Priihospidali algusaegadel võis vaimuhaigete baraki seinast sõrme läbi pista ning lahkamiskambriks oli heinaküün.

1783. aastal loodi Eestimaa kubermangu ühiskondliku hoolekande kolleegium, mis asus looma esimest tsiviilisikutele mõeldud haigemaja. 1785. aasta oktoobris üüris kolleegium praegusel Ida-Tallinna Keskhaigla maatükil ruumika puumaja, kuhu paigutati 12 haigevoodit. Linnarahvas hakkas uut haiglat nimetama priihospidaliks, kuna seal anti vaestele tasuta ravi.

1786. aastaks oli vastsel haiglal kaks kolme palatiga barakki. Ühes võis ravida 15 meeshaiget ja teises 15 naishaiget – soldatinaist ja -leske. 1796. aastal avati nelja kongiga vaimuhaigete osakond. Järgmisel aastal võeti vastu ka suguhaigeid, pidalitõbiseid ja nahahaigeid.

1804. aastal alustas tegevust sünnitusosakond, milleks oli kuue voodiga barakk. 1847. aastal nägi haigla personal välja järgmine: ülem- ja nooremarst, kirurg, kaks velskrit, ämmaemand, apteeker, naispõetajad ja majanduspersonal. Vaimuhaigete baraki seinast võis vabalt sõrme läbi pista, lahkamiskambriks oli endine heinaküün, kus puudusid aknad, ja haigla raamatukogu koosnes kolmest köitest.

Vabrikuvoodid töölistele

Esimene kivist haiglahoone valmis 1872. aastal. Nüüd mahutas priihospidal juba 220 haiget ja ka personal täienes oluliselt. Esimesed halastajaõed asusid priihospidalis tööle 1892. aastal. Neid oli esialgu ainult kolm, kuid oluline samm parema arstiabi poole oli astutud.
Kuna volikogu raha ei leidnud, panid õla alla ettevõtjad. Priihospidali organiseeriti vabrikuvoodid ehk kohad kindlatele tööstusettevõtetele, nende seas olid Lutheri vineeri- ja mööblivabrik, Fr. Krulli masinatehas, E. Johansoni paberivabrik ja Maieri keemiatehas.

1903. aastal valmis telliskiviehitus – surnukuur-kabel sügava külma keldriga surnute säilitamiseks. See ehitis oli tol ajal isegi ajast ees ja jäi seetõttu püsima 90 aastaks. Ruumikitsikus aga ahistas edasi, nii ka Eesti Vabariigi algusajal. 1932. aastal oli haiglas juba 14 arsti, 28 õde ja ämmaemandat, 1 velsker, 45 sanitari ja hooldajat. Haavaosakondades oli voodikohti 120, siseosakondades 108 ning sünnitus- ja günekoloogiaosakondades 86. Kokku oli haiglakohti 314.

Vajadus uue moodsama hoone järele oli silmnähtav. 1937. aastal korraldati Pritsimajas keskhaigla uue hoonestuse võistlusnäitus. Komisjon valis välja arhitekt H. Johansoni projekti ja 29. oktoobril 1937 käskis linnavalitsuse ehitusosakond alustada mullatöid. Nurgakivi pandi pidulikult 21. mail 1938. Tellija võttis uhke kivist peahoone vastu 6. juunil 1940. Järgnesid okupatsioon ja sõda. Rindehaavatutega oli pidevalt hõivatud kaks suurt operatsioonituba, lisaks endised lõikustoad vanas peahoones. Kirurgid ja operatsioonipersonal töötasid võimete piiril. Operatsioonidel assisteerisid ja andsid eeternarkoosi isegi sanitaridena töötanud erihariduseta noored.

Punalaevastik hoidis NKVD eemal 

President Pätsi kantseleiülem Elmar Tambek meenutas oma mälestusteraamatus, kuidas Tallinna keskhaiglasse sissekirjutamine võimaldas tal 1941. aastal pääseda bolševike käest. Tutvuse kaudu endisesse keskhaiglasse pandud Tambek elas sissekirjutamisel üle väikese vahejuhtumi. Valvevelsker tundis ta ära ja hüüdis kõva häälega: “Küll on tore, et olete alles, härra Tambek! Aga mis teil viga on? Olite ju alati hea tervisega.” Selle peale pilgutanud Tambek mehele silma ja öelnud: “Punaste vereliblede vähesus!” Sellega oli velskril asi selge ja rohkem küsimusi ta ei esitanud. Tambek kahtles, kas eesti arstid oleksid suutnud teda ja teisi haiglas redutavaid mehi päästa NSV Liitu küüditamise eest. Kuid vahel tuleb ka saatus ise appi. Punalipulise Balti Mere laevastik võttis haigla endale ja sulges selle eraisikutele.

Vanas puuhoones olevad eraisikutest haiged võisid mereväe lahkel loal jääda oma palatisse edasi, sest punavõim haigla vanast majast suurt ei pidanud, kogu tähelepanu läks uuele hoonele. Laevastiku haigeid ei tülitanud enam ükski NKVD kontroll.

Tambek kirjutas, et mõnes teises haiglas oleks ta läinud kindlasti kas NSV Liitu või kohe seina äärde. Keegi laskis haiglas valla kuulduse, et bolševike taganedes viiakse haiglast minema kõik mehed.

Tambek meenutab, et haiged muretsesid endale haigla pargipoolse osa võtmed ja ootasid lahtiste akende all, mis tuleb. Aga bolševikud evakueerisid ainult oma haavatud keskhaigla uuest hoonest.

Dokor Krinmann võttis laevastikuvõimude lahkumisel haigla juhtimise enda kätte ja palus “haigel” Tambekil olla abiks korra loomisel. “Eraldasime ja interneerisime mõned evakueerimisest maha jäänud nõukogude haavatud,” kirjutas Tambek. “Lukustasime bolševike poolt unustatud relvadetoa ja panime ühe “haige” eesti noormehe sinna valvuriks. Seejärel lasksime alla Nõukogude lipu ja heiskasime Eesti sini-must-valge.”

Tambek lisas, et patsiendid ja haiglapersonal laulsid suure hardumusega “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”. Kuid inimeste rõõm oli siiski üürike. Üks okupatsioon lihtsalt vahetus teisega.

Saksa okupatsiooni aastatel 1941-1944 oli keskhaigla pigem sõjaväehospidal, kuigi abi said ka teised patsiendid. Näiteks oli haiglas üks kahest Eesti elektrokardiograafist, millega sai diagnoosida südamehaigusi, sh südamelihase infarkti. 1944. aasta lõpuks oli Tallinna I Haiglas 434 voodikohta.

1946. aastal muutus haigla nimi vabariiklikuks Tallinna kliiniliseks keskhaiglaks. Sellega sai haigla juurde kaks väga olulist funktsiooni – teadustöö kohustuse ja vabariikliku haigla staatuse, mis tähendas otsest allumist tervishoiuministeeriumile. Prestiižilt oli see võrdväärne Tartu Ülikooli raviasutustega.