Vastsündinud riigi esimene võit: vabaduse sünni päeval lõi Eesti Vene vägesid sidesõjas
Eesti suutis saavutada vabaduse veretult, samas pidas noor riik Venemaaga maha elektroonilise sõja ja võitis selle. Pilt: Pihkva dessantväelased teel Tallinna poole. Selles, et nad ei suutnud teletorni vallutada, oli suur osa ka Eestile edukal küberlahingul.

Vastsündinud riigi esimene võit: vabaduse sünni päeval lõi Eesti Vene vägesid sidesõjas

Eesti suutis saavutada vabaduse veretult, samas pidas noor riik Venemaaga maha elektroonilise sõja ja võitis selle.

«Minu mõtetesse kerkisid juba Siberi vangilaagrite pildid,» meenutab valitsuse salajase sidekeskuse ülem Aadu Jõgiaas, kes oli läinud 1991. aasta juunis Pihkvasse tooma riigi salajase sidesüsteemi loomiseks militaarraadioaparatuuri. «Kaasas oli mul piisavalt täidetud rahakott nõukogude rubladega, küllaldaselt «Vana Tallinna» likööri ja eesti vorste.»

Ent tagasiteel Nõukogude Liidu dessantvägede raadioseadmete laost tekkis väike viperus. Pihkvast väljasõidul nõudis autoinspektor veose saatedokumente. Kohalekutsutud SORVVO mehele sai seepeale räägitud juttu, et endise rahvamaleva asemele on nüüd loodud Eesti Kodukaitse. «Rääkisin, kui usinasti me igasuguseid pätte püüame, ja et raadioseadmed on äärmiselt vajalikud meie miilitsa tööks,» räägib Jõgiaas.

Igal juhul sai alates 10. juulist 1991 Savisaare taganttõukamisel loodud valitsuse salajane sidekeskus, mis oli sidevõimeline kõigi olemasolevate jõustruktuuride, lennujuhtimise, laevanduse, tolli ja isegi Nõukogude armee sideüksustega. Eesti polnud veel iseseisev, aga lõi juba oma sidesüsteemi, et sõja korral Venemaale vastu astuda.

«Savisaar andis vastloodud salajasele raadiosidetöögrupile ülesande tagada ka valitsuse side rahvusvaheliste organisatsioonidega, Balti riikide valitsustega ja kõigi Eesti maakondadega,» meenutab Jõgiaas. «Seda juhul, kui Nõukogude armee kavandab sõjalist kallaletungi ehk kui võõrväge Eestisse juurde tuuakse või NL poolt vabariigi juhtimise ülevõtmise puhul.»

Samuti andis peaminister Savisaar lubaduse «viimseni kaitsta Toompea lossi», mistõttu asus ka sidekeskus Toompea lossis. Elektrooniliseks sõjapidamiseks loodi spetsiaalse raadioala spetsialistidest koosnev grupp, mis tegutses salastatud asukohas ja sai ülesanded valitsuse sidekeskusest ja ka isiklikult peaministrilt. Sellesse gruppi kuulusid Lembit Kullmar, Hellar Pagi, Viktor Repponen, Meelis Tellmann ja Tarmo Tölp.

Kuidas Eesti Venemaad ründas?

Hellar Pagi meenutustest selgub, et Eesti sidealane võimekus võimaldas iseseisvuse sünni ärevatel aegadel pealt kuulata nii vene sõjaväelaste tegevust kui ka lahinguplaane – putšiööl osutus sellise sidekeskuse olemasolu hädavajalikuks.

«Oluline meelde jäänud detail, mille raadioluuretegevuse käigus kinni püüdsime, oli see, et NL armee sõdurid ei olnud pidevalt lahingumoonaga varustatud,» räägib Pragi. «Kui oleks madinaks läinud, siis tulistamisohvreid poleks pruukinud kohe olla. Edastasime selle teabe otse Savisaarele.

20.augustil püüdsime nende raadiosidest kinni, et komplekteeritakse rünnakule minevaid sõdureid, samuti saime teada tegevusplaani – mismoodi nad sõidavad kuhugi platsile, loovad sealt side jne. Üldine tegevuskava oli meil teada. Operatsiooni algusparool oli samuti teada. Aga me ei kuulnud, millal operatsioon algab ja kus see toimub.»

