda. Ja seega ka muude katsumustega elus."

Iga laps ei ole loomupärane mänguguru, kes vaevata endale põneva mängu leiutab. Sageli on tarvis, et ema-isa kaasa aitaksid.

Laps tahab hullata

"Ei pea ju mingit programmi välja mõtlema – programmi on kõige lihtsam teha," rääkis dr Kleinberg. "Oluline on, et sa oled turvalise täiskasvanuna oma lapse kõrval. See tähendab väga teadlikku eluviisi, lapsevanem peab oskama oma aega jagada. Vanem ja laps ei ole suure osa päevast koos – üks on lasteaias-koolis, teine tööl –, seega võiksid vähesed õhtutunnid saada sisulise inimliku kontakti."

See ei tähenda mingit tarka monoloogi teemal, kui kahjulik on suitsetamine või kuidas hoiduda rasestumisest, lihtsat igapäevast olmelist suhtlust. "Laps õpib mudelite pealt," märkis arst. "Kui ta näeb, et kõik istuvad arvutis või klõpsivad telekapulti ja ei räägi omavahel, siis see ongi see mudel. Meie, psühhiaatrid, näeme tihti seda, et emad-isad ei oska mängida ega lastega koos midagi vahvat peale hakata. Mida muud teha Eestis pimedal novembrikuul, kui vaadata telekat? Aga lapsed tahavad alati midagi aktiivset teha – mängida, mürada, õue minna.  Ja siis ta tulebki diivani peale ja hakkab vanemaid sakutama, nood tulevad siia ja on paanikas, et laps on hüperaktiivne. Üks esimene asi, mida vanem peaks lapse probleemi korral tegema – küsima, kas ta võib endale ausalt otsa vaadata, et ta on teinud kõik endast oleneva, või on lapse käitumishäire tema enda teene."

Psüühikahäired on seotud nii geneetika kui ka keskkonnaoludega. "Kui inimene on väga tundlik, piisab väikesest ebaedust ja ta haigestub, ja on ka inimesi, kellel pole mingit geneetilist eelsoodumust ärevuseks ega depressiooniks, aga keskkonnategurid on lihtsalt nii jõhkralt rasked, et see haigus tuleb," mainis dr Kleinberg.

Tempel mällu igaveseks

Et me lapse geene muuta ei saa, peame tegema kõik selleks, et tema kasvukeskkond oleks võimalikult turvaline. "Olenemata sellest, kas me teame geneetilist tausta või ei tea, me peame oma lastele aega leidma ja nendega tegelema. Olen näinud, kuidas tähelepanelikud ja tundlikud emad on oma ülikeeruliste laste puhul saanud suurepäraseid tulemusi," rääkis Kleinberg.

Paraku on väga palju vastupidiseid näiteid. On ka neid vanemaid, kes rikuvad peaaegu kõik lapse väljavaated elada tulevikus õnnelikku elu. Hiljuti käis ajakirjandusestki läbi šokeeriv juhtum, kus ema ja kasuisa peksid süstemaatiliselt oma kaheaastast tütart. Milline võib olla sellist kohtlemist kogenud lapse saatus? "Iga juhtum on muidugi erinev," möönis dr Kleinberg.

"Ent nagu ütlesin – esimesed kaks eluaastat panevad psühholoogilise arengu paika. Kui lapse lähedussuhe ei ole olnud stabiilne – teda on kas vägivaldselt või hülgavalt koheldud –, siis on edaspidiseks palju materjali stressiolukorras kriisi tekkimiseks. On jah olemas võilillelapsed, kes tulevad igast olukorrast välja. Aga enamasti on neil lastel olnud vähemalt üks väga hea ja turvaline lähisuhe. Isegi kui ta peab elama keset pommivarjendeid ja kohutavalt jõhkrat vägivalda, kannatama nälga, aga tal on üks lähedane inimene, kes pakub turvatunnet ja emotsionaalset soojust, siis see laps tõenäoliselt elab hästi edasi. Samas – kui laps on tähelepanuta, keegi teda ei taha, ei hoia, siis see teeb inimese haavatavaks kogu eluks. Ta võib olla väga tark ja terane inimene, aga tunded veavad alt. Mõistuse ja tunde areng kulgeb mööda erinevat rada ning tegeliku tundealusmüüri laome raseduse ajal ja kahe esimese eluaasta sees. Siis me paneme paika baasi, mille ümber saab igasugu asju ehitada."

Ühiskond ei toeta

Kui inimene on vägivaldne või käitub ennasthävitavalt, kas see tähendab, et tema kasvatuses on midagi valesti tehtud? Kas nendesamade pisitüdrukut peksnud täiskasvanute või näiteks purjuspäi enda ja veel kolm noort inimest surnuks sõitnud Randy puhul on lapsepõlves midagi valesti läinud? Ehk on see, kui inimene hulle riske võtab või oma agressiivsust ei suuda kontrollida, seletatav mingi kromosoomikombinatsiooniga?

