"Inimesed peaks endale selgeks tegema, et lahku lähevad mees ja naine, aga lapsele jäädakse ikka isaks ja emaks. Kui need kaks rolli suudetakse lahus hoida, siis on lihtsam teha valikut, et ma usaldan ka peale lahkuminekut teist vanemat ning ta on parim vanem meie ühistele lastele," ütles pereterapeut Küllike Lillestik.
Lillestik ütles Jagatud vanemluse konverentsil esinedes, et antud teema on olnud suur küsimärk ja terav probleem läbi aegade, mitte viimasel ajal üles kerkinud küsimus. “Kuna perekonna vormid on ühiskonnas muutumas ja järjest enam teadvustatakse seda, et laste healolu ja vajadused on kõige esimesel kohal, sest sellega ehitame uut tervemat ühiskonda. Seetõttu on need teemad tulnud ka nähtavaks,” selgitas Lillestik MTÜ Lapsele Vanemad korraldatud üritusel.
Tema sõnul on Eesti lapsevanemad muutunud järjest teadlikumaks just selles osas, et annavad endale aru, kui suur on nende mõju laste arengule. Selletõttu ei räägi jagatud vanemlusest ainult vanemluse teemaga seotud huvigrupid, vaid sellest räägivad ka vanemad ise. “Vanemad on ise hädas ja soovivad iseennast aidata, sest nad tahavad iseendaga ja oma lastega hakkama saada,” rääkis Lillestik. “See teema on suur küsimärk mitte juba lahku läinud vanematele, vaid koos elavatele vanematele. Tõstatuvad küsimused, kuidas vanemlust tervemini üles ehitada, kus kohast saada uued viisid ja mustrid. Kus kohast tulevad väärtused, mida me ei taha edasi kanda, näiteks eelmiste põlvkondade mustrid, mida me enam korrata ei taha.”
Lillestiku sõnul on väärtused vähem muutunud ja üsna praegustele väärtustele sarnased seal, kus perekond on kõige olulisem rakuke ning kus kõige tähtsam on see, et kõik saaksid oma arenguetapis vastavaid vajadusi rahuldada ja nendega oleks arvestatud. “See on praegugi samamoodi, aga need viisid on muutumas. Kui eelnevatel põlvkondadel olid isad rohkem perifeersed, kelle peamine roll oli käia tööl ja teenida raha ning emad olid need, kelle läbi kõik see perekonnas toimus. Kes siis hooldas, lapsed, kodu jne – selline mudel on ühiskonnas muutumas seetõttu, et isade roll on tõusmas nii palju esile,” toonitas Lillestik. “Kõik kiindumussuhteuuringud näitavad, et lapsel ei ole ainuke tähtis lapsevanem ema vaid isa ka. See seisukoht muudab senist väärtussüsteemi ja me vajame teistsuguseid toimetulemise viise perekonnas.”
Mis töötab?
Skandinaavias ja eriti Rootsis on juurutatud kaasaegseid rollimudeleid pikalt, vähemalt viimased 35 aastat. Nende praktika näitab, et vanemad, kes on võimelised tegema koostööd ja jagama teineteisega hooldust, nii et osa ajast on lapse ema juures, teine osa isaga ja need jagatud ajad oleks võimalikud võrdsed, siis laste toimetulek lahutuse stressiga on kordades parem.
“Arvan, et see on väga märkimisväärne tulem ja lapsel jääb mõlema vanemaga kiindumussuhe alles, jääb alles rollisuhe ning nad ei pea valima vanemate vahel. Me ju võime imestada, et mida laps peab siis niipalju valima aga ei tohi unustada, et lahkuminek on täiskasvanule suur stressifaktor,” selgitas Lillestik.
Mille tagajärel vanema toimetulek väheneb ja samamoodi võib fookus hajuda nii enda vajaduste kui laste vajaduste kohta? “Võib öelda, et lapsevanem on lahkumineku ajal ja järgselt suures kaoses. Kui nüüd tehakse jagatud vanemlus, saab vahepeal kumbki vanem oma aja ja ruumi, et enda eest hoolitseda ning mõista, mis olukorras ta on ja oma elu korda sättida. Samal ajal on laste hooldus teise vanema peal ja siis see vahetub. Kui see jääb ainult ühe vanema peale, siis on ühel vanemal nii suur koormus iseenda kui ka lastega. Ta ei pruugi jõuda lahutusejärgse stressi maandamisele, sest stress on nii suur. Vanemal on enda sees palju küsimusi, miks nii juhus, kas nii juhtub minuga jälle, kas ma oli läbi kukkunud.”
Kuidas edasi?
Lillestik ütles, et inimesed vaataksid lahutuse korral endasse ja teeksid selgeks, et lahku lähevad mees ja naine, kuid lapsele jäädakse isaks ja emaks ikkagi. “Kui need kaks rolli suudetakse lahus hoida, siis on lihtsam teha valikut, et ma usaldan ka peale lahkuminekut teist vanemat, et ta on parim vanem meie ühistele lastele. Sellisel juhul saan ma valida, et loon endasse võimalikult palju ruumi ja tegelen mehe-naise lahkuminekuvaluga eraldi ja teisalt keskendun sellele, et meid on kaks, kes lapse vajaduste eest hoolitsevad,” kinnitas ta.
Pole harv olukord, kus üks lahutuse osapooltest tahab enda järel ukse nii sulgeda, et teisest vanemast ei peaks sõnagi kuulma. Sageli päädib see sooviga, kus püütakse ka last takistada teise vanemaga suhtlemast. “Selline käitumine on täiesti mõistetav, sest inimese valu on nii suur. Pettumus endas, teises, “selles kõiges, mis me lõime”. Tuntakse kaotust, sest nii palju asju kaotatakse. Nii majanduslikus, kui funktsionaalses mõttes on kaotusi palju. Arusaadav, et sellise valu korral tahetakse teine osapool silma alt ära pühkida, et siis on lihtsam olla, aga see ei tee kellegile midagi lihtsamaks, ei täiskasvanutele ega lastele,” rõhutas pereterapeut.