Teletorni rünnaku öö kohta meenutab Pagi järgmist: «Mis puutus raadioside segamisse, siis oli kokku lepitud, et me ei tohi häält teha. Oli lubatud NSV Liidu sõjaväe sidet ainult kuulata ja informeerida kuuldust valitsust. Hiljem sain teada, et Toompea lossi sidekeskuse juht ei hoolinud mittesegamiskeelust, ütles, et tema allub ainult peaministrile ega kõhelnud vajutamast segaja nuppu – okupantidele oli vaja ju koht kätte näidata! Meie saime temalt käsu segamise alustamiseks, Meelis Tellmann ja Lembit Kulmar ütlesid kurat! ja vajutasid segaja tööle.»

Teletorni ründamist ootavatele sõjaväelastele ei saadud seetõttu anda ühtegi käsku.

«See oli NSV Liidu dessantväelastele niivõrd ootamatu – nad ei osanud aimatagi, et võivad kaotada omavahelise raadioside, mis oli tegelikult ju väga töökindel. Nad tulid «täies laulus», olles surmkindlad, et kõik on salajane,» meenutab Pagi. «Segamine oli neile nii ootamatu. Ka staap ju ei kuulnud, et nende antavaid käske segatakse.»

Eesti segajad 50 korda võimsamad

Sidekeskuse juht Aadu Jõgiaas meenutab, et Venemaa sidealane rünnak Eestile algas õigupoolest juba 20. augustil. «Siis sõitis Pihkva dessantdiviisi spetsiaalne raadioseadmetega varustatud sideauto Tallinnas ringi ja katsetas sidesüsteeme harjutades raadiosegajate kasutamist. Tugevaima löögi alla sattus Eesti Kodukaitse raadiovõrk. Võimalik, et taheti kontrollida, kas Eesti omab mingeid elektroonilisi seadmeid enda kaitseks.»

Eesti pool asus aga täie õigusega sidesõjas kaitsma Eesti riiki. «Eelmisel õhtul kell 23.03 oli Eesti Vabariik kuulutanud ennast iseseisvaks ja riigiõiguslikult olime täiesti uues olukorras,» räägib Jõgiaas. «Loomulikult astus Eesti riigi kaitseks loodud sidesüsteem täie võimsusega NSV Liidu armee vastu ja raadiosegajate abil blokeerisime nende raadioside täielikult. Andsin käsu alustada segamist, mille tulemusena lõpetasime Pihkva dessantdiviisi vägede omavahelise raadioside umbes kolmeks-neljaks tunniks. Meie energeetiline potentsiaal ületas nende oma tunduvalt. Meie segajate võimsus oli nende saatjate võimsusest üle kuni 50 korda!»

«Eesti riik saavutas selles raadiosõjas täieliku võidu!,» kõneleb Jõgiaas. «Teletorni kaitsmisel toimunu oli tegelikult taasiseseisvumisprotsessi aegne ainus reaalne Eesti-poolne Nõukogude armee vastane rünnak, kuid sellega kaitsti iseseisvat Eesti riiki.»

Kindralleitnant Ants Laaneots: Eesti võinuks kustutada kogu Vene side

«Te demonstreerisite kogu oma tegevusega näitlikult, kui mahajäänud oli terve Nõukogude armee side. Teiseks näitasite, et dessantväeosal ei olnud absoluutselt sidealast väljaõpet. See annab hinnangu kogu nende juhtimistaseme kohta. Nende vahenditega, mis teil tollal oli, oleks võinud kustutada kogu nende side. Pihkva dessantdiviisi raadioside segamine oli tegelikult moment, kui Eesti avaldas reaalselt vastupanu, mis halvas nende käsuliini.»

Ansipi valitsus sai kübersõjas lüüa

«Kogu aeg räägitakse, et just 2007. aasta aprillisündmuste ajal peeti Eestis vastu maha kübersõda,» ütleb Aadu Jõgiaas. «Tegelikult peeti Eesti Vabariigi esimene ja ainuke elektrooniline sõda maha hoopis 20. ja 21. augustil 1991. Tol korral oli tegu klassikalise elektroonilise sõjaga, ning mõlemad vaenupoolel osalesid vastastikku rünnakutega.

2007. aasta aprillis aga ei suutnud Eesti vene häkkeritele mitte mingil moel vastupanu osutada, vaid ainult lülitas suure koormuse ja ohu korral lihtsalt oma sidevõrgud tööst välja. Ansipi juhitav Eesti oli siis tegelikult ju pikali löödud, vastupanu ta ju ei osutanud. Järelikult polnud ka mingit kübersõda, sest sõjas peab olema kaks sõdivat poolt.»
 

Laadimine...Laadimine...