Riigieelarve nuumab oma pankade asemel võõraid

"Tegelikult kontrollivad Eesti riiki sajagrammise täpsusega välispangad, kus riik kogu oma eelarvet hoiab," ütles rahandusteadlane Andro Roos.

Riigieelarve nuumab oma pankade asemel võõraid (2)

Virkko Lepassalu

"Tegelikult kontrollivad Eesti riiki sajagrammise täpsusega välispangad, kus riik kogu oma eelarvet hoiab," ütles rahandusteadlane Andro Roos.

Riigieelarve koondumisest Eestis esindatud nelja välismaisesse kommertspanka – Swedbanki, SEB-i, Samposse ja Nordeasse – on saanud ülimalt enesestmõistetav tõsiasi. Selle üle vangutab pead vaid mõni üksik, röövkapitalismi dogmadest seni rikkumata noorema põlve rahandusekspert.

Ainsana on sel teemal laiema avalikkuse ees kõnelnud Tartu hoiu-laenuühistu juhataja Andro Roos. Tänavu jaanuaris Tallinna Televisioonile antud intervjuus pidas Roos kummaliseks rahanduspoliitilist lahendust, kus kogu Eesti eelarveraha hoitakse välispankades. Ometi võiks sama summa – kokku ümmarguselt kaheksa miljardi euro – teenindamiselt veidigi kasu saada ka mõni LHV-sarnane Eesti väikepank. Või miks mitte ka mõni loodav ühistupank.

"Eks me oleme 22 aastat ise seda riiki üles ehitanud ja valimistel käinud," ei näinud Roos põhjust otsesõnu kedagi süüdistada, kuigi olukord pole iseseisvale riigile justnagu sugugi kohane. "Välispangad kontrollivad meid saja grammi vorstiostu täpsusega," mainis Roos.

Avalik asi salajaseks

Andro Roos juhendas rahandusteadlasena Piret Lohu magistritööd, mis kannab pikka ja keerulist pealkirja "Riigieelarve kassalise teenindamise korralduse muutmise otstarbekuse majanduslik käsitlus".

Nagu pealkirjastki näha, uuritakse magistritöös, kui otstarbekas on riigieelarvet teenindada just nõnda, nagu seda praegu teenindatakse – ehk siis neljas välismaises kommertspangas. Kui arvestada, et vanas vääringus maksab iga rahaülekanne riigi jaoks krooni ja uues vääringus kuus eurosenti, on tegemist pankadelemärkimisväärse, aastas miljoneid tootva rahapumbaga.

Tavaliselt on Tartu Ülikooli magistritööd lugemiseks kättesaadavad kõigile huvilistele. Kui aga Pealinn proovis praegu siseministeeriumi ametnikuna töötava Piret Lohu magistritööga tutvuda, selgus üllatusena, et see on salastatud kuni 2017. aastani.

"See sisaldab pangasaladust," kommenteeris töö autor ise napilt.

Nõnda on riigieelarve avalik asi ja info selle kohta kõigile kättesaadav vaid teatud kindlate piirideni. Hetkest, kui meie kõigi ehk maksumaksjate raha hakkab valdama mõni välismaine kommertspank, hakkab seda katma pangasaladuse loor. Eriti muidugi selles osas, kui palju välismaised pangad maksumaksja raha keerutamise pealt õigupoolest ka teenivad.

Sissejuhatus pangaturu sulgemiseks

Kuidas me aga oleme jõudnud olukorrani, kus riigieelarvet teenindavad suures osas rootslased ja avalik riigieelarve raha on avalik vaid teatud piirides või piirideni? Kas see on olnud nõnda kogu aeg ehk kogu taasiseseisvuse? Kunagisi Eesti panganduse taassünniaegu mäletab veel päris hästi endine rahandusminister (1995-1999) Mart Opmann.

Enne rahandusministri toolile istumist 1990ndate keskpaigas kuulus ta ka väikese Raepanga juhatusse. 1990ndad oli teadupärast aeg, kui Eestis õilmitses lugematu arv Raepanga-sarnaseid väikepanku. 1990ndate lõpu kriisid ja kontsentreerumine jättis alles vaid mõned suuremad.

Opmanni sõnul valitses 1990ndate alguses n-ö demokraatia, kus riigieelarve raha majandamisest said osa ka väikepangad nagu Raepank, mille juhtide hulka ta ise kuulus. "Kuid mastaabid, riigieelarve raha sajad miljonid kroonid versus meie väike bilansimaht ei võimaldanud selles mängus kuigi kaua kaasa lüüa," nentis Opmann.

