Koolikiusamisest on räägitud küllastumiseni, ka meie viimase aja popimad noortefilmid «Klass» ja «Nullpunkt» käsitlevad seda teemat. Siiski näib, et rääkimisest-näitamisest üksi on vähe – üksteise mõnitamine, tõrjumine ja togimine on suuremas osas koolides endiselt igapäevapraktika.

Kasutan ärakäiatud tarkuseteri: kool on ühiskonna peegel, pere ühiskonna väike mudel. Ärev aeg ühiskondlikes suhetes lisab ärevust ka inimsuhetesse. Valimisteaegne näpuganäitamine ja vastandumine, sõjahirmu pidurdamatu õhutamine meedias – neist jäävad negatiivsed emotsioonid jõuavad ka koolidesse-lasteaedadesse-peredesse.

Ning selle asemel, et pingeid maha tõmmata, antakse aina hagu. Pärast Viljandi koolitulistamist on mõned koolid hakanud koostama spetsiaalseid piinlikult täpseid kaitseplaane, korraldama õpetajatele vaat et sõjalisi õppusi.

Nüüd, Ukraina sõja taustal, soovib meie kaitseliit, et relv oleks kodus võimalikult paljudel – et oleks mugav võtta, kui madinaks läheb. Samas näitavad ulatuslikud uuringud, et mida rohkem on kodudes relvi, seda rohkem on seal ka tapmisi. Juhtumid, kus pereisa kasutab kodu «kaitsmise» eesmärgil hangitud relva oma naise mahalaskmiseks, on maailmapraktikas ülitavalised. Ning – nagu näitab meie endagi koolitulistamise lugu – relv võib sattuda ka psüühiliselt haavatud lapse kätte.

Kui pole rahu inimese sees, ei saa loota, et seda oleks ühiskonnas. Võib-olla oleks mõistlik tegelda rohkem inimeste, sealhulgas laste, sisemise – hingelise – turvatunde ja toimetulekuvõime kasvatamisega, selle asemel, et pakkuda militaarhõngulisi päästeplaane.

Mis saaks, kui suunaks osa sõjavarustuse hankimise rahast koolide tugiteenustesse, mille rahastamise riik kui ebavajaliku hiljuti lõpetas? Vaevalt meie riik sellest nõrgemaks jääks.

Selle kõige taustal paistavad erandid eriti teravalt silma. Kohtla-Järve Ahtme gümnaasiumi õpetaja korraldab nn elavaid ajalootunde, kus ajaloosündmused võetakse läbi rollimängudes.

Eesmärk on õpetada lastele ajalugu nii, et põhiteema oleks arusaadavam ja põnevam. Samas tuleb välja, et mänguline ja emotsionaalne õppimisviis on aidanud parandada ka noorte omavahelisi suhteid, see omakorda vähendab vägivalda koolis. Ka valitsus võiks hirmu ja vaenu õhutamise asemel ärksate ideedega tõelist ehk majanduslikku ja sotsiaalset turvatunnet pakkuda.