Kui ühe kilomeetri munakivisillutisega tee remondiks kulus 341 krooni ja asfalttee remondiks 250 krooni, siis betoonkattega tee remondiks vaid 195 krooni.

Tänavu läheb Tallinnas käima betoonist teede ehitus. Milline on aga betoonteede ehitamise ajalugu meie pealinnas? Esimesed andmed avalikest tsement-betoonist jalgealustest Tallinnas pärinevad 1860. aastatest. Üks selliseid oli näiteks 1862. aastal Harju värava (Schmiedepforte) juurde ehitatud lai betoontrepp, mis tõenäoliselt on üks esimesi suuri avalikke betoonehitisi Tallinnas. Trepi rajanud ehitusettevõtja H. Meyer teatas samal aastal ajakirjanduses, et teeb mitmesuguseid tsemenditöid ning ehitab muu hulgas ka kõnniteid. Kahjuks pole teada, kas H. Mayerilt kõnniteede rajamist telliti. Seni teadaolevalt rajati esimene tsement-betoonplaatidest kõnnitee Tallinnas alles 1899. a aadressil Vana-Viru 12 ning aastal 1913 aadressil Koidula 12.

Tee hullumaja taga

1920ndatel tänavaid tsement-betoonkattega ei kaetud, kuna tsemendi hind oli Kunda tsemendivabriku kartellilepingute tõttu ülemäära kõrge. Alles 1930. aastate alguse majanduskriis ja riigi majanduspoliitika muutumine 1930. aastate keskel alandasid oluliselt tsemendi hinda ning tegid võimalikuks betoonkattega tänavate ja kõnniteede rajamise linnades.

24. mail 1930 toimus teedeministeeriumi maanteede ja ehituse osakonna poolt kokku kutsutud komisjoni istung Tallinna linna kõva kattega katseteede rajamise asjus. Komisjon otsustas rajada katseteed Tartu maanteele Põhja paberi- ja puupapivabriku juurde Tartu maantee tõusu lõpust alates kuni raudtee ülesõidukohani 360 meetri pikkuselt ja 5 meetri laiuselt. Kolm sajameetrist teelõiku kavatseti valmistada tsement-betoonkattega ja kaks bituumenkattega. Plaanid siiski ei teostunud ning lõpuks ehitatud Tallinna esimene tsement-betoonkattega katsetee 250 oli meetri pikkune.

1931. aastal rajati 50 meetri pikkune katsetee Narva maanteele, 1932. aastal 100 meetri pikkune tee Narva maanteel Hundikuristiku tõusu ja Turba tänava vahele. 1933. aastal kaeti betooniga munakivisillutis Paldiski maanteel Seewaldi haigla taga. Tee pikkus oli 272 meetrit ja laius 5 meetrit Sõidutee ääred sillutati munakividega ja kaeti bimakiga.

Tsement-betooniga kaeti ka 306 meetri pikkune ja 5 meetri laiune osa Rannamäe teest alates Nunne tänavast kuni Suurtüki tänavani.

1935. aastaks ulatus betoontänavate kogupikkus kahe kilomeetrini. Betoonkatte all olid lõigud Tartu, Narva ja Paldiski maanteest, Suur-Kloostri tänavast ja Rannamäe teest. Järgnevatel aastatel uusi betoontänavaid Tallinnas ei ehitatud, sest linnanõunik Karl Virma väitel «teised asutused nagu post-telegraaf, veevärk, elektri võrk jne. vajavad sageli teede lammutamisi – seda oleks aga tsement teede juures raske teostada». Samas oli betoonteede hooldamine linnale kõige odavam. Kui ühe kilomeetri munakivisillutisega tee remondiks kulus 341 krooni ja asfalttee remondiks 250 krooni, siis betoonkattega tee remondiks vaid 195 krooni.

Vaatamata sellele, et tsement-betoonkattega teede ehitamine 1935. aastast lõpetati, ehitati edasi tsement-betoonplaatidest kõnniteid. 1937–1940 on säilinud mitu linnavalitsuse ehitusosakonna väljakuulutatud vähempakkumiste toimikut ja tsement-betoontoodete tööstuste lepingut linnale kõnnitee äärekivide ja kõnniteeplaatide valmistamise kohta.

Linn andis 4000 krooni

Nii sõlmis ehitusosakond 1937. aastal lepingud ettevõtjate August Komendandiga 500 ja Karl Dulderiga 2500 äärekivi ostmiseks. Kive kasutati Pärnu mnt, Vaestepatuste ja Väike-Ameerika tänaval, Vabaduse pst, Kentmanni ja Tatari tänaval ning Suur-Karja tänava, Pärnu mnt ja Estonia pst, Rannamäe teel Suur-Rannavärava ja Suurtüki tänava vahel, Sõjaväekalmistu teel, Suur-Tartu mnt ja Hariduse tänaval. 1938. aastal sõlmiti ettevõtja Kristjan Jakobsoniga leping 3000 neljakandilise 50x50x7 kõnniteeplaadi ja 1000 äärekivi ostmiseks Tartu maantee kõnniteede ehitamiseks ning Oskar Vareviga 3000 äärekivi ostmiseks. 1940. a ostis ehitusosakond Kr. Jakobsonilt veel 4000 kõnnitee äärekivi.

Üks suurejoonelisemaid teedeehitusprojekte praeguses Tallinnas toimus aga hoopis 1930ndate teisel poolel Nõmmel, kus betoonkattega kaeti Vabaduse puiestee ja Männiku tee lõigud. Aastail 1935–1937 tegi AS Betoon Ehitustööd tsement-betoonkatte ehitustöid Vabaduse puiesteel ning 1938. aasta augustist kuni oktoobri lõpuni Männiku teel.

Vabaduse pst 5,5 kilomeetri pikkune betoonkattega tee ehitati kolmes etapis. Umbes 50 000 krooni maksva tee ehituskulud katsid maanteede valitsus ja Nõmme linn. Kuna soe ja kuiv suvi polnud tsement-betoonkatte rajamiseks sobivaim aeg, ehitati uus 1019 meetri pikkune teelõik Vabaduse puiestee Pääsküla poolsesse otsa 1935. aasta sügisel.