"See on hea turvafantaasia, et kellelgi on kehvad kromosoomid," lausus psühhiaater. "Kujutlus, et kellelgi on kromosoomid nii paigast ära, et selle tõttu tekib mingi käitumuslik nihe, ei pea üldiselt paika. Enamasti tõesti on liiklushuligaanil mingi psüühiline häire, ta on lapsena võinud olla hüperaktiivne, tal võib olla olnud ajutrauma, mistõttu ta ei suuda ennast kontrollida ja teeb ebamõistlikke otsuseid. Aga emadele tuleb armu anda – mõne lapsega on tõepoolest nii, et kasvata mis kasvatad, ei tulegi välja, bioloogiline materjal on sünnipäraselt keeruline."

Dr Kleinberg märkis, et psühhiaatrina mõtleb ta rohkem sellest, mida ümberkaudsed inimesed ja ühiskond sellisest juhtumist õppima peaksid.
Kurjategijaks kasvatakse, mitte ei sünnita, ning sageli ei ole põhjuseks see, et ema või isa on midagi valesti teinud, vaid asjaolu, et ühiskond pole olnud piisavalt hooliv ja toetav. "Meil on kogukonna mõttes üksteise hoidmise võime nõrk," leidis psühhiaater.

"Pinge korral kasutame kaitsena seda, et me n-ö sülitame ebameeldiva  välja. Seda väljalülitamise meetodit kasutavad nii koolid, lasteaiad kui ka ühiskond tervikuna: ta käitub halvasti (või on teistsugune), ta ei sobi meie hulka. Palun viige ta minema! Kui teeme kellelegi häbi, lülitame ta välja, märgistame  ära, siis see blokib inimese elu niivõrd, et ta ei suuda oma tegelikke võimeid rakendada. Ja nii tulevadki uued kihutajad ja uued heitunud inimesed. Riskikäituv laps on heitunud, ta on mingil põhjusel pidanud endale sellisel viisil tähelepanu saama."

Lapsed vajavad rohkem kiitust

Psühhiaater rõhutas, et peame inimeste ja ühiskonnana olema väga ettevaatlikud, et me ei teeks üksteisele haiget. "Haiget saanud inimene muutub metsikuks, ta loob oma (kriminaalse) maailma, kus on teised reeglid, teised kiitusesüsteemid – kiidetakse halva käitumise eest," rääkis ta. "Väikesed lapsed hakkavad ennast halva käitumise eest kiitma siis, kui keegi neid hea käitumise eest ei kiida. Enamasti käituvad lapsed halvasti sellepärast, et nad tahavad tähelepanu saada. Ja mis on kindlam – kui sa teed pahandust, siis sa saad tähelepanu. Peame olema kannatlikud, et ei tühistaks rahutuid ja püsimatuid poisse väga varakult."

Üks jämedamaid vigu lastekasvatuses on dr Kleinbergi sõnul see, et lapsi ei kiideta piisavalt. "Nad saavad kõvasti tähelepanu siis, kui teevad sigadusi ja mõttetusi. Kuid me unustame lapsi kiita, kui nad häid asju teevad – tavalistes positiivsetes elusituatsioonides," märkis Kleinberg.

"Küll aga aga üldse mitte regulaarset tähelepanu tavalistes positiivsetes elusituatsioonides. Ka pisiasjade eest tuleb kiita. "Sa pesid täna ilma meelde tuletamiseta hambad ära, oi kui tubli!", "Täna sa lükkasid tooli laua alla, nii mõnus". Me ei ütle selliseid asju. Laps ei oska veel suuri heategusid teha, aga ta teeb pisikesi. Kui neid ei märgata, siis vahetab ta pisikesed heateod sigaduste vastu, sest pahategusid märgatakse alati. Nii lihtne ongi – kiitus, hoolimine ja soe tähelepanu toovad õnneliku lapsepõlve."

Osakonnad anorektikutele ja sõltuvusprobleemidega noortele

Tallinna lastehaigla vaimse tervise keskus avatakse pidulikult 27. augustil. Esimesed haiglaravipatsiendid kolivad sisse 1. septembril.
"Kulus 13 aastat, et laste vaimse tervise keskus kätte võidelda," lausus Tallinna abilinnapea ja endine lastehaigla juht Merike Martinson, kes on sellise keskuse vajalikkusest rääkinud aastaid. "Laste vaimne tervis ei ole ajaga kahjuks paranenud ning vahel jääb abi hiljaks. Uues keskuses on senisest paremad võimalused hingehädades lapsi ning nende peresid aidata."

Tallinna lastehaigla juhatuse esimees dr Katrin Luts märkis, et suuremad väljakutsed on alles ees. "Jääme lootma, et meie ravikindlustussüsteem mõistab sellise keskuse vajalikkust ja on suuteline selle abi peredele ka rahaliselt kättesaadavaks tegema," sõnas Luts.
Kuigi esimestest päevadest alustatakse tööd täiskoormusel, on haigekassa eelarves eraldatud selleks null lisaeurot.

Laste vaimse tervise keskuse esimesel korrusel on ambulatoorne vastuvõtt, teisel korrusel kolm haiglaraviosakonda: söömishäiretega laste osakond, sõltuvushäiretega laste osakond ja üldlastepsühhiaatria lastele vanuses 0-10 eluaastat. Samuti on teisel korrusel päevastatsionaar. Kokku on statsionaaris 25 voodikohta, septembris avatakse neist 16.

Vaimse tervise keskuse ehitamine läks kokku maksma 663 5780 eurot. Suurem osa rahast tuli Norra toetusest. Lastehaigla omafinantseering on ligi 2,5 miljonit eurot.

18 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...