"Rahateenimine meie riigis on tõsine väljakutse ka tervisele," leiab Ida-Tallinna Keskhaigla südamekeskuse juhataja Tiina Uuetoa. "Krooniline väsimus ja depressiivsus kulutavad ka südant."
Milline on Eesti inimese südame tervis?
Kui me vaatame suremuse statistikat, siis Eesti inimeste juhtivaks surmapõhjuseks on südamehaigused. Euroopa suremuse statistika on sarnane – südame-ja veresoonkonnahaigustesse sureb meie kontinendil 42% meestest ja 51% naistest.
Eks sellepärast on ka huvi südame- ja veresoonkonnahaiguste vastu kõrgendatud – haigust esineb palju, haigusterühm on suur ja põdejaid palju.
Eesti südamehaige – kui vaadata kogu elanikkonna lõikes – on vererõhuhaige nägu. Mõni aasta tagasi esitatud pikaajaline prognoos ütleb, et maailmas esineb kõrgvererõhktõbe 2030. aastaks 30%-l täiskasvanud elanikest. Aastas diagnoositakse Eestis umbes 3000 infarkti, iga aastaga kasvab vererõhuhaigete hulk. Haigekassa andmetel diagnoositi meil näiteks 2012. aastal kõrgvererõhktõbi esimest korda elus 9307 inimesel. Ja nõnda tuleb neid haigeid juurde igal aastal!
Lisaks sellele, et meie inimene on vererõhuhaige nägu, on ta ka mitme riskifaktoriga patsiendi nägu – korraga esinevad nii vererõhuprobleemid, suitsetamine, ülekaal kui ka muud terviseprobleemid. Leida Eestist südame- ja veresoonkonna mõttes täiesti tervet täiskasvanud inimest pole lihtne.
Südame- ja veresoonkonnahaigustesse sureb rohkem naisi, miks siis üldiselt kiputakse näiteks infarkti meeste haiguseks pidama?
Tõsi, südamehaigused on eriti teadvustatud meeste haigustena ja infarkte esineb meestel enam. Aga südamehaigused ei ole ainult meeste pärusmaa – seda näitab statistika. Ainult et näiteks südameinfarkti põevad naised keskmiselt umbes 10-15 aastat hiljem kui mehed. Mees põeb elus esmast infarkti umbes 55-aastaselt – see on parimas töövõimeeas mees, ühiskonna ja perekonna tugi.
Tema haigestumine riivab valusalt ja silmatorkavalt. Samas, pensionieas Eesti naise infarkt jääb emotsionaalselt tagaplaanile – pensionär jäi haigeks, mis parata, vanainimene ongi haige. Suhtumine ja teadvustamine on meeste ning naiste puhul paraku erinev.
Kui räägime naise tervisest, siis millest me räägime? Rasedusest, sünnitamisest ja rinnavähist. Kõik muud justkui ei olekski naiste haigused. Aga insulti surevad naised meestest enam, kõrgvererõhktõbi on vägagi sage – ainult start on meestega võrreldes mõnevõrra hilisem.
Kui meestel tekivad vererõhuprobleemid neljakümnendates, siis naistel viiekümnendates – naiste vererõhuhaigus jääb sageli menopausi aega, mil vanajumal «õnnistab» naisi väga paljude muudegi kaebustega, sellepärast see hüplik vererõhk kogu paketis ka nii palju ei eristu ja jääb esmalt varju.
Selle hilinemise tõttu kaotab naine kui patsient ka esmast tähelepanu.
Olen kuulnud, et naiste infarkti puhul on ka sümptomid teistsugused, hägusamad kui meestel, ja tihti ei osata infarkti isegi ära tunda?
Infarktist rääkides tuuakse välja kolm alarühma, kelle puhul haigustunnused võivad olla pigem ebatüüpilised: naised, suhkruhaiged ja eakad. Kui vaatame oma naispatsienti, siis tihtipeale on ta seda kõike – ta on suhkruhaige eakas proua. Tihti on sellisel juhul infarktikaebused tõesti udusemad. Ei tarvitse olla klassikalist jõulist valu rinnus, mis kogemusena jääb mällu igaveseks. Eriti meestel, kellel paljudel 45.-50. eluaastaks pole mingit valukogemust õieti olnudki.
Ent petlikud infarktisümptomid ei ole ainult naiste teema. Näiteks südame allseina infarkti puhul võib esiplaanil olla hoopis tugev kõhuvalu, iiveldus, oksendamine – sellised haiged satuvad sageli esmalt kirurgi tähelepanu alla. On patsiente (enamasti eakad), kelle esmane infarktisümptom on hoopis segasusseisund, hallutsinatsioonid, minestus – nemad satuvad neuroloogi vaatevälja. Mõnel inimesel ei ole üldse valu, on ainult rütmihäired või õhupuudus.