Tema sõnul järgnes periood, mil riigieelarve raha koondus Ühispanka (praegu SEB). "Ega rahandusminister tol ajal sellega ei tegelenud, vaid ainul rahandusministeeriumi kantsler ja riigikassa," tunnistas Opmann.

Hansapank, praegune Swedbank, vaatas tol ajal Ühispanga pidu riigieelarve kallal Opmanni sõnul pealt. Hansapanka huvitas toona pigem odava välisraha sisseimemine.

Tegelikult oli tegevuskava riigieelarve paigutamiseks Rootsi pankade kontrolli alla paigas juba enne, kui Opmann 1995. a ministriks sai. Pool riigieelarvest oli 1990ndate keskel lisaks väikepankadele hoiustatud veel ühes suuremas, Sotsiaalpangas. Mart Opmanni eellasena rahandusministri ametis olnud

reformierakondlane ja Reformierakonna üks kunagisi «kassaliigutajaid» Heiki Kranich alustas aga väikepankade likvideerimisel  energilist tegutsemist.

Raha hinda küsi surnutelt

Võimsa tandemi moodustas Kranichile 1990ndate alguse rahandusministeeriumi kantsler Enn Pant, kellele oli määratud saada uue suure sündiva pangandustähe, Ühispanga (SEB) osaluste, aktsiate ja rahaskeemide võtmefiguur ja peamine võitja.

Peale selle oli kantsler Pant Ühispanga nõukogu liige ning ühe oma firma kaudu ka aktsionär.

Heiki Kranichi vahetas rahandusministri toolil juunis 1994 välja Andres Lipstok. Isegi kui Lipstoki järeltulijana sai rahaministriks koonderakondlane Opmann, ei otsustanud ta tegelikult (enam) midagi.

Üsna vähe, et mitte öelda, üldse mitte, on meedias räägitud riigieelarvest kui võimsast relvast, mida optimistlikult võiks nimetada pangandusmaastiku puhastamiseks väikepankadest. Pessimistlikult  öeldes kasutati seda aga Eesti rahvusliku panganduse mõrvaks. Ühtlasi aga ka nii pangaturu kui riigieelarve kontsentreerimiseks peamiste tegijate, Rootsi kommertspankade kätte.

Tänaseks on manalasse lahkunud, õigemini «surnuks kiusatud» nii Saksamaa taustaga väikepankur Andres Bergmann kui ka tema juhitud väike ERA Pank. 2002. a antud intervjuus on Bergmann meenutanud, et tegelikult pidanuks pankrotti minema hoopis Ühispank (praegu SEB), kes oli tollal väga tõsistes likviidsusraskustes. Riik pumpas eelarveraha sinna ja päästis Ühispanga, uputades samal ajal mitmed Eesti oma väikepangad.

Selsamal 1998. aastal, kui rida väikepanku «allavett lasti», oli Ühispank oma "strateegiliseks partneriks" valinud Rootsi SEBi, kes Ühispanga hiljem ka lõplikult omandas.

Kodumaiste pankade riiklik mõrv

"Riigikassal on iga päev teatud ülejääk, mis paigutatakse kommertspankadesse vastavalt nende suurusele," meenutas Andres Bergmann 2002. aastal.

Väikepanga tapmine käis lihtsalt. Näiteks ERA Pangas oli iga päev 30 miljoni krooni ringis riigikassa raha. Kriisimomendil ning kokkulepetest kinni pidamata tõmbas riigikassa likviidsuse ära ühest pangast teise. Riigikassa tõmbas raha välja korraga mitmetest väikepankadest, nii Krediidipangast kui ka EVEA ja ERA Pangast. See raha suunati Ühispanka (SEB).

"Peamine pank, kes sai ja kellelt küsiti, palju neil vaja on, oli Ühispank," on Bergmann meenutanud.

Sellest veelgi huvitavam on Bergmanni avameelsus, et 1990ndate lõpu seisuga oli rahvuslik pangandus määratud hukule otse riiklikul tasemel. Sellest oli juttu nn kriisikomitee istungil, mille valitsus kutsus kokku seoses rea väikepankade "kustutamisega", karmimalt öeldes mõrvaga. "Üles kerkis küsimus, miks rahandusministeerium ja keskpank niimoodi käituvad (riigieelarvet välja tõmmates ja panku pankrotistades – toim)," on Bergmann öelnud.

"Esimesel kriisikomitee istungil vastust ei saadudki, teisel istungil teatas rahandusministeeriumi kantsler või asekantsler, et rahandusministeerium on otsustanud, et Eestile piisab paarist suurpangast ja väikepanku pole vaja."

