"Valitsus paneb Tallinna lihtsalt fakti ette, et me peame võtma vastu vähemalt kolmandiku pagulastest," lausus abilinnapea Mihhail Kõlvart. "Seda põhjusel, et Tallinnas on rohkem töökohti, arenenud sotsiaalsüsteem ja kõige rohkem elamispinda. See koormab aga linnaeelarvet ja linlased pole suureks pagulaste vastuvõtuks lihtsalt valmis."

Esimesed pagulased saabuvad Eestisse juba vähem kui kuu aja pärast, jaanuaris 2016. Tartus on esimene Süüria pere juba kohal. Kui varem on valitsuse esindajad kinnitanud, et mõistlik on hajutada pagulased üle Eesti laiali, siis nüüd on jõutud järeldusele, et kui nagunii tahavad pagulased enamjaolt elada suurtes linnades, siis on mõistlik sellega arvestada. Eelmisel nädalal käisid valitsuse esindajad Tallinna linnavalitsuses ja teatasid, kui palju pagulasi on linn kohustatud vastu võtma.

“Tallinnasse kavatseme paigutada ligi kolmandiku Eestisse tulevatest pagulastest – see teeb umbes 200 inimest,” ütles sotsiaalministeeriumi asekantsler Rait Kuuse. “Samas ei saa me muuta pagulasi sunnismaiseks ja nad võivad neile määratud elukohast ise Tallinna edasi kolida.”
Ühtekokku oodatakse Eestisse 550 pagulast, kes halvima stsenaariumi järgi võivad kõik soovida elada Tallinnas. Kui nad soovivad Tallinnast lahkuda või vastupidi – esialgu mujal asudes Tallinna elama tulla –, siis sellisel juhul ei maksa riik enam pagulase üüripinna eest. Samas peab see linn, kuhu pagulane asus, aga oma eluga hakkama ei saa, tema eest hoolitsema – olgu siis pagulane kodutu, töötu või haige.

Pagulased kohalike rahakoti peal?

Abilinnapea Mihhail Kõlvarti sõnul on olnud vale riigi varasem jutt, et kohalikele omavalitsusele pakutakse võimalust valida, kas ja kui palju pagulasi vastu võtta. “Tegelikult valib riik ise pagulastele asukohti ja see tähendabki, et suurem osa neist tuleb Tallinna, sest siin on rohkem võimalusi. Ent see kõik see koormab linnaeelarvet ja riik peaks siia raha juurde andma, kui eeldab meilt kohustuste täitmist. Kas me peame hakkama abistama pagulasi kohalike arvelt?”

Kuuse nentis, et pagulaste liikumisvabadus ei ole mingil moel piiratud ka vaid Eestiga. “Nad võivad käia Soomes, Rootsis vm, aga ei tohi sinna jääda, sest on seotud selle riigiga, kuhu nad saabusid.”

Samas tunnistas Kuuse, et kui pagulane ei taha Eestisse tagasi tulla, siis ega keegi teda otsima hakka: “Me saame vaid teistele riikidele teada anda, et inimene on kadunud.”

“Aga koolikohustuse kontroll on ju pandud kohalikule omavalitsusele – mida teha näiteks siis, kui ühel päeval last enam koolis pole?” küsis Tallinna abilinnapea Taavi Aas. “No selleks on tugiisikute pool,” vastas Kuuse. Praegu on väljaõppinud pagulaste tugiisikuid terve Eesti peale kokku vaid 12 inimest.

Kreeka ja Itaalia valivad meile Süüria peresid

Kuuse sõnul eelistab Eesti riik vastu võtta Süüria peresid vältimaks hilisemat probleemi, et üksi siia elama tulnud pagulane saaks hiljem järele kutsuda oma pere, kelle suurusest meil aimugi pole. Riik usub, et Itaalia ja Kreeka suudavad ka majanduspõgenikud tõeliste sõjapõgenike seast edukalt välja sõeluda ka.

“Mul pole üldse mitte mingit usku Kreeka ja Itaalia võimekusse midagi kontrollida, arvestades nende riikide eripära – need on nagu meie nõukogudeaegsed lõunaosariigid,” ütles abilinnapea Kalle Klandorf. Ta tõi näiteks “teise liigasse” kuuluva Saksamaa, kus on juba selgunud, et põgenike toimikute läbitöötamine selleks ette nähtud nelja kuu jooksul ja hinnangu andmine, kes on siis tõeline pagulane ja kes mitte, on keerukas. “Saksamaal on veninud hinnangu andmine juba aastani, neil pole võimekust toimikuid läbi vaadata,” rääkis Klandorf, kelle sõnul peaks Eesti ise kontrollima piiri peal pagulase tausta.

Riigi osa lõpeb hetkest, mil justiitsministeerium on pagulased lennujaamas vastu võtnud (seal toimub ka kiire tervisekontroll) ja sotsiaalministeerium nad eelnevalt otsitud üüripinnale majutanud – edasi on pagulane kohaliku omavalitsuse mure.

“Valitsus peaks rahastama mitte ainult põgenikke, vaid ka omavalitsusi, et me suudaks rajada süsteemi nende aitamiseks,” lausus Kõlvart, kelle sõnul pole tallinlased sellises koguses pagulaste aktsepteerimiseks valmis. “Meie emotsionaalsed inimesed ei ole valmis pagulasi vastu võtma – ja inimesed, kes siia tulevad, ju tajuvad seda. See vaenulikkus võib viia radikaliseerumiseni ja käivituvad sotsiaalsed protsessid, mida me näeme ka teistes riikides,” ütles Kõlvart.