Ebatüüpilisema pildiga infarkti puhul võtab arstilgi aega, et aru saada, millega tegemist. Ja paraku – maailma statistika osutab, et infarktihaiguse kõige esmane manifestatsioon võib olla ka äkksurm. Umbes pooled infarktihaigete surmad tekivad haiglaeelsel perioodil. Need haiged ei jõua kunagi haiglaravile.
Kes peaks südamehaigust diagnoosima ja ravima – perearst või kardioloog?
Esmane ennetus, diagnostika ja ravi on Eestis tegelikult paigas – see peab algama perearstist. Samas on mul tunne, et elanikkonna silmis toimub “tõeline” arstiabi kusagil haiglates. Paljud inimesed on hirmus maiad uuringutel ja protseduuridel käima, aga kõik edaspidised soovitused ja raviskeemid, mis tehtul põhinevad, ei ole enam nii põnevad. Huvi raugeb, kui algab argipäev ja regulaarne ettekirjutatud tablettravi. Sellest on kahju, sest ravimite jõud raskemaid südametüsistusi vältida on suur.
Olukord on selline, et see, kuidas Eesti hästi komplekteeritud haiglates infarktihaigeid ravitakse, on maailmatasemel, ühtne Euroopa ja Ameerika ravikäsitlusega, aga meie infarktihaigete suremus peale haiglast väljakirjutamist on kõrge ja edulugu ei jätku peale haiglaravi. See pole ainult Eestis nii – Euroopa kogemus näitab samuti, et umbes pooled patsiendid võtavad haiglas määratud ravi ning antud soovitusi ja ravieesmärke nii tõsiselt nagu peaks. Küll on Eestile eriomane korrastatud jälgimissüsteemi puudumine infarkti järgselt.
Mõneti on see ju mõistetav – infarkt tundub tavainimese ettekujutuses olevat ühekordne haigushoog?
Nii ta on, mõni infarktihaige on jahmunud, kui kuuleb, et tema haigus vajab pikaajalist ravi. Tuleb patsient ennast kuu aega pärast infarkti näitama – nüüd on mul ravikuur läbi, kõik halb ja haigused on jäänud seljataha. Arstina ütled, et see ravikuur ei lõppegi, see on eluaegne, haigus ja igapäevane ravi jäävad teiega. Ütled ja näed, et mõnel patsiendil on seda väga raske omaks võtta. Mõni kaobki ära, mõni muutub ärevaks ja ülimurelikuks. Ja paljud lepivad ja lähevad oma elu ja haigusega edasi.
Kui rääkida, kes on hea patsient – hea patsient on enda haigust aktsepteeriv patsient, kes saab aru, et eeskätt peab ta ise oma tervisesse ja ravisse panustama, usaldades arste ja arvestades nende soovitustega.
Ma ise olen pujään, kes oma perearsti ei kuula. Kõik muud näitajad on ideaalsed, aga kolesterool jube kõrge. Ja ma ei ole nõus rohtu võtma, sest mind hirmutab mõte, et peangi seda elu lõpuni tegema. Mis siis õige oleks?
Kolesterool ei ole ju ainult üldkolesterool. Otsused ravi, ka tablettravi osas tehakse erinevate vererasvade “paketi” alusel. Ravi algab enamasti dieediga.
Me saame kolesterooli kehaväliselt, toiduga, aga ta on ka kehaomane, organism ise sünteesib seda. Kolesterool on ülitähtis aine meie kehas, ta on rakumembraanide universaalne koostisosa, seega ei ole ta olemuslikult midagi kahjulikku või mõttetut.
Nende juhtudel, kui kolesterooli ainevahetuse häire aluseks on kolesterooli liigne süntees, dieediga numbreid kontrolli alla ei saa. Sellisel juhul kasutatakse ravimeid igapäevaselt ja aastaid. Eluaegse ravi käivitamisega plahvatab palju küsimusi. Näiteks kõrged kolesterooliväärtused on ka lastel – kas ka neid peaks ravima? Nendel teemadel diskuteeritakse, laste ravimisel ollakse ülekaalukalt kaldu ei-poolele.
Kas noorepoolne sale inimene südametervest perest, kellel vererõhk on normaalne, kes on füüsiliselt aktiivne, toitub tervislikult, ei suitseta, kuid kellel on kõrge kolesterooliväärtus, peaks kindlasti kasutama kolesterooli alandavaid ravimeid? Selline otsus olgu alati individuaalne. Teada on, et nn kolesterooliravimid on üliolulised infarkti ja trombi alusel tekkinud insuldi järgselt – korduv haigestumine on harvem, suremus väiksem.