Avalikkuses aga taoti väikepankade otsaette "hoiustajate petjate" silt. Pärast ERA Panga krahhi, mis viis kaasa ka paljude inimeste säästud, pandi Bergmann kohtu otsuseta aastaks ajaks üksikkongi. Et sealt pääseda, oli ta nõus end süüdi tunnistama. Ehkki tagantjärele küsides: süüdi milles? Et riiklikud rahandustuusad otsustasid riigieelarve "omade kätte" Ühispanka (SEB-i) ümber mängida?

Justkui korruptsiooni õpikunäide

Koonderakondlasest 1995-1999 aasta rahandusministril Mart Opmannil polnud seega erilist kaasarääkimisõigust. Asju pangandusturul otsustas juba toona Reformierakonna «Rootsi koloniaalmajanduslik fan-club» eesotsas Heiki Kranichi ja Andres Lipstokiga, samuti Opmanni-aegse «tegeliku ministri» ehk kantsler Agu Lellepiga.  Lisaks lõi kaasa enne Lellepit rahandusministeeriumi kantslerina töötanud Enn Pant, hilisema Tallinki suuromanik, kes tegutses ka riigieelarve enda kätte saanud Ühispanga (SEB) nõukogus jne.

Seega oleks meie riigieelarve paigutamise näol Rootsi pankadesse tegu justnagu klassikalise korruptsiooni õpikunäitega. Rahvusliku panganduse sihikindla hävitamise ja riigieelarve kontrolli andmise eest välispankadele on saadud vastutasuks sooje ametikohti, osalusi pankades, osalusi suurettevõtetes jne.    

Tõsi, 1999. a toimus väike murrang. Osa riigieelarvest sai Ühispanga (SEB) kõrval enda teenindada ka Hansapank. Vastava lepingu kirjutasid novembris 1999 alla Indrek Neivelt ja rahandusminister Siim Kallas. Ent kas see siiski oli murrang? Hansapanga müümiseni rootslastele jäi siis veel umbes viis aastat.

Märkimisväärne, et viimaseid artikleid, kus kirjutatakse, kes ja kui palju riigieelarve pealt tulu lõikavad, võib kohata enam kui kümne  aasta taguses meedias. Sealt edasi on võetud kui paratamatust, et just neli suuremat välismaist kommertspanka meie riigieelarvelt aastas miljoneid eurosid tulu teenivad.

Reiting annab indulgentsi

Olles tunde internetti ja seadusandlikke akte lapanud, pole võimalik leida ühtki avalikku, selgesõnalist dokumenti, mille alusel peaks meie riigieelarve paigutuma just nii, nagu ta paigutub, ehk siis jaotatuna nelja kommertspanga vahel. Rääkimata mingisugustestki andmetest, kui palju siis meie kõigi najal tulu teenitakse. Ainus akt on tänavu märtsist pärinev "Riigi rahavoo juhtimise ja stabiliseerimisreservi haldamise põhimõtted"  (märts 2014), mis räägib ühtaegu kõigest ja mitte millestki.

Kuuldused kõnelevad valitsuse otsusest, mis langetatud umbes viis aastat tagasi: et ah, jagame raha võrdselt nelja panga vahel ära, siis pole vaja riigihanget välja kuulutada. Et raha enda teenindada saada, on vaja vaid rahvusvahelist positiivset reitingut.

Samas: reitingud olid suurepärased ka Lehman Brothersil, enne, kui see kriisi sümboliks saanud globaalne finantsasutus 2008. a kolinal pankrotti siirdus.

Riigieelarve kui lüpsilehm

"Võtame ühe väikese talu Viljandimaal – tal kulub pangaülekannete tasudeks tervelt 30 eurot kuus, aga see on ju murdosa võrreldes nende rahaliigutamistega, mida riigi arvetel iga päev tehakse," nentis rahandustegelane ja Tartu hoiu-laenuühistu eestvedaja Andro Roos.

Ringiga oleme aga jälle jõudnud alguspunkti ehk 1990ndate esimesse poolde tagasi. Taas räägitakse rahvuslikest, kasumile mitte orienteeritud ühistupankadest ja ohatakse Soome järele, kus tegutseb 200 ühistupanka.

"Praegune pangandus aga imeb meie majanduse tühjaks," nentis Roos. "Eesti inimesed on tõelised lüpsilehmad – kui mujal maailmas teenivad pangad välja laenatava raha intressidelt, siis meil teenustasudelt."

Samasugune lüpsilehm on välismaiste kommertspankade jaoks ka meie riigieelarve: sajad tuhanded pensioniülekanded iga kuu, riigitöötajate palgad, riigihanked jne, jne. "LHV pakub pangaülekandeid tasuta, selle loogika järgi peaks, vastavalt vähempakkumisele, riik laskma oma eelarvet teenindada LHV-l," lisas Roos.

2 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...