Raha oli palju, aga riigi käest kätte ei saanud – endist Piirissaare vallavanemat Siim Avi vaevab praeguseni, et tulekahjude käes kannatava väikesaare jaoks jäi kätte saamata silmapiiril terendanud 150 000 eurot. Selle Piirissaare jaoks hiigelsumma abil väikesaarte arengu programmist võinuks lisaks kobedamale päästetehnikale lubada saarerahva jaoks paljugi head ja paremat. Kuid riigi poolt omaosaluseks nõutud paarikümmet tuhandet polnud vallal välja käia.
Aastatel 2011-2013 Piirissaare vallavanemana töötanud parteitu jurist Siim Avi sattus oma ametikohale vaid 26aastase noore mehena. Praegu tegutseb ta Viljandimaal Kõpu vallavanemana. Viimasel ajal ületab tema endine vald uudisekünnise vaid mastaapsete tulekahjudega. Kui Avi loeb või kuuleb meediast uudiseid järjekordsest põlengust Piirissaarel, tunneb ikka väikest kripeldust. Ühest kohast tegu ju peaaegu justkui kodukohaga. Teisalt ehk oleks umbes nelja aastat tagasi põhjalikum veenmistöö seitsmeliikmelise volikogu liikmete hulgas aidanud kätte saada väikesaarte arenguprogrammi 150 000 eurot. Tulekahjude käes vaevleva saarerahva turgutamiseks olnuks see väga suur raha.
Viimane haige suri lihtsalt ära
“Jah, volikogu ei läinud selle asjaga kaasa,” tõdes Avi nüüd, aastaid hiljem. Põhiliseks pidurduskohaks sai riigi nõutud omaosalus – Avi mälu järgi pidanuks arenguprogrammist raha kättesaamiseks vald ise panustama 23 000 eurot omaosalust. Ehk siis selle summa sisuliselt mõneks ajaks deponeerima. Umbes 130 000 eurose eelarve juures poleks see justkui suur summa. “Volikogu nägi aga paraku teisi prioriteete,” tõdes Avi. “Eks oleks pidanud kõige sellega võibolla aktiivsemalt tegelema, tagantjärele südametunnistus ehk pisut piinab.”
Mida volikogu siis olulisemaks pidas? Näiteks üks objekt, mille jaoks raha eraldati, olid surnuaedade piirete värvimine. Saarel paikneb kokku kolm kalmistut. Lihtsalt öeldes, summa, mida võinuks kasutada suure regionaaltoetuse omaosaluseks, paigutati surnuaia piiretesse. Formaalselt oli mõistagi kõik korrektne, sest volikogu pädevusse rahaliste küsimuste üle otsustamine kahtlemata kuulubki. Teoreetiliselt võinuks omavalitsus ka laenu võtta, aga see idee poleks samuti volikogust läbi läinud, sest valitses suhtumine, et Piirissaare peab läbi saama ilma laenuta.
Riigikogu liikme Igor Gräzini sõnul pidanuks toetuse abil Piirissaarele muuhulgas rajama veevärgiga kaasaegse medpunkti. “Ettenähtud medpunkti ehitust ei soovitud argumendiga: haigeid ei ole ja see üks, kes oli, suri ära,” ütles Gräzin, kes oli ise käinud vallavõime veenmas, et nood 150 000 eurot käest ei laseks. “Arstipunkti arstikapi neljast klaasist oli alles kolm, neist kaks ilma mõradeta. Seal oli veel dermatiiniga kaetud kušett ja kuus kuppu, ja see oligi kogu medpunkti sisustus.” Kohalikud kriitikud aga ütlevad, et ega sealne rahvas, valdavalt vanainimesed, poleks selle medpunkti teenuseid niikuinii kasutama hakanud. Paljuski ka usulistel põhjustel.
Gräzini sõnul poleks keegi hakanud probleemi tekitama, kui sellest 150 000 eurost oleks näpistatud ka päästevõime tõstmiseks. “Kogu see meede oligi mõeldud sellise üksiku, pooleldi mahajäetud saare elukvaliteedi parandamiseks,” rääkis Gräzin. Tasub lisada, et isegi kui päästetehnikat poleks selle programmi alla mahutatud, oleks vallal ikkagi jäänud rohkem ressursse kohalikele vabatahtlikele päästjatele. Programmi nõukogu otsusega rahastati 2012. a üldse 15 projekti ühtekokku 749 406 euroga.
Piirivalvekordoni sulgemine kui karuteene
Endise Piirissaare vallavanema Siim Avi sõnul on riik teinud Piirissaarel karuteene sellega, et peale uue radaritorni avamist suleti kohalik piirivalvekordon. Kolm täisjõus meest on peamiselt pensionäridega asustatud saarel nüüd vähem. Avi sõnul suudeti tema ajal ka ühte tuletõrjujat valves hoida, kes sai selle eest tasu. Ka Igor Gräzini hinnangul tehti piirivalvurite äraviimisega saarelt viga: “Eks neile oleks ju saanud ülemused kruvikeerajad pihku pista, et minge vaadake kohalike vanainimeste majades ripendavad elektrijuhtmed üle,” rääkis Gräzin.
Tulekahjudest on Piirissaarel saanud kurvavõitu ja aastast aastasse korduv rutiin. 2012. a põles suuremas tulekahjus maha kaks maja. Tänavu mai keskel hävis Piirissaarel tulekahjus kolm elumaja ja vanausuliste palvemaja. Väidetavalt saanud tuli alguse sügavkülmiku rikkest. Hiljuti, juuli lõpus põles maha taas kaks maja, kolmas sai kahjustada. Ühe teooria kohaselt saanud tuli seekord alguse mopeediaku laadimisest.
Tulekahju puhul tuleb saareelanikel loota Piirissaare vabatahtlikule tuletõrjeseltsile. Saarel on ka üks päästeauto, mis kuulub pikem museaalide hulka ja töötab tõrgetega, nagu aastakümnete tagune tehnika ikka. Kutselised päästjad jõuavad kohale enam kui tunniga ja midagi paremaks siin praeguse ressursi juures teha ei anna. Alalise kutselise komando pidamine saarel neelaks valla mitu aastaeelarvet.