Tõenduspõhisus on maailmas laiemalt arutatud teema, sest eelmisel sajandil läbi viidud paljude ravimite kliiniliste uuringute järeldused saadi 90% ulatuses keskealiste meeste baasil. Õnneks on see nüüd muutunud. Igapäevaste praktiliste raviotsuste tegemisel tuleb arvestada ja leppida, et kui uurimisandmed pärinevad näiteks 60+ patsientidelt, siis maailmas pole mõnede otsuste tegemisel 30-aastase jaoks tõenduspõhiseid andmeid olemas. See, et noor inimene ei tee otsuseid pimesi, ei ole pujäänitsemine, see on eluterve mõtlemine.
Kas te südamearstina näete ka murtud südameid ja seda, mida on südamesse võetud?
Eks vahel ju haiged uurivad, kui südame ultraheliuuringule lähevad, et kas must südametunnistus ka välja paistab. Olen ikka öelnud, et kui me näeksime musta südametunnistust ja kõike, mis on südamel, siis meil patsiente uuringutel poleks. Aga teada on, et krooniline ärevus, mure ja depressioon on tõesti seotud südamehaigustega.
Ikka näeme, kuidas tugev emotsionaalne stress ja infarkti teke on omavahel seotud. Klassikaline situatsioon, kus stress võib infarkti vallandada, on talvehommik, kus tööle sõites autoga lumme jääte ja peate selle välja kaevama. Selles olukorras on palju: tööle hilinemise stress, meelepaha ja meeleheide, füüsiline stress. Ka romantilises plaanis südamega seotud tunded mõjutavad südame tervist.
Eraldi haigusena defineeritakse tugeva emotsionaalse stressiga seotud südamekahjustus (mida esineb küll harva), näiteks seoses lähedase kaotuse ja tugeva psühhotraumaga. Nii võib stressi tagajärjel tekkida tugev valu rinnus, muutused vereanalüüsides ja kardiogrammis. Esmapilgul infarkt mis infarkt. Alles peale täiendavate südameuuringute tegemist selgub, et kõik on seletatav tugeva stressiga. Nii et inimesed sõna otseses mõttes ikkagi võtavad südamesse.
Tervise arengu instituut avaldas hiljuti uuringu, mille järgi Eesti inimesed on üleväsinud. Kas südant mõjutavad ka väsimus ja ületöötamine?
Mõjutavad küll. Mõne aasta ees oli Eesti naise tervise konverentsi teemaks öötöö. Tookord ma üllatusin, kui paljudel inimestel on kokkupuude öötööga – meedikutel, hotellitöötajatel, toitlustus-, transpordi-, meelelahutustöötajatel. Öötööga seonduvad nii südameriskid kui ka vähiriskid. Ning on riike, kus regulaarselt öösiti töötavate inimeste puhul käsitletakse teatud haiguseid kutsehaigustena ning kompenseeritakse vastavalt.
TAI uuringu üks sõnum on, et väga paljud inimesed on tööga ülekoormatud. Tööd tehakse ülejõu palju, valimiste aegu saime kõik selgeks, et palju on palgavaesust ning sellest tingitud stressi ja lootusetust. Rahateenimine meie riigis on tõsine väljakutse ka tervisele. Tekib krooniline väsimus, depressioon ja kõik see kulutab.
Ma jälgisin valimisdebatte ja olen lugenud ka valitsuslepet, ent tervise osa diskussioonides on mõlemal puhul olnud marginaalne.
Ma olen sada protsenti nõus. Vahel vaatad, kui lahjalt terviseteemat arutatakse, kui suurhaiglate põhiseks tervishoiuküsimused kohati viiakse. Tervis oleks pigem nagu inimese isiklik asi, isikliku vastutuse, tunnetuse ja tervislike hobide küsimus, mitte riikliku korralduse teema. Nii paljudes küsimustes pole kuulda olnud sisulist arutelu ja puuduvad vastused.
Teemasid, mis vajavad otsuseid, on ju nii palju: katteallikad meditsiinis, tööjõu defitsiit, tööjaotus meditsiinisektorites, tervishoiu ja meditsiini üldine perspektiiv Eestis, eluterve konkurents teenuse pakkumises, solidaarsusmeditsiini jätkusuutlikkus jpm. Kurb on teiega nõus olla, aga tõesti – ma näen samuti, et meditsiiniteemat on nii valimiste eel kui ka pärast puudutatud väga napilt.
Ainus asi, mida paljud erakonnad välja reklaamisid, oli see, kui palju nad hoolivad meie inimeste hammastest. Aga ka see on nüüd tillukeseks kustunud teema, sulas varem, kui lumi läks.
Üks nipp, kuidas hoida süda tervena?
Südametervise hoidmine on suuresti teadlikkuse küsimus. Ka uuringud näitavad, et arukas inimene elab kauem. Olla teadlik esmalt sellest, kas kantakse riskifaktoreid, kas põetakse mõnd südame-veresoonkonnahaigust. Täiskasvanud inimene võiks mõelda, millal ta viimati käis perearsti juures, millal mõõdeti tema vererõhku ja tehti vereanalüüse. Tuleb teada oma terviseriske – kui perekonnas on palju südamehaigeid, siis on see kindlasti terviserisk, millega tuleb arvestada.
Südamehaigeid on väga palju, väga paljudele meie seast on pandud diagnoos ja määratud ravi. Et oma elukvaliteeti säilitada, ennast hoida ja tüsistuste eest kaitsta, selleks tuleb esmalt teha kõik endast sõltuv ja ravimitest mittesõltuv, et saada kontrolli alla oma riskifaktorid. Teiseks – järgida arsti poolt ettekirjutatud ravi.
Eestis puudub haigete haiglaravi järgse jälgimise süsteem
Praegu on südamearsti juurde järjekorrad ligi kolme kuu pikkused, seda probleemi aitaks lahendada perearstide e-visiidid südamearstidele, leiab dr Tiina Uuetoa.
“Meie maja statistika ütleb, et kõige rohkem on kardioloogidel tööd märtsis-aprillis ja oktoobris. Eestimaal on kevad ja ilmad soojemad – see käivitab inimestes jälle tahtmise arsti juurde tulla,” lausub Uuetoa, kelle sõnul oleks mõistlik, kui käivituks laiapõhjaliselt normaalne e-visiit, kus perearstid pöörduvad eriarstide poole ja tehakse veebi teel esmane triaaž, milline haige kui ruttu peab eriarsti juurde saama.
“On haigeid, kelle puhul näiteks mingi kroonilise probleemiga kannatab väga hästi kaks kuud oodata. On haigeid, kelle puhul otsus tuleb teha loetud päevad jooksul, ja neid, kelle puhul tuleb teha otsus kohe. Soomes see ongi nii, ja ka Eestis paljudel erialadel arendused juba käivad,” nendib arst.
Uuetoa sõnul on suure linna inimestele meditsiiniabi tegelikult küllaltki hästi kättesaadav, ent kui mõelda end mõne Valgamaa küla inimeseks, siis on arstiabi võimalused ikkagi märksa piiratumad.
“Ja see on regionaalpoliitika teema. Suurhaiglas maailma tasemel teenuste arendamine ei pruugi patsientidele üldse tähendada seda, et tal pärast seda, kui ta on selle ägeda teenuse haiglas kätte saanud, on ka koht, kuhu edasise ravi osas nõu küsima minna.” Uuetoa sõnul on Eestis olemas ravimise oskus, aga puudub ametlik võrgustik, kus infarkti- või mõni muu haige oleks pärast esmast ravi korralikult jälgitud ja rehabiliteeritud. “Jah, midagi üritatakse arendada, aga sellele pole iial nii palju tähelepanu osutatud kui haiglaravile,” räägib Uuetoa.
“Eks meditsiinis on nagu muuski äris finantsiliselt magusamad valdkonnad ja vähem magusad valdkonnad. Ja see, mis Eesti meditsiinis toimub, on suures osas selliste finantsiliselt magusate asjakeste ümberjaotamine, konsolideerimine ja kontsentreerimine. Tervishoid on väga ilus sõna, ma loodaks väga, et Eestis saaks lõpuks ka tervishoiupoliitika nähtavaks. Praegu on ta hästi kõhna ja tähelepanuta, ent ometi puudutab ta meist igaüht!”
Tule südamenädalal oma südant kontrollima
Ida-Tallinna Keskhaigla südamenädala üritused toimuvad 20. ja 21. aprillil kella 10-14 Tallinna Magdaleena polikliinikus. Sihtrühmaks on mitte ainult patsiendid, vaid kõik huvilised. Mõlemal päeval mõõdetakse kolesterooli, veresuhkrut, vererõhku. Nõustamine toimub nii eesti kui ka vene keeles.
Esimene päev on õenduse korraldada – räägitakse südamehaigustest tervikuna ja infarktiriskidest; antakse soovitusi, mida teha infarkti järel.
Teine päev on arstide päev. Juttu tuleb virvendusarütmiast – mis haigus see on? Räägib dr Tiina Uuetoa. Dr Heli Kaljusaar räägib insuldiriski vähendamisest. Nõustamise blokis osaleb ka sisekliiniku juhtaja dr Kai Sukles. Kõigile osalejatele antakse väike tervisekingitus.
Kes soovivad enda tervisenäitajaid mõõta, peaksid enne vähemalt kaheksa tundi tühja kõhtu kannatama, vastasel juhul saab valed näitajad.
Südamenädalal tehakse kardioloogiaosakonnas ka lisavastuvõtte.
